Ilusaid unenägusid!

Vana välja, uus sisse!

Tuleb tubades kriitilise pilguga ringi vaadata. Võib-olla isegi suurem korter otsida.

Igaks juhuks.

Noh, otseselt küll midagi ei lubatud. Pidus saan ikka käia. Kuulsate inimestega koos kohvikus istuda. Aga valmis peab olema. Paha ka, kui saad auhinna ja kodus pole kohta, kuhu see mahuks!

:D :D :D

Tuju läks selle kõne peale igatahes jälle lilleliseks. Ega see heaga lõppe. Varsti öökülmad taga ja kõik mu lilled läinud! ;)

Ameerika mäed

Mul siin. Kord tundub, et paremaks minna ei saa, siis jälle, et minusugused tuleks valutult välja juurida.

Täna on see mäetipupäev! :D

Seda nii otseselt kui kaudselt.

Nahk märg, tuju laes, seltskond - suurepärane (väle, vaimukas, heatujuline) ja siis veel antakse mõista, et võiksin kauemakski jääda.

Niuuu! Isegi, kui see kõik oli ainult viisakusest öeldud. :D

Paistab, et tunne - maeitahasinnaminnamakeerankõikuntsu - annab lootust, et tegelikult läheb hästi. :)

Nostalgiaminutid

Ohjah. :)

Hirmus ja ilus

Hirmus sellepärast, et mõned asjad lihtsalt ei toimi ja kui ma nüüd sügavalt endale silma vaatan, siis... teadsin seda ju ette. Ja õnnetuseks sattus Piret just täna külla.

Noh. Andsin oma parima. Kuigi parim variantidest jäi kasutamata. See kõige lihtsam. Olla vait.

Kui keegi ka millegagi visata üritas, siis - näänänännnännnäänää - pihta ma ei saanud! :P

Aga muidu oli tore ju! Alustuseks konserveerisin mõned purgitäied kurke,

tegin taksot, kolasime Piretiga mööda unustatud ning taaskasutatud maid ja tülitasime teekäijaid (eelnevalt mängisime natuke aega ringmängu "Päkapikk ja maja"). :P

Loodan, et mu külalisel kah midagi meeldivat meenutada jäi. Kuna ta on meie kandis populaarne tüdruk, siis mina igatahes uhkustasin kogu südamest ja täitsa taktitundetult.

:D :D :D

Et see väga ilus, väga armas, väga tore, väga andekas ja muidu väga-väga inimene tuli mulle külla!

Ja lubas varsti jälle tulla! Ja siis võtame Tegelinski ka kampa! Sest kui minul jagub südidust jalg ukse vahele suruda, siis tema oskab esitada õigeid küsimusi.

Tänavune suvi ongi selle poolest eriline, et nii paljud leiavad tee minu juurde. Alles paar päeva tagasi avaldas veel paar inimest soovi siin kohtuda. Äge. Eriti toredad on kauaste sõprade tulekud, sest uued - need võivad tulla ka lihtsalt uudishimust. :D

Tegelinski näiteks on kindlal veendumusel, et tema elab mulle palju lähemal kui mina talle. Ja ometi oleks ta sel nädalal juba teist korda siia sattunud. Naaapikas! :D

(Täna peaaegu käis, eile ei tulnud üldse!) ;)

Hee! Tänu Piretile leidsin ma oma koodikaardi üles! Sest tema palus seljakotti. Ja see oli vist ainus koht, kuhu ma vaadata polnud osanud. Kaardi kaotsisolek pidanuks mind tõsiselt murelikuks tegema. Õnneks polnud see mul enamus ajast meeles. :D

Fotojaht. Paberist

Ega ma täpselt ette kujuta, aga umbes nii vast näeb välja üks paberelukaar:

Milline see paberipuit on? Ei tea. Pakun, et puust.
Kehra võiks sünnitajaks sobida?

Võid sündida taime- või

loomariigi esindajaks.

Väärtpaber on ka variant.

Pensionipõli saabub ikka. Veab, kui veedad selle õdusas pansionaadis.

Teised.

Aaaah! Kõik on otsas! Kõik on kadunud!

Sõbrad, need muidugi kõigepealt!

Üks juhatajatest, keda olen muidu ikka toredaks inimeseks pidanud, meelitas mind üritusele, mille keskpaiku siis tuka alt häbelikult poetas: "On sul huvitav?"

