Mitu aastat tagasi leidsin metsast võpsikusse sõidetud Lada. Ok, peremees läks kalale või paljugi mis. Imelikult pargitud, aga mis mina sellest tean. Ent paar päeva hiljem seisis masin ikka veel seal.
Tubli kodanikuna kirjutasin numbri üles ja helistasin tuttavale politseinikule. Et mida ma tegema peaks.
"Mine valva!" muiati.
Eksole.
Seepärast olin pisut ettevaatlik, kui nüüd maja juures maanteel autot seismas nägin. Kaks päeva. Kolm päeva... Neljandal helistasin. Et miks seisab täitsa korraliku väljanägemisega sõiduk külavaheteel. Kui juhtus midagi, tunduks loomulik kõndida lähimasse majapidamisse ja paluda autole natukest naabrivalvet.
"Ehk on laip pagasnikus," hirmutas sõbranna.
Seekordne politseinik oli vastutulelik. Küsis numbrit ja lubas uurida. Numbri vaatasin, aga salongi piilumisest igaks-juhuks hoidusin.
Õhtul ei pidanud närv vastu ja küsisin, kuidas otsimine edeneb.
"Kadunuks pole kuulutatud," teadis politseimees. Mainis perekonnanime ka. Suht haruldane, aga kümnekonnale inimesele omal käel helistama hakata tundus ka natuke veider.
Auto aga seisis edasi. Nädala. Poolteist. Helistasin siis veelkord. Ei kedagi. Seis sama.
Täna hommikulgi veel konutas nukralt tee ääres. Õhtuks oli lõpuks minema veetud.
"Tere!" helistas seekord politseimees mulle. "Ega sa märganud, millal auto ära viidi? Nüüd on kadunuks kuulutatud."
Vat siis. Tuleb välja, et esimesel politseinikul oli õigus. Tulnukski seista ja valvata.
30 October, 2008
Arusaamatu sõnum
Klaver tahab mulle midagi öelda, aga olen vist mõistmiseks liiga ebamusikaalne.
"Kes klaveri kallal on?" hõikasin õhtul, kui põnnid oma toas magama sättisid. Eeldades, et meie põhimuusik, rott, end puurist välja on murdnud.
"Mitte keegi! Klaverikaas on kinni," teatatakse.
Imelik. Ma ju kuulsin, kuidas keegi klahvi vajutas.
Hommik.Üks põnn tuiskas bussile, teine magab ja kolmas askeldab roti puuri ümber.
"Kas rott on lahti?" hüüatan, kui tagatoast üksik "killl!" kostab.
"Rott magab alles!"
"Aga kust see heli siis tuli?"
"Mis heli? Klaver on kinni!"
Mul on peas oma isiklik pianist? Eee...
"Kes klaveri kallal on?" hõikasin õhtul, kui põnnid oma toas magama sättisid. Eeldades, et meie põhimuusik, rott, end puurist välja on murdnud.
"Mitte keegi! Klaverikaas on kinni," teatatakse.
Imelik. Ma ju kuulsin, kuidas keegi klahvi vajutas.
Hommik.Üks põnn tuiskas bussile, teine magab ja kolmas askeldab roti puuri ümber.
"Kas rott on lahti?" hüüatan, kui tagatoast üksik "killl!" kostab.
"Rott magab alles!"
"Aga kust see heli siis tuli?"
"Mis heli? Klaver on kinni!"
Mul on peas oma isiklik pianist? Eee...
26 October, 2008
Minu avalik elu
Ühel hommikul toast välja tormates tundus, et telefon jäi lauale.
"Võta mu kott!" palusin põnni ja lidusin tagasi (ikka viimasel minutil, et oleks põnevam).
Ei jäänud. Taskus oli. See-eest avastasin põlema ununenud laetule ja huugava teleri.
Saagiga rahul, vudisin välisukse juurde, aga välja mind enam ei lastud. Uks lukus, võti väljaspool.
Helistasin põnnile - aku tühi. Helistasin kõrvalt naabrinaisele - levist väljas. Helistasin korrus kõrgemale.
Kutsung.
Kutsung.
Kutsung.
"Hommikust. Mis tahad?" torises unine hääl.
"Oled kodus?" muretsesin.
"Magan," jätkus unesoe torin ja virgus siis. "Magan??? Ma pean juba tööl olema!"
