Kes kevadel seemet ei külva...

Seisame naabrinaistega käed puusas õue peal ja teeme suuri plaane.
"Kartulimaa peaks puid täis istutama. Nagunii ma sinna midagi ei pane," arvab üks.
"Mina juba tõin kevadel töö juurest lillepeenrast peoga pisikesi idulehes vahtraid ja torkasin oma maa otsa," tunnistan häbelikult. "Tea, kas seepärast veel kasvama lähevad..."
"Vaher ajab sügisel hirmsasti lehti. Mina tõin vanaema juurest tamme istiku (nähtavasti lehetu vorm). Käisin vaatamas, paistab küll, et läks. See on hea puu. Pärast on vahtramahla nii et..."
"Tammest?"
"Vahtrast, ma räägin!"
Ja-jaa! Vahtrast küll. Aga ega sel aastal vast veel saa. No enne sügist kindlasti mitte. :D

Spordiuudised

"Emme! Miks sa kondenspiima ostsid?"
"Et seda mööda köögipõrandat ahjuroobiga veeretada."
Põnn paneb purgi külili taburetile ja rullib.
"Veereb ju hästi? Homme ostan teise veel, siis teeme võistluse."
"Kassi konservi on ka kapis!"
"Vot see on hea. Siis teeme juba täna!"

Vinge!

Kõndisin kooli öösel valmis toksitud konspektiga. Õnneks peaaegu pool tundi ettenähtust varem. Seega oli aega ka lugeda, mis ma sinna kokku soperdasin.
Olgem ausad - jaburaid asju juhtus ka, aga üldiselt läks mul ikka palllju paremini, kui kartsin. Ei tardunud lollakasse poosi ega vahtinud nüril pilgul klassi, et miks ma siin olen. Olin endaga peaaegu rahul. Siis, nii veerand tundi enne lõppu, vaatasin põnnidele terasemalt otsa ja nägin, et nad vaesekesed surevad kohe igavusse!!! :P:P:P
Või palavusse. Sest päikesepoolne aknast sein duubeldas avades sissetulvava kuuma koguse, sulgedes tekkis aga talumatu tuulevaikus. Ja käärid, mis tööõpetuse tunnis mõnda aega päikese käes laual lebasid, olid (nagu ma juba kellelegi kurtsin) tulised kui lokitangid.

Aaaah! Käärid! Lubasin need kaasale KOHE tagasi anda, kui tunnid läbi... Vabandust. Aga nad nii väga tahtsid rongiga sõita! Mul ei jätkunud südant seda neile keelata... :P

Kui nüüd päris aus olla, ei KÕNDINUD ma hommikul eriti kuhugi. Ma SÕITSIN!!! Bussiga ja trammiga. Ja üleüldse olen ma viimastel päevadel nõrkemiseni ühistransporti kasutanud. Sest mul on kuupilet! :D:D:D

Hommikune bussile minek on elamus. Nii palju morne nägusid pole mina veel korraga näinud! Meie väikeses kogukonnas sõidab hommikul ette tühi buss, bussijuht naeratab ja ütleb midagi toredat. Siis hakkab tasapisi väikseid ja suuri korjuma. Keegi pole tusane. Halvimal juhul pisut padi.
Piilusin rahvast ja hirmus lõbus hakkas. No lõpuks oli lausa võimatu itsitust tagasi hoida. Arvatavasti muutis see kaasreisijad veel süngemaks - lastakse ka igasugu kohtlased tänavale! :D
Pärast tööd enam nii lõbus polnud. Siis oli ainult ko-hu-tav väss! (Millal saabub aeg, et võin magada nii palju, kui heaks arvan?) Rippusin kaasal enamus ajast akontaktselt üle õla. Ta oli nii vapper! :)