Ei olnud viisakas küsimus.

"Ei noh, ma saan aru, et sinu siia kutsusin, aga miks ma ise tulin?"

Aitäh.

Sellistel hetkedel on toredaks sõbraks telefon. Seal on ussimäng ja sellega saab maailmale appihüüusõnumeid saata.

Kus on telefon? Ahaa! Viimati kasutasin autos. Sealt otsida!

Kus auto on? Kahetunnise bussireisi kaugusel.

Urrrr! Mul oli paari väga olulist kõnet oodata! Juhataja pakub lahkelt oma telefoni. Tänud. Kellele helistan? Autole? Teiste numbreid ma ju ei tea.

Õhtu. Taaskohtumine oma kallisvaraga. Ha-haa! Kas keegi on helistanud? Ainult lavastaja. Rangelt omakasupüüdlikel eesmärkidel. Mh. Ta ei vaevu seda isegi varjama! ;)

Sõnum on ka!

Raha!!!

R A H A ! ! !

Deem. See pole minu oma. Oligi tõeks liiga ilus.

Telefon teeb viimased hingetõmbed.

Kus on akulaadija?

Kadunud.

Raha tuleks üle kanda.

Vabalt! Kui vajaliku vidina üles leian.

Juhataja korvab tehtut kilekotitäie ploomide, õunte ja viinamarjakobaraga. Oookeei.

Tegelikult kannatab ka sellest juba minevikus rääkida. Sest kus see kotitäis on? Laualt vaatab vastu karbitäis puuviljaskelette. Aga mitte ainult!

Seal on veel midagi.

Kedagi.

Kedagi kodust ja kadumatut - äädikakärbsed!

Minu ustavad ja hästisigivad sõbrad!

PS Jorin lõpetatud. Telefon tuline! Mina armastan teid kaaaa! :D

Kuidas saada kuningaks?

Väga raske on toimetada palees, kus sagib ringi kuus kroonitud pead ja seitsmes loobub sakilise servaga peakattest ainult seepärast, et tal "...kodus juba on üks kloon." Kroon tuli ise valmis lõigata-kleepida. Konkurents on kõva, teenindav personal kaheliikmeline ja kipub käsutama:
"Käsi pesema ja sööma!"
"Pissile!"
"Õue!"

Arvad, et on iseenesestmõistetav saada kuningaks, kui oled ainus mees majas, aga tühjagi! Tuleb välja, et plikad on parema meelega kuningad kui printsessid!!!

Üritada ikka võib: "Mina olen kuningas!"
"Ei! Sa oled liiga väike! Ma olen ise kuningas. Sina ei saa selle riigi valitsemisega veel hakkama!"

Kuningakandidaadi mokk kisub torusse.
"Kuule! Sa ole prints! See on ka meesterahvas!"

Rõõmus ja kurb

See oli pöörane nädalavahetus! Ühelt ürituselt teisele tormamine. Kõik sujus. Jõudsime plaanitust rohkemgi.

Aga nüüd on tuba tühi. Köök tühi. Õu tühi.

Nukker ja vaikne.

Niimoodi algab sügis.

Suvi on läbi.

Ja siis tabad end kahtlustelt, et äkki seda suve päriselt polnudki?

TeateTants/Fotojaht. Eestlane

Meeleolukad öised kohtumised.

Teiste eestlased.

Juhan peab viisi, mina tean sõnu. Mõningaid :D

Toreda päeva armas lõpp. Jõudsin viimaks koju ja laual ootas ilusa pealkirjaga laulik.

Aitäh! :)

Nädalavahetus algab nüüd

Arvasin, et mu reede, laupäev ja pühapäev on otsast lõpuni sisustatud, aga pruukis vaid kellelgi tulla abi paluma, kui mu sisemine sekretär ajagraafikusse kuus vajalikku tundi vahele nügis. Hm. Tuleb lihtsalt varem alustada. Veel varem. :D

Lõbustab see, et kuskil leidub kaks kena inimest, kes ei tea, et laupäevase öö veedavad nad minu juures. Katsun selle neile võimalikult mugavaks teha. Ah, kuidas mulle üllatused meeldivad! :D

Kohalik kultuurijuht tuli täna kallistama. Tore inimene muidu, aga iga selline kallistus on kindel ohumärk. Midagi on õhus. Ei kulu palju aega, kui leian end jälle mingist veidrast situatsioonist. Ja kostüümist.

