Vedamised

Kui kaasa Rakveres toast välja astus, oli bussi väljumiseni jäänud 3 min. Laia-Posti ristmikult pantrihüpetega - jõudis.
Veidi hiljem asutasin ennastki minekule. Polnud aimugi, millega ja kuhu. Otsustasin, et improviseerin kohapeal, aga isa jõudis välja peilida, et 7 min pärast läheb sobiv buss. Pakkisin asjad ja ... minu jooksukord.
Bussile jõudmine oli alles pool võitu, sest koduni on peatusest ca 15 km. Seepärast küsisin arukalt, mis kell buss sinna jõuab, et saaksin kellegi vastu tellida. Juht võttis oma targa mapi, uuris ja teavitas. Kordasin mõttes mitu korda üle, et ei ununeks, istusin ja valisin numbri. 1o:95! Mida paganat! Ütleski nii või? Vaevalt! No aga mida ta siis ütles? Ee... Järelikult tuleb arvestada helistamisega, kui olen jõudnud kuhugi lähedale. Grr! Miks alati mina???
Kodus enam nii ei vedanud. Valmistusin pliiti kütma. Kuivatusrauda tühjaks korjama ei hakanud, tõstsin vaid alla kukkunud kinda tagasi. Sokk kukkus. Tõstsin soki - kinnas kukkus. Tõstsin kinda - 3 sokki kukkus. Sättisin neid - enamus asju sadas alla. O-len ma-ru ra-hu-lik! Tõstan taldriku kappi. Kõrvalt pakist pudeneb joogikõrs. Panen tagasi - 3 kõrt. Korjan tagasi - kõrresadu. piip. piip. piiiiiiiiiiiiiiiip.
Kah asi, mille peale ärrituda! Kaasa jõudis koju (täitsa vabatahtlikult tuli!). Tuba soe. Kõht täis. Mmm...