Kutsuge McCall

Mina ja mu suutlikkus lolle olukordi tekitada!
Kunagi helistasin sõbra palvel üksükskahte, et rongis on "rahutused". Tema oli rongis ja ei julenud iitsatadagi, mina kodus ja ei teadnud asjast mütsigi
Ok.
Täna sõitsime bussiga Ristikut pidi kodu poole, kui keegi kodanik tänavalt oma silmamunad pahempidi pööras ja vastu asfalti lajatas. Kole pilt oli. Süda jäi valutama. Seleta siis päästjatele, et ma ei näinud kui noor või vana, purjus või kaine. Nägin, kuidas inimene kukkus. Ja jäi lebama, niikaua kui minu silm seletas. Et miks ma ei väljunud? Ehk oleks mu nappidest meditsiiniteadmistest abi olnud? Njah. Ega nemad süüdistanud. Ise ju. Nemad lihtsalt ei leidnud kedagi. Ab-so-luut-selt.

Autoportree

ilma autota. Väga tõetruu. Ainult silma- ja juuksevärv on vale.
Oli lõbus ettevõtmine. Volbriks. Rinnamärgiks. Hommikul teeme põnnidega loodetavasti 6 tk veel! :D

Küll ma olen ikka usin, päevad täis mul toimetusi

Aru ma ei saa. Kui 3 l ühepajatoiduga sai 7 inimest toidetud nii, et jäi üle, siis hakklihakastme ja kartuli poole suurema koguse juures jätkus sellest vaid viiele (kelle hulka mina ei kuulunud)?
Aga napile toitumisele vaatamata olin väga tegus:
pesin puhtaks köögi ja esiku aknad,
koristasime suurpõnniga puukuuri lagedamaks,
riisusime kuuritaguse ja eelmisest aastast ripakile jäänud (ui, häbi) puuhunnikualuse.
Ilus oli silmi üle tehtud töö lasta. Mille käigus märkasin, et VÄIKEPÕNN OMA PESAKONNAGA ON PUUKUURI JÕUDNUD!!! Eiiiii! Ei mingeid onne! Aitab!
"Emme! Tohib, me paneme suurde tuppa telgi üles?" algavad veidi hiljem piirikatsumisläbirääkimised.
Oo-kei.

Väike preemia kulus ära mullegi.
Preemiaõhtusöök koosnes lõhesupist ja lambanuudlitest, "Eskimo" jäätisest ja meekoogist. Nüüd ma olen suur.
Preemia-jalutuskäik koosnes kompensatsiooniks kalorivaestest, visuaalselt nauditavamatest komponentidest:Ja veel jäi silma, et
selles poes oli tänaseks tööpäev läbi,
aga õnneks on läheduses veel üks vahvate müüjate ja omanikega kauplus. Ja neil on ka siitkandi parimad porgandid ja minitomatid!

Kaks üraskit kord kukkus üle parda.

Üks üle vasaku ja teine parema...
poemiseeris kaasa mu mure peale. Olin sunnitud võõraid ajakirjanikke tülitama.
Kõigesööjate koha pealt võtan sõnad tagasi. Ühepajatoit ei lähe mitte. Sest seal olla lillkapsas (tegelikult lausa spargelkapsas).
Kaasa saabus ürituselt, õhetas, seletas ja vehkis kätega. Kõik olevat olnud hässsti tore ja hirrrmus vahva. Teeb valvsaks, eks ole? Esmase takseerimise käigus tuli rinnataskust välja kellegi naiskodaniku visiitkaart. Edasi tunnistati juba ise häbelikult, et tegelikult on... pastapliiats ka. Kirjaga "Tark investor". Hm. See on nüüd kuidas võtta... Võib isegi komplimendina :P :P :P
Olgu. Käigu siis pealegi homme ka! :D

Juublilt tagasi

Sellised sünnipäevad mulle meeldivad! Kutsuti pidusse, kus sünnipäevalaps puges häbelikult teiste varju ja kõik vaatasid hoopis MIND! Ning siis ma rääkisin ja rääkisin ja rääkisin... ja pärast sain veel kingituse ka. Rohelise, kusjuures :D :D :D