"Lippa alla ja päästa mind luku tagant priiks!" anusin õnnetult. Aeg muudkui läks.
Naabrinaine raiskas oma pesuvooru tühjale koridorile ja mina lendasin peatuse poole.
Jõudsingi.
Seekord siis õnnelikult. Õhtu aga nii õnnelikuks ei kujunenud.
"Ma ei saa tuppa!" helistas põnn mulle tööle. "Võti ei keera!"
Järgmisena kohtus uksega kaasa.
Ebavõrdses võitluses jäi uks kaotajaks. Lukku vahetama asudes selgus, et pole, mille vastu vahetada.
Vahva.
Veel vahvam, et hommikul tuli uks lahti jätta ja kaheks päevaks Tartusse sõita. Öö ajaks sättisime tabureti ukse vastu, et see pärani ei vajuks, aga mida teha väljudes? Kusjuures viimaseks väljujaks oli põnn.
Konstrueerisin elegantse uksesulguri konksudega kinnitusnöörist, mille üks ots käis lingiauku ja teine ümber koridoriatribuutika. Oi, ma olen andekas. Kirjutaks midagi uksele ka? Näiteks, et "Kallis külaline! Võta, mis tahad, aga jäta telekas alles." (See on katki) :P
Kõige kallim varandus on rott. Paki või kaasa!
Päeval käisid kaks usinat uksehaldjat ning kruvisid luku ette.
"Kus sul haamer ja peitel on," helistati heauskselt.
"Ee... köögikapis on nuge... ja lihahaamer," pakkusin kohmetult. Mind need reeglina aitavad. Neid aitasid ka.
pilt
"Võta mu kott!" palusin põnni ja lidusin tagasi (ikka viimasel minutil, et oleks põnevam).
Ei jäänud. Taskus oli. See-eest avastasin põlema ununenud laetule ja huugava teleri.
Saagiga rahul, vudisin välisukse juurde, aga välja mind enam ei lastud. Uks lukus, võti väljaspool.
Helistasin põnnile - aku tühi. Helistasin kõrvalt naabrinaisele - levist väljas. Helistasin korrus kõrgemale.
Kutsung.
Kutsung.
Kutsung.
"Hommikust. Mis tahad?" torises unine hääl.
"Oled kodus?" muretsesin.
"Magan," jätkus unesoe torin ja virgus siis. "Magan??? Ma pean juba tööl olema!"
"Lippa alla ja päästa mind luku tagant priiks!" anusin õnnetult. Aeg muudkui läks.
Naabrinaine raiskas oma pesuvooru tühjale koridorile ja mina lendasin peatuse poole.
Jõudsingi.
Seekord siis õnnelikult. Õhtu aga nii õnnelikuks ei kujunenud.
"Ma ei saa tuppa!" helistas põnn mulle tööle. "Võti ei keera!"
Järgmisena kohtus uksega kaasa.
Ebavõrdses võitluses jäi uks kaotajaks. Lukku vahetama asudes selgus, et pole, mille vastu vahetada.
Vahva.
Veel vahvam, et hommikul tuli uks lahti jätta ja kaheks päevaks Tartusse sõita. Öö ajaks sättisime tabureti ukse vastu, et see pärani ei vajuks, aga mida teha väljudes? Kusjuures viimaseks väljujaks oli põnn.
Konstrueerisin elegantse uksesulguri konksudega kinnitusnöörist, mille üks ots käis lingiauku ja teine ümber koridoriatribuutika. Oi, ma olen andekas. Kirjutaks midagi uksele ka? Näiteks, et "Kallis külaline! Võta, mis tahad, aga jäta telekas alles." (See on katki) :P
Kõige kallim varandus on rott. Paki või kaasa!
Päeval käisid kaks usinat uksehaldjat ning kruvisid luku ette.
"Kus sul haamer ja peitel on," helistati heauskselt.
"Ee... köögikapis on nuge... ja lihahaamer," pakkusin kohmetult. Mind need reeglina aitavad. Neid aitasid ka.
pilt
Säästu-Tosca
Pole midagi parata, majanduslangust on tunda ka teatris. Eks selles valdkonnas ole olnud end keeruline ära majandada kogu aeg. Ja-jah.
Kostüümid olid valmis, aga lava ise alles ehitusjärgus.
"Võib-olla käib remont?" arvab kaasa.