Aga see tähendab... et õige varsti lähen mina ja kallistan omakorda kedagi. Kes siis varsti avastab end sama veidrast kostüümist. Sest üksi pole huvitav. Nii et, kuskil askeldab üks kena inimene õndsas teadmatuses... :D

Homseks lubab sooja ja päikesevõimalusega ilma. Loodetavasti on päike varakult jalul. Paar tundi enne tavapärast ärkamist sobiks hästi. ;)

Nii. Nüüd algab piletilõikamine. See on lõpuks üpris valus.

Rattale!

Pärast eilset kolme sünnipäevitamist võib see olla kurnav, ent kasulik.

Eile

sooritasin oma kõigi aegade edukaima juuksuritöö;

näppasin koolimajast paar potilillevõrset oma aknalauadžunglisse

ja jäin kohe koristajale vahele. Aga mina pole süüdi, et lilli kästakse (juurdumise õnnestumiseks) varastada! (Loomulikult ei kooskõlastanud ma oma patutööd aiakalendriga);

ummistasin (kohtumisi kokku leppides) totaalselt oma nädalavahetuse (aga vähemalt esialgu tundub kõik teostatav).

Aga nüüd - sadulasse!

Äratundmisrõõm

Viimastel päevadel on kalduvus toredasti alata.

Tänase hea tuju allika leidsin siit. Nõustute? See olen ju mina!

Armas kunstnik, kui see pidi olema autoportree, siis... tuleb Sul leppida, et kuskil on teisik.

Sa muidugi märksa andekam. :)

Mida ma täna selga panen?

Tuba remonditud.

Nüüd võiks garderoobi üle vaadata.

Ja mida muud minusugune ikka valib kui rohelist. :P

Pühendatud murelikule kolleegile

Ta nimelt palus häid uudiseid. :)

Vaata ja märka: Sinuga on kõik korras! Minu kiiks paraku süveneb. :D

Ja on, kuhu areneda. Nagu näed, pole veel roheliseks värvitud aknaraam, laualamp, toakardinad, aknatagused männitüved, nagi, köögipõrand, -laud, -tool...

Eks tasapisi... ;)

Mis ma veel oskan öelda? Probleemidel on tavaks laheneda.

Naerata! See sobib Sulle! :)

Need on muidugi "paraadpildid".

Pisitütreke imbus juba vaikselt remonditud tuppa. Algul istus arvutiga elutoa tugitoolis, siis ukselävel võimlemispalli otsas, siis värskeltrohelise toa seinaorvas. Nüüdseks on jõudnud külili kušetile. :D

Raske lapsepõlv

Tööinimesed vudivad varahommikuses korteris ringi. Mõni segane juba poolest ööst.

"Põnn! Ma ei tahaks küll tülitada, aga teen seda siiski. Ära toa kaudu vetsu mine. Ja kui suudad, ära istu madalale taburetile," üritan pesamuna instrueerida.

Tekialusest kostab vaid vaikset nohinat.

Proovin korra veel.

"Ha-haa," muigab suurõde. "Lõpuks jõuab temani ikka, et ISTU TABURETILE! MINE TOA KAUDU!"

Vaene väike. Ei mingeid vabadusi. Ainult keelud ja käsud.

Õnnelik. Lendamiseni

Elu on ilus, eks ju? :D

Üleeile.

"Tead, kuidas värvilõhna vähemaks saab?" on väimees valmis tarkust jagama.

"Nooh?"

"Hakitud sibulaga."

"Mina ei tunne mingit värvilõhna!"

"Muidugi ei tunne. Sa oled kogu aeg selle sees. Lihtsalt... paari päeva pärast, kui kõik valmis, oled sina meil närviline ja pahas tujus."

Põnn otsib põrandalt värvimata rada, et pesema pääseda.

"Vaata, siit läheb plaadivahe. Hoiad siia serva..." juhatan.

"Siia?" põntsatab jalg keset suurepärast värsket ja rohelist värvipinda.

Tagasi tulles on probleem hoopis suurem.

"Õde! Kas sul on mulle midagi selga anda? Ema värvis põranda ära, aga mu riided on kõik kapis!"

Teisest toast kostab vaikset itsitamist.