Kummalised nimed neil inglastel

Põnnid mängivad teises toas nime arvamise lauamängu.
Mõni kõlab nagu inimese oma: Peeter, Eve...
Aga no - Jänes? (aa! ups! Jämes vast siis)
Mitšeeha-a-el? Brusee? Älike? Joike? Thommm?
Kas ootan kaasa ära või sekkun ise? Valus on.
:D

126 gr riisi ja veekannuga soomlane

Pesamuna organiseeris endale sõbrannadega nädalavahetuse. Üldiselt rahulik rahvas. Ilm ka soosib. Ja söövad kenasti kõike pakutut (hommikuputru keetes oleksin selle küll äärepealt maitsestamata jätnud, kella vaatamine tundus tähtsam) :D
"Me pidime rääkima, mida keegi unes nägi," vadistatakse köögis.
Üks unenägu jaburam kui teine.
"Ja mida sina unes nägid?" küsib kaasa, kellele laupäevahommikune 7.30 ärkvelolek näib nähtavasti ise unenäo jätkuna.
Hm. Külalisi oli oodata. Käis vaidlus, mida keegi süüa tahab. Lepiti kokku, et leivasuppi. Ühel sotsiaaltädil oli toimetulekuabi vajav vend, keda tavaliselt hooldav ema sattus haiglasse.
"Mõelge, ta ei saa ju üldse asjadest aru! Raha oli loomulikult kõik otsas. Käisin tõin talle turult 126 gr riisi."
"Hm," mõtlesin ma. Oleksin veel edasigi mõelnud, aga uksekell helises.
"Issver, kes seal küll olla võiks! Ei tea kas julgebki avada," kädistas ärev külaliskond.
Hõikasin: "Tule sisse!" ja lävele ilmus suuur mehekolakas.
"Edasi läheb tapmiseks ja tagaajamiseks," prognoosisin unenäo järge.
Ei läinud. Ulatati hoopis veekann ja teadjad tõlkisid, et tulijal vaja vesi keema ajada. Et kuuldud... ee... sõnasalat olevat soome keel.
Jättis oma kannu ja läks. Aadressi ei öelnudki. Tundub loogiline alustada otsinguid lähimaist korteritest.
Njah. Ärgates oleks kuum vesi ära kulunud küll, aga kussa!

Et milline oleks unenäoseletus?

Mure, mida lastele süüa anda. Korralekutsung usaldamiste suhtes. Ja ennustus, et lähiajal tuleb võõrkeeltega rinda pista, sest

"võitebikka-minnanakees-merimanu," pobiseb kaasa vastuseks mu arupidamisele, et kas peaks tagi linna puhastusse viima või...

Aaah!

Minu targal ja andekal lapsel on matemaatikas 1!
"Mis toimub?" nõuan selgitust.
"Ma lähen täna parandama," peetakse piisavaks põhjenduseks.
Tubli. Aga ikkagi...
"Miks 1?"
"Paljudel oli!"
No siis muidugi. Teistest erineda ei maksa. Hakkavad veel narrima.
"No, aga... Kas siis mitte midagi ei tulnud tuttav ette? Miks 1!"
"Sest see on üks töö," pobisetakse vastuseks.
Ahah! Et oleks viis tööd olnud, olnuks 5?

Netinovela

Lugu ilusast, targast, vaimukast, südamlikust, parajas eas netilembesest meeskodanikust (ise ta end loomulikult nii julgelt ei kirjelda, seda teeb tema eest režissöör) kelle ta lembus viib kokku imelise naisega. Mees kahjuks TEMALE nii imeline ei tundu.
Pakutud "ainult sõprus" on ju iseenesest suur asi, ainult et...
"Ma ei saa sellega hakkama!" tunnistab mees löödult ja taandub.
Milline oleks valusaim kättemaks sellise arguse eest?

Käimasoleva monotüki tutvustuseks...