Sel juhul on armas küll, et leiti võimalus seal vahel tükk ära teha.
Remont kõlab usutavalt. Teises vaatuses, kus Florial tuleb politseiülem surnuks susata, on kokku hoitud vere ja pesumaja arvete pealt. Et lõpp ikka kindel oleks, kasutatakse suurt laadagrilli (või kaaneta solaariumikirstu). Paljugi, kus tehnika alt võib vedada ja säde aksidesse lennata.
Tegelikult on inetu iriseda. Ei pea ju vaatajale kõike puust ja punasega ette tegema, las jääda ruumi ka kujutlusvõimele. Samas oli minu oma jaoks ruumi nii palju, et kujutluses kippus Floria oma järgmiseks etteasteks tellingutele ilmuma sinistes tunkedes ja turvakiivris. Aga see on minu probleem.
"Kas siin peale meie veel eestlasi on?" uurin kaasalt. Silma jäävad vaid soomlased.
"Kuskil all ma enne kuulsin kedagi eesti keelt..."
"...purssimas?"
"See võis olla garderoobitädi."
"Või kavamüüja."
Säästmist jäi aga silma mujalgi.Võtame või Mario. Kolm korda kiitsakam kui Kalju Karask! Ei ole enam endised ajad... Õnneks hääle kokkuhoiuni pole mindud. Lausa ime, kuidas kõik see nende ilusate ja sihvakate inimeste sisse ära mahtus.
Tegelikult lahkusin täitsa heade tunnetega. Ütleks lausa, et suurtega. Paistis, et lugu lõppes üldiselt õnnelikult - Cavaradossile jäi hing sisse, Scarpia pidas grillis vastu, Tosca piirdus inglipoosiga lavakõrgustes... Ainult Angelotti käekäigu pärast jäi süda valutama. Kummardama ta igatahes ei ilmunud. Spoletta ütles, et mees tegi ise endale otsa peale, aga mine tea. See politseipunt tundus suht jõhker seltskond olevat...
Ja selle eest, et Floria kisa Mario valukarjed summutas, olen eriliselt tänulik. Ei meeldi mulle vägivald.
Kodus luges kaasa netist Toscast lõbusaid lugusid. Põrgatavast Toscast, Maria Callasest jne, jne. Paljumängitud teos, palju apsakaid. :D
Jaburaim neist:
The firing squad were played by supernumeraries who received last minute instruction to shoot the person they found onstage, and then to exit with the principals. However, When they got onstage, they discovered there were two people there instead of one. Not knowing which one to shoot, they wavered back and forth a bit as both principals said not to shoot them. They finally settled on Tosca, shot her, and looked bewildered when Mario keeled over dead. They also did not leave, since they were told to exit with the principals - and neither of the principals were exiting. Tosca made some gestures to shoo them away, but they remained onstage until Spoletta came in with the soldiers. When Tosca jumped from the parapet, they saw their chance to finally exit with at least one of the principals, and jumped down after her, giving a Shakespearean greatness to the final tragedy. (http://en.wikipedia.org/wiki/Tosca)
Nüüd tahaks Tartu etenduse üle vaadata. Et kuidas mahub nii suur muusika nende väikesesse majja...
Kostüümid olid valmis, aga lava ise alles ehitusjärgus.
"Võib-olla käib remont?" arvab kaasa.
Sel juhul on armas küll, et leiti võimalus seal vahel tükk ära teha.
Remont kõlab usutavalt. Teises vaatuses, kus Florial tuleb politseiülem surnuks susata, on kokku hoitud vere ja pesumaja arvete pealt. Et lõpp ikka kindel oleks, kasutatakse suurt laadagrilli (või kaaneta solaariumikirstu). Paljugi, kus tehnika alt võib vedada ja säde aksidesse lennata.
Tegelikult on inetu iriseda. Ei pea ju vaatajale kõike puust ja punasega ette tegema, las jääda ruumi ka kujutlusvõimele. Samas oli minu oma jaoks ruumi nii palju, et kujutluses kippus Floria oma järgmiseks etteasteks tellingutele ilmuma sinistes tunkedes ja turvakiivris. Aga see on minu probleem.
"Kas siin peale meie veel eestlasi on?" uurin kaasalt. Silma jäävad vaid soomlased.
"Kuskil all ma enne kuulsin kedagi eesti keelt..."
"...purssimas?"