"Mis sa naerad! See ei ole naljakas!" toriseb põnn, ise vaevu tõsiseks jääda suutes.

"Tunnista, et on," muhelen.

"Oota. Ma teen sulle homme tagasi. Küll ma midagi välja mõtlen!"

"Arvatavasti juba tegidki. Ma ei taha teada, mis mind duširuumis ootab. Põrandatäis rohelisi tulnukajälgi?" :)

Roheliste mõtete vihm 2

Vihmamõtted said teoks. :D

Käitusin väga vastutustundetult. Ei järginud põhjamaade suunda. Et kuni vanast veel midagi alles, seni üle ei maali.

See käibki nagu rohkem restaureerimise kohta. :P

Ta-raaaa!

Fotojaht. Praguline

Mõned praod on piilumiseks.

Mõned - hingamiseks.
Mõned on lihtsalt toreduse pärast. ;)

Teised jahil.

Kuidas ma seina krohvisin

Kelluga.

Vähemalt üritasin.

Aga alustan algusest.

Ühel päeval kukkus mul jupike seina maha. Ega ta päris ise kukkunud, ma natuke urgitsesin ka. Sest mingi tükk oli lahti ja oleks nagunii ära tulnud.

Kui põnn teada tahtis, kuidas see juhtus, demonstreerisin teise seinaga. Seal oli varing palju vägevam!

Nüüd rõõmustas silma umbes pool ruutmeetrit telliskivimüüri.

Ega see tegelikult kõige ilusam vaatepilt polnud. Leidsin, et keegi võiks sekkuda.

Helistasin sõbrale. Noh, päris igale sõbrale ei julge oma totrate mõtetega pinda käia. Talle julgesin. Oli ära.

Helistasin teise sõbra õele. Kes elab siin lähistel ja kelle mees täpselt teab, mis niisuguse seinaga teha.

Õde lubas oma mehe numbri anda, et rääkigu ma ise.

Loomulikult ei andnud. Sellel numbril, mille ta anda raatsis, sai ka meeldiva meeskodanikuga suhelda, aga kuna me vestluse käigus ühtki ühist tuttavat ei tuvastanud, jätsin ta külla kutsumata. Vähemalt mitte krohvimise eesmärgil. :P

Pika pinnimise peale sain ka soovitud numbri. Kerge keelebarjääri tõttu läks tükk aega, enne kui teineteist lõpuni mõistsime.

Lubas tulla õhtul.

Kella üheteistkümne ajal otsustasime põnniga, et läheme magama, vast nii hilja ikka enam ei tulda. Seepärast ma ei teagi öelda, kas käidi või ei. Meie magasime.

Hommikuks polnud telliskivimüür endaga ikka veel midagi teinud.

Käisime põnniga poodlemas ja ühtlasi põikasime isade juurest läbi. ;)

Minu isa arvas, et tal isegi on mingi valmissegu. Et võib mõnel päeval läbi astuda.

Kuna mul on aastatepikkused kogemused, et kannatust oman mina märgatavalt rohkem, lunisin segukoti endale. Poole sõnagagi märku andmata, et plaanin ise ehitama hakata.

Ega ma krohvimisest midagi teadnud. Kunagi ammu nägin midagi sellesarnast pealt, aga mäletan, et too töö ebaõnnestus.

Kotilt võis muidugi üht-teist veerida. Näiteks, et soovituslik päevane toidukogus võib varieeruda seoses ilmastikutingimustega.

Sest algselt oli selles kotis olnud koeratoit.

Niisiis, otsustasin instinkte usaldada.

Mina ei saa aru, mismoodi nad selle kelluga mörti niimoodi seina külge loobivad, et see sinna kinni jääb? Mul jäi ka, aga vastasseina külge.

Mätsisin siis käega.

Olgu. Detailidesse ei lasku. Äkki kogemata loeb keegi, kes ehitusest rohkem jagab. Tal hakkaks väga valus.

Noh, lõpuks ma püüdsin pinna siledaks teha selle käepidemestatud lauajupiga, mille isa mulle pakiruumi surus, aga kellu tuli silendamisega minu meelest palju etemini toime. Okei, okei, ei ole veel päris sile! :D

Mingil hetkel turgatas mulle pähe, et netis on ka kindlasti mingi õpetus.

Parem, kui ma poleks seda lugenud.

