Kokkuvõte

Paar sõna kuusest.
Selline tava on tekkinud: igal aastal varun juurde vähemalt ühe kuuseehte.
Kuna mul on nõrkus klaaskulinaid valida, siis eks neid on katki läinud ka. Aga paar päris esimest oma kuuseehet on alles. Üks nägi küll juba ostes karbis nii vormitu ja luitunud välja, et satub harva kuuse külge. Sel aastal põnnid halastasid. 😊

Tollest ajast kaaslaseks jäänud päkapikk on lemmik. Tervitaja aastast 1988.

Aga mis mööduvast aastast ühes võtta? 

Hästi palju toredaid rännakuid.

Põnnimaale.

 Metsa.

 Rappa.

Koduõuele.

Maailma lõppu.

Maa sisse.

Metsa tippu.

Parki.

Saali.

 Päevadesse, kus kõik on algusest peale täiuslikkust täis.

 Ja ikka on mu kaaslasteks olnud need, keda sel hetkel kõige rohkem enda kõrvale olen tahtnud. 😇

Pitsategu ja jutud sinna juurde

"Ma ütlesin siis... ta ütles, et... oota!" põikab hajevil põnn korraks kassi õue laskma. "See, et..."
"Sa ütlesid, et ta ütles, et te ütlesite, et me kõik koos ütleks..."
"Ema!"
Olgu-olgu. 😊

"Emme! Tee süüa!"
"Ei saa! Sa sõid just viineri ära!"
"Kes ise sõi siin suitsuvorsti? Lapse eest!"
"Teeme pitsat?"
"Tee!"
"Tegelikult, teeks midagi muud. Näiteks..."
"EI! Tee pitsat!"
"Mine otsi retsept siis!"
"Ise oled eluaeg teinud, milleks sulle nüüd äkki retsept?"
Imelik küsimus. Inspiratsiooni ammutamiseks. 😃

Nii. Jahu. Sool. Sooda. Vesi. Õli.
Koostisainetega on kõik korras. Küll peale ka midagi leiab.
"Aga miks rullida rattaks??? Nüüd jääb tegemata. Meil on kandiline plaat."
"Ja-jah. Sa kirjuta alla kommentaariks, et muidu hea taigen, aga ratast oli raske kandilisele plaadile mahutada. Ja kõige raskem osa oli kodarate tegemine!"

"Ma ju rääkisin, kuidas me ühikas piparkoogitainast rullisime? Taignarulli polnud ju."
"Pudeliga saab ka."
"Me rullisime voodijalaga."
"???" (Kohe näha, et minu tütar! Sama loov.)
"No minu toas on 2 voodit. Ühel on kandilised, aga teisel ümmargused jalad. Väga hea oli rullida. Enne pidi muidugi korralikult puhtaks pesema. Pärast pesin uuesti puhtaks ja jätsin kööki kuivama. Keegi oli juba kappi ära pannud. Ma täiega paanikas, komandant oleks mu maha löönud, kui ühel voodil jalg puudu!"

😎

Sõbraminutid

Ainult mälestused

Juba teist korda sel aastal lahkub keegi, kellega sa kaugeltki mitte igapäevaselt kokku ei puutu, aga äkki selgub, et tal on olnud su elus oma eriline koht.

Heia, Aili! Mingu Sul seal üleval hästi!

- - -

Nüüd siis Sina.
Ei mäletagi, kuidas tutvusime. Või oligi SEE esimene kord?

Tookord koostati teist ühiskogu ja mina olin meist neljast vast kõige laisem. Tulid, said paar värssi kätte ja siis oli jälle tükk veenmist, et järgmised sünniks. 😊 Kas me esimese vihiku tegemise ajal üldse tuttavaks saime? Esitlusel ehk ikka nägime? Ei mäleta.

Järgmiseks mäletan, kuidas Sa esitluse päeval lasteaia koridoris seisid ja surmtõsise näoga vabandasid, et raamatud ei jõua kahjuks trükikojast kohale. Aga mina ju kohe uskusin.😊

Esitlusjärgsest õhtust meenub meie kambakesi koos istumine lähima sulesepa tagaaias ja see, kuidas me peaaegu maas vääneldes Su anekdooti naersime. Hundist, kes...

Ei mäleta, millest lugu oli. Kaldun arvama, et loo mõte tookord kohale ei jõudnudki, aga esitus oli unustamatu. :) Sellist naermist ei olegi vist rohkem olnud.
Njah. Vastukaaluks ootas mind kodus ees mahalõigatud küljega auto. Aga see selleks.

Järgmiseks meenub, kuidas te kaasaga Kakerdajasse läksite ja minu ühes võtsite. See oli mu esimene rabaskäik. Sellises suures rabas. Laudteega.

Siis tulid kanuumatkad. Tead, ma ei olegi teiste korraldatud kanuumatkadel käinud!!!
Mäletan hästi teist, Koiva jõele minekut.
Viimasel õhtul enne starti otsisid mu mõisas üles. Panime täpse kava paika. Mida söögiks varuda, mis kell väljuda, kui kaua ja kus peatuda.
Pool matkaseltskonnast oli juba kenasti linnast kohale laekunud.
Tulin mõisatrepist alla, et Sind pisut maad saata ja siis Sa hõikasid: "Head aega siis! Järgmise laupäevani!"
Mis mõttes järgmise??? 😲

Tegelikult tuli muidugi tore matk. Ja tegelikult on kõigist Su matkadest midagi värvikat meeles.
Satun ma üldse veel kunagi veele? Kes siis Sinu asemel tulijatele kaldalt lehvitab?

Meie ühine Läti kultuuri koolitusel käimine... Tartusse ja tagasi teel sain vist palju suurema annuse teadmisi naaberriigi kohta kui kahe koolituspäeva jooksul.

Sinult kingiks saadud raamatud...
Igakordne kimbatus, et... nii väärtuslik kingitus. Mille eest?

Meie ühine parteilaseaeg... 😏

Paar ühist giiditööd. Tegelikult, kui mind appi kutsusid gruppi vedama, olin ikka päris korralikult kõrvust tõstetud. Mainisin ma Sulle seda? Vaevalt küll.

Sinu vaimustavad trimmerdamistööd! Oskus niita nii, et ükski põllulilleõis viga ei saa!
Nurisesid kunagi mu kallal, et ma bussipeatuse juurde istutatud sirelile tokki juurde polnud pannud. Et oleksid peaaegu maha niitnud.
Aga ei niitnud ju.

Viimaste suvede külapäevaeelne platsitrimmerdamine. Istusime vahepeal juttu puhuma küll, aga rääkisime peamiselt puudest. Kasvutingimustest ja kust soodsalt istikuid saada... Igale minu esitatud küsimusele tuli põhjalik vastuskiri, aga kui Sina oma tervisest rääkisid, kas ma kuulasin?
Eks püüdsin anda mingit asjatundmatut nõu, sest kui ise probleemiga otseselt kokku ei puutu...

Miks on tunne, et olen midagi tegemata jätnud? Midagi, mis võib-olla poleks Sind aidanud, aga oleks olnud märk hoolimisest. Mingi märguanne, et oled olnud huvitav ja vajalik...

Tagantjärgi tarkus.

Kas ma saan väita, et olime sõbrad? Kas ma ise tahaks, et mul oleks selline minusugune sõber? Mis sõber see on, kes kaalub, kas jääda oma töökohustuste juurde või tulla Sind teele saatma.
Keda väikese tüdruku suu läbi manitsetakse: "Mina sinu asemel läheksin matustele. Seda ei saa sa talle enam kunagi teha."

Häbi hakkas.