Eile vahetasin suitsuanduri patarei uue vastu. Pärast piiksus kuidagi palju sagedamini.
Otsustasin, et tuleb see asi laest alla võtta. Viisin juba taburetigi valmis, aga siis sai pealehakkamine kuidagi otsa.
Tulin täna koju, "turvamees" tegi kohe piiks.
Ohkasin, ronisin lae alla ja lõpetasin piiksuja piinad.
Vantsisin kööki ja koer asus kohe kelkima, et tal käisid päkapikud ning tõid maksavorstirõnga. Et veendugu ma ise.
No veendusin.
"Piiks!"
Pidin juba tuppa tormama, kui taipasin, et seda tegi koer. Elevusest.
Rahustasin peni, et võtku hoogu maha, lämbub veel ära.
"Piiks!"
No seda küll koer ei teinud!? Tal oli suu silmini maksavorsti täis.
Tuiskasin tuppa ja põrnitsesin suitsuandurit. Pingsalt. Nii pingsalt, et too ei pidanud vastu ja tegi piiks.
MISASJA???
Aa.
Aahhaaa.
Et kui anduri alla võtad, võiks patarei kah välja urgitseda?
Nunuu.
Toimetasin. Vaevalt jõudsin köögiukseni, kui selja taga käis piiks.
"%#¤/()=£@"!???
Marssisin tagasi. Vaatasin andurit. Vaatasin patareid. No ei tundunud, et nad oleks piiksutamise eesmärgil salaja teineteise juurde hiilinud...😶
Mida teeb inimene, kes probleemi üle pikemalt juurdlema jääb?
Vaatab kaugusse.
Kuna nii suur probleem nõudis suuremat kaugust, seadsin sammud välisukse poole ja teel kohtusin... vinguanduriga. Too pilgutas kelmikalt silma ja tegi piiks.
Nunuu.
Keerasin ta kaela kahekorra, EEMALDASIN PATAREI (juhtmete küljest ühendasin lahti), seisatasin (patarei ühes ja andur teises käes), et mõelda, kuidas need tegelased teineteisest võimalikult eraldi ladustada ja see paganama karp tegi piiks!😲
Nüüd on mitu minutit rahu olnud, aga ma ei imestaks, kui...