Üldiselt tegin esimesest liigutusest alates kõik valesti, aga kuna mul on pool koeratoidupakki veel seda halli tolmu täis, siis ma väga ei põe.

Kindlasti on pereliikmeid, kes tahaksid mind hooldekodusse viia, aga pesapõnn ehk ei luba. Tundus, et tal oli päris lõbus päev. Kui õudne üle läks. :P

Kass murdis hobuse maha ja Puumees kolis oma mööbli Albu mõisa

Tormasin, vajalikke vahendeid käigult kotti haarates, palutud suunas. Trepikojas nõudis kass tehtu eest tunnustust.

"No, Seitel!!!"

Polnud aega juhtunu üle juurelda, mind oodati mõisas.

Miks mind?

Ise ka imestasin, aga samas... vahva, et nii juhtus.

Toimumas oli midagi jäädvustamisväärset. MEIE mööblifirma Woodman valis kapist välja tulemiseks siinse mõisa.

Mööbli vahel askeldas Uus-Meremaalt Londoni kaudu meile sattunud peadisainer Leonhard, kellega mul oli võimalus suhelda ja ma tegin seda innukalt, talle oma kõige ingliskeelsemaid naeratusi heites.

Käis fotosessioon kataloogi koostamiseks.

Ligi 200 erinevat toodet!

Roheliste mõtete vihm

Öösel olin õnnelik, et vihm õhu puhtaks peseb.

Mingil hetkel tikkus ta ka mind vannitama. Sulgesin kahjutundega akna.
(Õnn seisneb pisiasjades. Naudin juba paar kuud võimalust, et kõik korteri aknad on võrgustatud ja pärani ning tuule suunda saab määrata toast väljumata.) :P

Siis, pärast põnni tööletransportimist (ta muidugi valis kõige üleskaevatuma tee) lausa juubeldasin vaimustusest, kui vihm auto katust ja külgi küüris. Kiusatus oli tolmuimur ukse taha tõsta, et käigu siis ühtlasi salong ka üle. :D

Edasi tekkis juba tilluke mure, et äkki peaks masinale ankru sappa riputama.

Mingil hetkel hakkas aknatagune kärkima ja tuld sülgama. Ei olnud mõnus tunne. Aga teisest küljest, tundub sadamiseks õige päev. Ehk siis "valel" päeval ei saja.

Vihm. Vihm. Vihm. Ja sunnismaisus. See tekitab ulakaid mõtteid. Rohelisi. Kaasasin pesapõnni oma salaplaani. Vihje on siin, aga rohkem ei ütle me midagi. Enne homset. Või ülehomset.

:D :D :D

Nõia elu. Urvaste moodi

"Naiste kohta üllatavalt hästi püsime graafikus!" nentisime, kui autonina seitse minutit plaanitust hiljem lõunaosariikide poole keeras. Tegelikult huvitas meid üks kindel riik. See, mille kodakondsus enamikul naistest olemas. :P

"Mis teid pidi te küll sõitsite! Miks?" imestati hiljem.

"Otsemaid. Võtsime atlase, tõmbasime sinna A-st B-ni sirge kriipsu (asfaldivärvi) ja seda mööda sõitsimegi!"

Noh. Natuke eksisime ka. Põltsamaal tundus tore mõte käia korraks linna keskel ja teha üks auring. Ja ühes kohas oli tee maha märgitud natuke teise nurgaga kui kaardil.

Igatahes olime Urvastes peaaegu poolteist tundi loodetust varem.

Nojah. Mitte päris kohal. Viimaste kilomeetrite läbimiseks kauplesime kohaliku geepeeesslase.

"Oleme kiriku juures."

"Väga hea! Nüüd künkast alla, üles, suurele teele, Võru poole ja kahekümneviienda kilomeetri tulba juurest vasakule. Kirjutate üles? Muidu läheb meelest."

MEIL? Nalja teete?

Nii. Künkast alla. Kü...üüüüü...üüüüüüü... See on MÄGI! See on väga mägi ja ma oleks jala läinud, kui oleks teadnud, aga nüüd ma olen teel ja taevas olgu tänatud, et üks "murutraktor" mu ees sõidab, sest nüüd on, mille küljes silmadega rippuda.

Suurele teele. Võru poole. Kilomeetritulp. Vasakule. Kiira-käära ja... jee! Nõiariik!

"Oh, me ei eksinudki teelt! OH!"