Kummaline

oli seista selg vastu tuttavat puud, kuulata tuttavaid kurgi ja tunda tavatut südamerahu. Kummaline, aga täna ei kutsunud kured kuhugi. Päike küttis ja tuul jahutas. Kured hüüdsid ja mina vaikisin. Üks pool mind ahmis lõhnu ja värve ja hääli. Teine pool tegi tasa ära jäänud ööd. ;)
Täiesti teistmoodi kevad.
Ja esimene liblikas oli kollane.

Ma olen jões. Las jõgi ise kannab mind :)

Juuksemure

"Tead! Meil sündis ju tita ära!" uhkustab nelja-aastane suurvend.
"Natuke vähe juukseid on peas," kõlab elunäinu murelik ohe. Selge ju. Tütarlaps ja kiilas! Eks sellega või veel jama tekkida. Narritajad ja puha. Jõuad sa alati ligiduses passida, et ilkujatel suu kinni lüüa... Ohjah.
"... aga küll nad kasvavad!" lõpetab ohke optimistlikum noot. Õpetajagi arvas, et lootust on.

"Koju kamina peale?"

muheles lauluvõistlust vedanud tütarlaps, kui pildistamise juurde sattus.
Hea mõte, aga kaminat pole.
Hoian seni siin.Pooled minu kallitest. Üks neist laulab nagu ingel. Sai jälle võistlusel edasi. Ja teine... armastab ka laulda. :D :D :D

Aga nüüd?

"Kas sa tead, millal meie koolist põhikool sai?" küsib põnn.
"Peast ei tea. Küsi õe klassijuhatajalt. Tema poeg oli põhikooli esimese lennu lõpetaja."
"Mis aastal see oli?"

Kaval. Kahjuks ei toimi.

Ülemeremaal

Mida teeb inimene, kes kord kümneaastakus merd sõitma satub?
Vesi, lained, täiskuuöö, romantiline kaaslane, baar, kasiino, varietee...
Õigus! Ta magab. Väljumisest saabumiseni. Vaatamata igasugustele äratuskatsetele. Sorry! Okasroosike on surnud.
Hommikusööklasse jalutamine laseb lõpuks märgata, kui palju vett tegelikult hunnikus on! Ja hirrrmsasti tahaks jäädvustada viimse kui punase kuurikese viimse kui kivinukikese otsas. Väikepreili, kes meie laua äärde uudistama satub ("Mis asi see on, mida te sööte? Ma tahan ka!") sätib oma kaisuhiire ninakese aknalauale ja tutvustab loomakesele maailma. Sätin oma kaamera ninakese kah akna ligi ja lasen lustida.
Oi, kui vahva maja!Näe, laev!Kolm laeva!Laevalt maha saanuna üritan kõiki stockholmlasi pildile jäädvustada (mille muuga põhjendada võhivõõra meeskodaniku portreefotot minu pildikogus?), aga juba esimesel on nii morn nägu, et jätan ürituse pooleli. Pealegi on neid märkimisväärselt palju.
Esimene suurem silt tutvustab, et olen saabunud banaanikuningriiki.Roots õitseb.Masinad on neil head ja vastupidavad. Täpselt nagu vanaema rääkis. Ja tehismaterjale kombineeritakse oskuslikult looduslikega.Turg jätab meeldiva mulje. Nii korras kõik!Loodusmuuseumis kulutanuks kahe tunni asemel kaks päeva, aga noh...Ja mida rohkem ma neandertallastest tean, seda paremini mõistan, miks mul ülikoolis nii vaevaliselt läheb. Ehh! Ilus perekond oli. Seal klaasi taga.
Muuseumi ees pingi all elas orav. Kuigi puuõõnsuste leidmisega ei peaks Rootsis probleeme olema. Kui ma asjast õigesti aru sain, õõnestavad nad kasvavad puud seest tühjaks ja lasevad siis uuesti täis kasvada. Tundub praktiline.
Jõge Stockholmis EI OLE. See, mis sildade alt läbi voolab, on lihtsalt VASAKULT PAREMALE VOOLAV VESI.Ok. Kui nii, siis nii.
Ja stockholmlased kirjutavad ja loevad oma linna kohta luuletusi. (Hm! Ma tean vähemalt kümmet kohta, kuhu oma salmikuid vardasse ajada!)
Õhtune turg on samuti muljetavaldav.Ja tagasiteel näen ma mere ära. Ja hulga asju, mis sealt välja ulatuvad. Ja on isegi na-tukene romantiline. Võimaluste piires :D

