On vast palju loodetud, et Sa endiselt mu blogisse põikad, aga see jutt tuleb nagunii rohkem mulle kui Sulle.
Me pole pikalt tuttavad, aga mõni suhe algabki niimoodi järsku ja mürinal ning kontsentreerib mitu aastat ühte. Nii et isegi kui kohtutakse harva...
Nojah. Mis siin ikka oleksitada, mida ja kuidas pidanuks. Mis tehtud, see tehtud.
Jah, paar asja sain Sinu kohta alles täna teada.
Hilja pole nagu?
Ju siis kellegi meelest paras.
Sellistel hetkedel tahaks kuidagi kõigest hingest midagi parandada ja paremaks teha. Midagi öelda, kinkida, otsustada...
Tavaliselt tõmbub see tung varsti tagasi. Vastikult varsti. Kui argiasjad end meelde tuletavad. Kui kõht läheb tühjaks. Ahi tahab kütmist...
Leidsin minagi end üsna pea kauplusest, korv näpus ja kodused mõtted kukil.
Jah, sa olid veel minuga.
Ja siis sa viisid mind ühe riiuli juurde. Et kui sa just nii väga tahad...
Mulle hakkas see mõte kohe meeldima.
Meie külas põllu peal on üks kuusk. Üks väga eriline kuusk. Ei, mina ei istutanud teda sinna, aga ma märkasin seda puud just täpselt siis, kui meie küla tabas suur kaotus. Mina haarasin tookord mõtetega sellest kuusest ja tema juures on endiselt väga kosutav mõtlemas käia.
Kuused on ju muidu sellised sünged ja raskemeelseks tegevad puud...
Elupuu lõhnab pisut raudristide ja mälestuskivide järgi, aga välimuselt on rõõmsalt roheline.
Sinu puu istutasin nii, et seda on hea tahtmise juures ka aknast näha. Et tal üksi igav ei oleks, sai neid tegelikult kaks. Ja täna ei tundunud tee mullavallini üldse pikk, nõgesed ei kõrvetanud, käru näis kerge, aukude kaevamine käis ludinal...
Sest me olime koos. Pidasime koos aru, kus on see kõige sobivam koht. Sikutasime koos käru läbi kraavi. Tünnist kastmisvett tuues ulatasime merehädas mesilasele põdrakanepi-rao.
Ümbrus on veel natuke käest ära, aga küll me selle korda saame.
See on nii tore, et leidsid aega läbi astuda. On raske ettegi kujutada, kui paljud täna Su kohalolu vajavad.