Varem tulemine andis suuri eeliseid. Sai valida kiike (kui aga kehakaal sobis), turnida matkarajal ja uudistada, kuidas kuulsad näitlejad (seeonjuseekeskelgukoertesseuueksuurijakstuli!!!), kohvitassid pihus, terrassil ärgata üritavad.

Ja loomulikult sai valida kõige paremad istekohad. Et miski märkamata ei jääks.

Etendusejärgselt oli mõnus veel korraks aeg maha võtta, jäätist limpsida ja kuulata kaaskodanike arvamusi.

"Ma olen viimasel ajal suvelavastustes ainult pettunud. Rutakalt tehtud, sellised "ah-käib-kah!" Aga see oli ju igavesti lahe: missugused kostüümid ja liikumine ja laul..." muljetab üks mööduv noorpere. Veidi hiljem astub mööda krapsakas vanapaar.

"Mina tulen uuesti!" teatab taat kindlalt.

"Mida sina nägid?" uurime oma ekipaaži noorimalt.

"Kiiku!"

"Nägid, kuidas tantsiti ja lauldi ja..."

"Kiiku nägin."

Nojah, aga tema oli selle tüki jaoks ikka pisut liiga väike veel. Mitte, et ta igavuse üle kurtnuks. Nokkis istumiseks jäetud kasehalu ümbert tohtu, piilus teisi põnne, kiusas vanaema ja oli eluga üpris rahul.

Mida ma ise arvan? Kindlasti on keegi kuskil selle palju paremate sõnadega juba kirja pannud.

Mulle meeldis eelhäälestus.

Blocksbergi mäele kogunemine.

Kostüümid. Kostüümid. Kostüümid. Nende üle oleks tahtnud kohe pikemalt aru pidada. Et kes ja kust ja miks just niisugune.

Otse loomulikult meeldis kaaren. Eriti, kui ta lõpuks sai oma...

Väike nõid. Nii särav ja vahetu ja kui lahe hääl!

Peanõid. Hehee. Nii... (Ma ei ütle seda välja! Minge vaadake ise.) :P

Aga parim osa oli minu jaoks lõkke tegemine. Ha-ha-ha-halekoomiline! :D :D :D

Erilised tänud pühendunud kaardilugejale.

Tore päev oli. Tühja sellest, et kummitama ei jäänud "Nõia elu", vaid hoopis tagasiteel tagaistmel ohtralttarvitatud lauluke:

"Buss on auto sees.

Auto on bussi sees.

Buss on auto sees.

Lal-lal-lal-lal-laa..."

:D

Tartu maanteel oleks see võinud isegi teoks saada. Teate küll, mis seal toimub.

Mõtlemine pole mu tugevaim külg. Rääkimine ka mitte.

Päeval kauplesin asendusgiidi: "Sul on ju võtmed olemas? Väga hea, siis tuled nendega ja ma jätan enda komplekti siia."

Tundus hea mõte. Kuni selle hetkeni, kus pidin ukse lukustama ja samal ajal võtmed majja jätma.

Ja seda plaani üritan ellu viia vähemalt kord suve jooksul! Aastast aastasse.

***

"Kuidas ma ütlen inimestele, et see päevitunud ja ujukates kutt on minu VANAISA?" muigas põnn päeval. "Ma mäletan, kui ta end ära põletas ja kuidas siis vanaema määris hapukoore ja ma-ei-tea-millega... No sa ei pea ennast 12 tundi grillima! Ühes asjas on vanaema ja vanaisa sarnased. Nad ei õpi oma vigadest!"

Et süüdistan geene? ;)

***

Askeldan köögis.

"Põnnid" on juba tüki aja eest oma tuppa pugenud.

"Emme!"

"Ma ei saa veel. Praen maksa lõpuni!"

"Emme!"

"Mis on? Ma kohe lõpetan."

"Tule siia!"

"Ma ei saa ju!"

"Tule siia!"

"Nooh?"

Vaikus.

Ei ole nii.