Uskumatu

Vaatamata selja taga toimetatule julgeksin nendega siiski luurele minna.
Nendega ka.Aga eelkõige muidugi...Aitäh!
:D

"Mis täna süüa on?"

küsib pesamuna ettevaatlikult. Iial ei või ju teada.
"Seljanka. Sööd või?"
"Tõsta mulle ise. Ma võin muidu kogemata liiga palju panna."
1/3 kulbitäit.
"Kõlbab?" uurin põnnilt, kes pikkade hammastega lusikast palasid valib.
"Mhmh! Koolis oli poole vastikum supp!"
Oli see nüüd kiitus või mis?
"Ma rohkem ei jaksa!" kurdab hetk hiljem ilmselgelt ülesöömisest kurnatud tirts.
Tjah. Olnuks ta sipelgas, võinuks selline toidukogus saatuslikukski saada. :P

Meie tavapärane hommik anna meile iga päev

"Kuhu sa mu sussidega lähed?"
"Vetsu!"
/---/
"Kle, too mu sussid tagasi! Ma tahan ka minna!"
"Seal ei ole märg!"
"Ma tahan oma susse tagasi!"
"Mul ei ole midagi muud jalga panna!"
"Need on MINU sussid!"
jne, jne

Hm! Kui ma nüüd vaatan, on peategelased pigem nagu minu jalavarjud. Aga noh...

"Emme! Kas ma jäin bussist maha we?"

helistab Põnn15.
"Kohe uurin!"
Helistan bussijuhile. Miskipärast ei pea vajalikuks selgitada, kes ma olen.
"Kus ta sul on? Selge. Korjan peale!"
Helistan põnnile.
"Seisa seal kus oled."
"Kle, äkki ta sõidab ringiga tagasi juba?"
Hm! Võimalik. Kust tema pidi teadma, kes räägib!
Helistan naabrimehele. Ta töölt laekumas.
"Mis kell tulete? Poole tunni pärast? Korjake mu põnn peale, kui silma jääb."
"Ok!"
Nii. Nüüd vaja põnnile öelda, et oodaku veel paar hetke ja mingu siis pooleks tunniks raamatukogusse sooja.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
No vahva! Mis siis nüüd?
Helistan põnnile.
"Mis tahad?"
"Kus oled?"
"Bussis!" Eksole! Otse loomulikult ju! Kus siis veel?
"Miks su telefon kogu aeg kinnist andis?"
"Mul ei olnud sulle ju midagi öelda!"
Urrrrr!

Õnnelikud sõnad -

nad said nii ilusa viisi! Jee! Tulge kolmapäeval kuulama! ;)


pilt

Kiri minevikku

Blogimaailmas käib kirjade kirjutamise buum. Haarasin ka kohe pliiatsi paberi järele. Maalisin ümbrikule aadressi ja puha.
Hm!
Vastutusrikas ülesanne.
Mille eest end hoiatada? Nii lihtne on möödunus midagi paigast lüüa ja enam kui tõenäoline, et praegune elu poleks see, mis nüüd. Tõepoolest, olen tänulik kõigi inimeste üle, kellega olen kokku juhtunud. Kõigi katsumuste ja ebaõnnestumiste üle... Ühega tuleb hetkel just silmitsi seista. Vastik. Aga õiglane.
Midagi ju ikka võiks. Aga selleks piisab väikesest meelespeadega kaardikesest: "Kulla tüdruk! Siiani on Sinuga kõik hästi! Hoiame ühendust! 13.04.2008"

