Päeva lill

"Päevalilled on mu lemmiklilled," õhkas üks tore noormees meie selle sügise esimeses tunnis, kui pilk kalendripildil peatus. "Pean enda omad varsti tuppa tooma, muidu seemned kukuvad välja."
"Minu päevalilled hakkavad alles õitsema," imetlen poisi aednikuõnne.
Sinna see jutt jääb.

Kolm päeva hiljem leiab noormees mu vahetunni ajal üles.
"Kus sul need päevalilled kasvavad?"
Läheb hetk aega, enne kui meenub, millest selline küsimus.
"Kuuri kõrval."
"Ma mõtlen, võib-olla neil on seal vähe valgust."

Oi. Oi, kui armas! Keegi leidis aega, et hoolida mu päevalilledest! Nüüd hakkavad nad kindlasti õitsema. 🌻

Sisemonoloogid riidekapi juures

"Viska ära see seelik! See kukub sul puusadelt maha, ise tead ju."
"No, aga... nii ilus värv. Ja ehk ma lähen kunagi paksuks?" 😳

"Neid pükse sa küll iialgi jalga ei pane."
"Aga need on mul ainukesed sellised. Äkki läheb millalgi tarvis."

"Oled sa seda pluusi kunagi kandnud?"
"Hea linane ju. Lõige on ka mõnus. Lihtsalt jubedalt kortsub, sellepärast ei kanna. Ükskord võib-olla vaja sedalaadi üritusele minna..."
"Loomulikult!" 😕

"See džemper on luitunud ja läbipaistev."
"Värviks üle? Õmbleks voodri ala? Hea pikk ju."

"See seelik kortsub ja on sobimatult lühike."
"SEDA EI PUUTU! See on kõige ilusamat värvi üldse. Võib-olla ma meisterdan kunagi sellest midagi. Või jään... lühemaks."

"Sul on terve trobikond mingeid mõttetuid jopesid ja ei ühtegi korralikku."
"Vat saan selle korraliku, siis hakkame neist mingisuguseid välja prakeerima!" 😒

"See sall?"
"Nii heast materjalist. Sissekootud mustriga. Las ta jääb!" 😲

"Kuule, me tulime riidekappi tühjendama ja sa pole veel ÜHTKI eset ära visanud."
"No selle tühja sukkpükste pakendi võib kindlasti. Ja need punased sukkpüksid. Või ei, tegelikult mitte. Neid võib vaja minna. Püsivad jalas küll..."
"...traksidega." 😠
"Näiteks." 😌