On ikka. Jälle ma pidasin maha pika ja sisuka dialoogi oma külmaveetoruga. (Naaber kord pidas mulle õpetliku loengu hüdrofoorist, survest, paigast ära õhkpadjast ja undavatest torudest, aga minu jaoks jääbki see nähtus Nutjaks Toruvanameheks. Kuidas ma küll tema kaotuse üle elan, kui nad selle asjanduse lähipäevil ära remondivad, nagu ähvardati...) :P

Mitte ainult ilmast

Lõunal kolistasin oma sajaaastase eiderattaga (naistekas ju) mõisa. Tuul oli vastu, aga ilm soe ja ilus, püsisin graafikus. Jõudsin poe juurest endale ühe väikse sõbrapoisigi kaasa meelitada.

"Kas see on ka põder?" imestas klutt seinale naelutatud sarvilise loomapea ees. Miskipärast seisab sildil Blue Wildebeest. Ju siis kõlab uhkemalt kui sinignuu. Mitte, et see lapsele kuidagi tuttavamalt oleks kõlanud. Metssead, kits, põder...

"Oota!" jääb poisile korraga midagi veidrat silma. Vaatab ühele poole ust, kus ripub jahimeeste nimekiri ja teisele poole, kus põdra pea. Veel. Ja veel.

"Aga... kus siis ülejäänud põder on???"

Õhtuks oli tuul pööranud. Ilm ka.

"#%/***@=¤£##!!!"

Varavarahommikuni! ;)

Maailm samme täis...

Üks tark üle tagaluugi käis.

"Siin on käimla," talle näis.

Õhtul, töölt koju asutades, laiutas kopsakas rohutirts rattasadulal. Lõbus vaatepilt (nägu oli tal peas kah selline, et "...ega mul siit plaanis pole küll kuhugi minna!") Fotokas rippus jäädvustusvalmilt käe küljes, aga mälukaardi unustasin muidugi koju arvutisse.

Tänane hommikulendamine tähendas head. Leidsin postkastist kirja, milles mulle taas kümme korda kuulsamat elu ennustatakse. Sellega, et mõned mu laulutekstid trükivalgust näevad. Hii!

Minu tagasihoidlik "jäljerida".

Juhani jaoks olen alati valmis sulge haarama, ta teeb mu luuletustega imet. Õhhhhh!

Veel sain täna teada, et õiget sõpra pole vaja üldse kaugelt otsida ja ta tuleb sinuga kas või maailma lõppu. ;)

Hommikud

Mõni hommik lükkab su jõhkralt voodist põrandale. Kuhu kindlasti oled õhtul käest pillanud pastaka, juukseharja, teetassi või midagi veel valusamat.

Mõni hommik ässitab sulle kallale parve tüütuid ja suhtlemishimulisi kärbseid, nii et kui oled piisavalt kaua teki all lämbunud, stardid sealt, kogu maailma peale hammas verel.

Mõni hommik on selge ja karge. Aknast tulvab sisse värskeltpestud õhk ja päike ei sära näkku. sinuni ulatub ainult kirgas teadmine, et ta paistab. Su äratab rõõm saabuvast päevast. Paremal, kõrval, nohiseb pesapõnn, naljakad "ma-ise-ilutegija" lokirullid pähe keeratud, meenutades

nendega veidi oma vanaema. Vasakul kõrval on sees mõnus surin muhedast telefonitervitusest. Unenägusid ei mäleta, aga ju midagi ilusat oli, sest tuju on ülev. Nii ülev, et tunne sees hõljub lae all, ümber mõttelise lambikupli. Sealt ülevalt paistab tuba veidi... sassis. Aga see pole hetkel

oluline. Oluline on, et sa väga naudid seda kõrgust ja et ei pea veel niipea alla tulema.

(See küll ei läinud "autoga" paremaks) :D

Täna oli niisugune hommik. :)

Tegelikult osa minust on ikka veel seal. Üleval. Peaks laskma tal kardinapuu tolmust puhtaks pühkida. ;)

Restauraatori unistus ja Liiliad Köögikatale

Mõisas turgutatakse üht laemaalingut. Tuba tellinguid täis, ega meistreid väga tülitada julge. Aga inimesi ju huvitab, siis hea nende taha pugedes ennast ka sisse pressida.

"Mis teie kaelad küll õhtuks ütlevad!" muretses keegi osavõtlik vanaproua.

"Kartuleid tahaks võtta!" õhati laealusest.

***

Et niisuguseid süüakse? Toorelt, kupatatult?

Sinul ei pea mitte unistusi olema, mida oma palga eest osta!