Inimesetibude pesas

Sattusin väga vahvasse lasteaiatundi.
Nädala teema - linnud.
Hommikuring peetud, mindi laiali mitmesugustesse "keskustesse". Uurimiskeskus oli eriline lemmik. Lastel laual kõikvõimalik linnupesamaterjal (suled, sammal, hein, oksaraod,...). Lisaks veel jaanalinnusulg ja muna. Ja jupike karusnahka. Selline kohev ja mõnus kasukatükike. Et oleks näha, mis vahet sulgedel ja karvkattel, et võrrelda nende langemiskiirust... Kõike sai katsuda ja luubiga uurida ja seda võimalust kasutati mõnuga. Noor ornito- või entomoloog piilus "suursilmaga" jaanalinnumuna august sisse ja tõdes: "Ma vaatasin. Ei olnud putukaid. Magavad!"
Tütarlaps tema kõrval viis mängleva kergusega kokku nädala teema ja kasukariba ja kuulutas tähtsalt ISE väljaraalitud tarkust: "Kananahk!"

Kukupai loobib toiduga!

Ei olnud aega märgata, kas keedetud või praetud. Sõnakuuleliku inimesena tormasin kohe ülesande kallale.
Kukupai käskis, et

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.

2. Ava see leheküljelt 123.

3. Otsi üles viies lause.

4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.

5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Mul ON selline asi! Jee! Laiskus on teinekord päris kasulik - ära pane esimesel võimalusel raamatut riiulise tagasi. Keegi võib hakata selle kohta küsimusi esitama! Kusjuures ma ei olnudki uurides soovitud kohast kaugel. Lk 125. Lihtsalt kontrollisin. Ja mul OLI ÕIGUS!

Hüdroklimaatiliste aastaaegadega ollakse nõutud leheküljel just täpselt seal, kus peab.

"Maapinna sulamine ja soojenemine algavad aprilli esimestel päevadel ja siit alates sageneb külmavabade päevade osatähtsus. Veekogudel tähendab see üldise suurema soojenemise algust.
Suurimad erinevused jõgede hüdroklimaatiliste aastaaegade algus- ja lõpukuupäevades ning kestuses on klimaatilisel suvel."
(Emnee? Aklimaatilistel suvedel erinevusi pole? Ahaa! Kõrvallehekülje tabel ütleb, et klimaatiline suvi saabub ööpäeva keskmise veetemperatuuri tõusmisega üle +15. Jälle targem. Nii hea raamat!) :D
(T. Pae, H. Sokk "Järvamaa", lk 123 laused 6,7 ja 8)

No aga kas minul on kõik need 5 inimest, keda pilduda? No proovime.
Oop, tule mängu!
Sjgelle, tule mängu!
Voldemaraugust, tule mängu!
Jospel, tule mängu!
Kristian ja Jutik, tulge mängu!

"Mul on nii hea meel, et ma sinuga abielus olen,"

õhkas kaasa telefonitorusse.
Niiiiii armas! Kusjuures me olime just-just pikalt vestelnud.
"sest teada saades, kui loll ma olen, ei abielluks sa minuga kunagi..."
Häh!
Lootku edasi.
Probleem iseenesest oli tühine ja matemaatiline. Teemal
"Summa ei sõltu liidetavate järjekorrast."
Et sellest vaatenurgast ei tohiks vahet olla, kumba pesumasina sahtlisse valada pesugeeli ja kumba loputusvahendit ("õhuvärskendajat") :P

Ole nüüd ikka, musi, me saame sellest üle. Koos! :D

Vaibakunstnikud

1. rühm - "Kroon on kroon" (abiks vaatajale - kroon on krooni peal) :P
mõõdud ca 75 x 110 cm
2. rühm - "Taskud tühjaks!" (leia: morsikõrs, kivid, lutsutatud pulgakomm, mündid,...)
mõõdud ca 75 x 110 cm
Tegelikult spikerdasime eile Türi Toimetulekukoolis nähtut (kohalikku interjööri ja olemasolevaid vahendeid arvestades) :D

Täitsa hambad!