"Kust see loik köögipõrandale tekkis?" põrnitsesin kahtlustavalt ümbrust. Kõige tõenäolisem, et naabrid uputavad. Seinad paistsid kuivad. See ei loe. Järelikult tuli seinavahest ja nii kiiresti, et ei jõudnud tapeeti vetitada.

Siiski. Põrandapesuämbrit kergitades vulises ühest kohast lõbus ojake. Rrrrr! Selle anumaga on siis korras. Kallan vee kõrvalasuvasse jäätmenõusse ja kuivatan põranda ära.

Supp saab valmis. Kana-klimbi. Magustoidu serveerimiseks virutan naabrinaise lilleklumbist ühe liiliaõie, aga ega ma seda süüa küll ei julge. Natuke üht leheserva näkitsen (no et äkki on ikka väga vale sort, umbes nagu liiliate "valge kärbseseen"), aga see ei maitse kuidagi.

Peenrast möödudes märkan, et kreemikal daalial on õrnlilla varjund.

Kas tumelilla värvib teised ära? Isegi mõne meetri kaugusel? Imestan, et paar aastat tagasi sain vahva lilla-valgekirju sordi, aga nüüd on valdavalt lilla. See toon ei kuulu üldse mu lemmikute hulka. Otsin vaid põhjust, et ta oma aiast eemale peletada. Kui ta teiste kallale kipub, on asi otsustatud. :D

"Emaaa! Miks köögipõrand märg on? TÄIEGA!"

Aaaaaaaah! Lainetabki! Nonii, naabrid. Nüüd läheb lahinguks! Üks asi on tagasihoidlik lillevargus, aga teine köögi rikkumine. Pealegi ei varastanud ma nende naabrite tagant.

Hm. Sein on ikka kuiv! Aga jäätmeämber plumpsub tõstes rõõmsalt viimaseid vedelikujäänuseid põrandale. Nii et siis mõlemad korraga. Tore.

Arukas oligi põrandapesuvesi sinna kallata. Häbi mulle.

Haldja toitmine ja teised kodused jutud

Pilt on illustratiivse tähendusega. ;)

"Ma leidsin täna tee pealt viis senti. See tähendab, arvasin, et leidsin. Hakkasin just arvutama, kui palju see endises rahas teeb, kui pihust pudenes tükike pirukat. Tuleb välja, et kellelgi oli hoopis kõht tühi ja ta ostis mu käest selle tüki!"

Kartulipudru tegemine käsil. Põnn plaanib õue pesu riputama minna.

"Tahad rohelist sibulat ka või midagi?"

"Ikka!"

Ja tulebki. Sibul, petersell, till...

"Kust sa tilli said?" (Sel aastal me ei külvanud, sest tavaliselt on pärast nagunii terve aiamaa tilli täis, aga tänavu miskipärast ei ole.)

"Aiamaalt!"

"Kelle?"

"Ja ongi varsti jälle nädal läbi," uneleb väimees õhtusöögilauas.

"Mismoodi???"

"Ülehomme juba kolmapäev ja palju sealt enam on..."

"Mõtlesin, et läksite täna autoga. Nägin köögiaknast, et auto seisab maja ees. Võtmed jäid ka kuskil silma."

"Et kui võtmeid poleks näinud, oleksidki arvanud, et autoga?"

"Ei noh... et tulite tagasi, aga pole veel tuppa jõudnud."

"Njah. Mina mõtlesin Hiiumaalt tulles, et käiks kohe papa juurest läbi, tooks auto ära (isal oli masin katki ja laenas reisi ajaks meie oma), aga et siis peab enne kodust võtmed võtma. Järgmisel päeval, kui K mind mõisast koju sõidutama tuli, mõtlesin jälle, et näe, ei märganud mainida, et võtku võtmed kaasa, toome auto ära."

Vaikus. Põnn käib tiiru tagatoas.

"Ha-haa! Ma sain alles nüüd aru! Mõtlesin, et kah asi oleks olnud kodus käia ja võtmed võtta."

Kunstiretk

Tegime pesapõnniga väikse rattamatka naabermaakonda :P

"See oli minu põnnipõlves maailma kõige ilusam koht!"

Aga jah. Lossid olid siis suuremad, tornid kõrgemad ja roosid punasemad (eriti need vasakpoolsed).

Sihtpunktiks võtsime Gilda Kunstilabori.

Meretagused auguga kivikesed tuli ju kirjuks pintseldada. :)