"Emme! Tead, mis mul täna koolis hambaga juhtus? Ma istusin täitsa rahulikult tunnis ja järsku tuli üks serv lahti! Kui ma hambad kokku panin, läks kolmnurga-kujuliselt. Ma pidin väljas käima ja ta õiget pidi panema!"

Nime-imestus

Ostsin paarsada grammi mütsikõrvu. Küpsiste kujul. Aga (teemat edasi arendades) saaks veel hulga toredaid toidunimesid - prillisang, sokikand, püksikumm...

Hee! Olen riskialdis elamusteotsija!

Samal ajal, kui Tiia kurdab oma etteaimatava käitumismustri üle, elan mina igasuguseid prognoose kummutades. Ok, bussis on ka minul kindel koht, aga seda seepärast, et mugavam oleks raadiot kuulda ja bussijuhiga vestelda. Peab küll tunnistama, et olen nii mõnigi kord jõudnud dialoogi kolmanda vastusrepliigini arendada, enne kui avastan, et räägitakse telefoniga. Paganama handsfree!
Aga näiteks rongis võin prantsatada täiesti suvalt vasakusse või paremasse pingiritta, näo või seljaga sõidusuunas, Tartu poole sõites pole isegi vagun oluline (tähtis on, et ei istuks näoga rahva poole) :P
Täna avaldus mu riskijaloomus rahakoti põhjalikus kaotamises. Arvestades, kui oluline oli selle leidmine lähiminutite jooksul... Oleks muster, teaks, kus suunas nuusutada. Minu puhul ei jäänud aga muud võimalust kui rutiinne läbiotsimine. Varandus ilmus lagedale kotist, mida ma tavaliselt kunagi ei kanna. Käisin sellega seal, kuhu ma tavaliselt kunagi raha kaasa ei võta. Jeah! Minuga on huvitav.
Aga mis peamine - käisin tundi andmas (kirjade järgi tava-, käitumise poolest tola-) klassis, kuhu keegi väga vabatahtlikult ei lähe. Kuigi vahepeal oli tunne, et mu jaburad ideed tekitvad ainult trotsi, jõudis vastupidise tõestus peaaegu igasse vihikusse. Kui lugeda kaasamõtlemiseks sellised loetud lõikude kohta koostatud küsimused, nagu:
"Mis toimus musiumi kirjeltus?"
"Kust tuli sinisega?" (Ei tea. Kirjas oli vaid, et äkki ilmus.)
See tuletab meelde, et pidin teksti autorit tänama :)

Kevad! :D

Kunagi pole fotokat käepärast, kui midagi ilusat silma jääb. :( Toominga pungad olid suured kui hernekaunad ja laulurästas karjus kõrvad kurdiks.
Hm! Kui nüüd mõtlema hakata, siis kuidas ma seda linnulaulu pildistanud oleks? Vahet pole.
Vihma sadas. Kõik lõhnab ja aurab ja õhku on nii palju, et ei mahu kopsu ära. Isegi kahte mitte. :D Ilus!

Ettevaatust, raudtee-koprad!

Ühtki looma ennast näha ei õnnestunud. Ja jumal tänatud! Jäetud jäljed olid piisavalt hirmuäratavad. Kilomeetrite kaupa sandistatud ja rippuva sisikonnaga võsa! Kahtlustan, et üsna varsti võib jõgedest raudteedele kolinuist kuulda verdtarretavaid lugusid vagunitesse tungimisest ja reisijate laasimisest. Kodanikud, olge valvsad!

Armas tänane Tartu!

See linn tegi hommikul põnni nii õnnelikuks. Selles vanuses pole palju vaja, kõigest tagasihoidlik kotitäis uusi asju. :P Ja ta sai Noarootsi sisse! Juhhuuu!
Minu jaoks pole uued asjad enam nii olulised, elamused aga küll. Neid jagus lausa mitu kotitäit! Sõrmed tassimisest siiamaani tulised :P

"Neiud! Kas teie sööte merikarpe?" hõigati tänava äärest abipaluvalt, kui põnniga poe poole tormasime.
"Kindlasti mitte!" vuristasime jooksult.
"Eksole! Mina ka ei söö!"
"Ja mina ei söö!" hõikasid kinnitust otsinud kodanikud. "Aga see mees sööb!" osutati purgiga noorhärrale, kes õnnetult tee servas seisis. "Perversne, mis?"
"Raudselt!"
"See ei ole ilus!" kõlas nutune vastuväide. Häbi hakkas. Oleks tahtnud kuidagi lohutada, ehk solidaarsusest tükikese endalegi küsinud ja alla neelanud, aga... kiire!!! :D

"Mulle meeldib Tartu!" õhkasin kaasale, kui õhtul teatrist tulles toomkirikust mööda jalutades meid osavõtlikult hoiatati, et me ettevaatlikult tänavatõketest mööda hiiliksime ja Hirmu üles ei ajaks. Õnneks läks. Ja minu õhkamise peale tuli kui tellitult hunnik Tartu ülistuslaule.

Aga etendusest niipalju, et
ERIPEDAGOOGID! SIP-SIP "ELLINGUT" VAATAMA! Armas, südamlik, eluline, vaimukas ja nii-ii siiras!

Uut vaalade elust

Sinivaal ei ole kala. Ta on imelik.
Vaal ei ole kala, sest ta on liiga suur. Nii suurt kala pole olemas.
Vaal erineb kaladest selle poolest, et ta hingab kopsudega. Kalad kasutavad hingamiseks soomuseid.
Vaalapoeg õpib ujumist 2 aastat.
Sinivaal elab Põhja-Järvas.
Lisa: Paljud kalad kasutavad hingamiseks lesti. Või saba.


Pilt

Lapsepõlve muretud mängud. Piimahammas

Põnnil oli lohutamatu mure - logisev hammas. Iseenesest polekski see mingi mure olnud, aga hambaarst lubas selle homme välja tõmmata. ("Bullerby lapsed"?) :)
"Mul on riided poriga koos. Ma ei saa homme kooli minna!" on vabandus varnast võtta.
"Pole hullu, peseme puhtaks."
"Pea valutab."
"Ole natuke pikali!"
"Emme! Ma EI TAHA homme kooli minna!" kõlab lõpuks peaaegu et appikarje.
"Hamba pärast?"
"Mhmh."
"Ma tean, et see on suur mure, aga ära mõtle sellele. Hambaarst näeb kõige paremini, miks peab. Võib-olla kasvab alumine hammas väga viltu. Piimahamba ära võtmine käib tegelikult hästi kähku."
"Ma saan nagunii breketid!"
Oeh.
Lapsel nutt kurgus. Kaasa ei leia head nõu. Sõbranna pakub hirmutamist või preemiat :D
Võtan mõtlemisaega ja saadan põnni pessu.
"Emme!" kostab peatselt pesuruumist rõõmsat kilkamist.
Ega ometi hammas???
"Tule vaata, mis ma ära õppisin!"
Õppisin? Seal?
Ukseaugust paistab porgandpaljas põnn, käed risti keha vastu surutud.
"Vaata!" kergitatakse käsivarsi nii, et tekib veidi alla poole ruutmeetrine seebikile. Põnn puhub, ja kile volksatab jalgpalli suuruseks seebimulliks. Vau!
Trikk kordub veel ja veel. Suur õdegi näeb imeasja ära. Ja veepladina sekka käib veel tükk aega lõbusat lõkerdamist.
Huh!
Need lapsepõlve muretud mängud!
...
"Emme!" kõlab pool tunnikest hiljem tagatoast tekiserva alt. "Ma ei taha homme kooli minna..."
Hirmutan? Luban kingitusi?