"See võis olla garderoobitädi."
"Või kavamüüja."
Säästmist jäi aga silma mujalgi.Võtame või Mario. Kolm korda kiitsakam kui Kalju Karask! Ei ole enam endised ajad... Õnneks hääle kokkuhoiuni pole mindud. Lausa ime, kuidas kõik see nende ilusate ja sihvakate inimeste sisse ära mahtus.
Tegelikult lahkusin täitsa heade tunnetega. Ütleks lausa, et suurtega. Paistis, et lugu lõppes üldiselt õnnelikult - Cavaradossile jäi hing sisse, Scarpia pidas grillis vastu, Tosca piirdus inglipoosiga lavakõrgustes... Ainult Angelotti käekäigu pärast jäi süda valutama. Kummardama ta igatahes ei ilmunud. Spoletta ütles, et mees tegi ise endale otsa peale, aga mine tea. See politseipunt tundus suht jõhker seltskond olevat...
Ja selle eest, et Floria kisa Mario valukarjed summutas, olen eriliselt tänulik. Ei meeldi mulle vägivald.
Kodus luges kaasa netist Toscast lõbusaid lugusid. Põrgatavast Toscast, Maria Callasest jne, jne. Paljumängitud teos, palju apsakaid. :D
Jaburaim neist:
The firing squad were played by supernumeraries who received last minute instruction to shoot the person they found onstage, and then to exit with the principals. However, When they got onstage, they discovered there were two people there instead of one. Not knowing which one to shoot, they wavered back and forth a bit as both principals said not to shoot them. They finally settled on Tosca, shot her, and looked bewildered when Mario keeled over dead. They also did not leave, since they were told to exit with the principals - and neither of the principals were exiting. Tosca made some gestures to shoo them away, but they remained onstage until Spoletta came in with the soldiers. When Tosca jumped from the parapet, they saw their chance to finally exit with at least one of the principals, and jumped down after her, giving a Shakespearean greatness to the final tragedy. (http://en.wikipedia.org/wiki/Tosca)
Nüüd tahaks Tartu etenduse üle vaadata. Et kuidas mahub nii suur muusika nende väikesesse majja...
E lucevan le stelle
ed olezzava la terra,
stridea l'uscio dell'orto,
e un passo sfiorava la rena...
Entrava ella, fragrante,
mi cadea fra le braccia...
O dolci baci, o languide carezze,
mentr'io fremente
le belle forme disciogliea dai veli!
Svani per sempre
il sogno mio d'amore...
L'ora è fuggita...
E muoio disperato!
E muoio disperato...
E non ho amato mai tanto la vita!
23 October, 2008
Tänased mälutused
Põikan loengu lõppedes kaubamajja vajaliku raamatu järele.
"Kas teil liikmekaart on?" küsib müüja.
"Ei."
"Aga tahaksite?"
"Olgu."
Täidan vajaliku paberi: nimi, e-mail, telefoninumber, aadress,...
Alla korrusele jõudnud, märkan ja tervitan nimepidi üht netituttavat. Piilub segaduses ringi. Hi-hii! Las arvab, kust see hääl tuli.
Kalpsan edasi ja avastan, et... kotte on kuidagi vähevõitu.
Üritan tagasiteel "tuttavast" märkamatult mööda hiilida.
Telefon.
"Tere! Te unustasite oma koti meie poodi!"
Tore on olla liige!
Toon oma varanduse ära ja pean nimetatud inimesest veelkord mööduma.
Enam pole üldse nii lõbus.
"Kas teil liikmekaart on?" küsib müüja.
"Ei."
"Aga tahaksite?"
"Olgu."
Täidan vajaliku paberi: nimi, e-mail, telefoninumber, aadress,...
Alla korrusele jõudnud, märkan ja tervitan nimepidi üht netituttavat. Piilub segaduses ringi. Hi-hii! Las arvab, kust see hääl tuli.
Kalpsan edasi ja avastan, et... kotte on kuidagi vähevõitu.
Üritan tagasiteel "tuttavast" märkamatult mööda hiilida.
Telefon.
"Tere! Te unustasite oma koti meie poodi!"
Tore on olla liige!
Toon oma varanduse ära ja pean nimetatud inimesest veelkord mööduma.
Enam pole üldse nii lõbus.
Rongijook. Vähemagus
Vantsime põnniga vaksalisse.
"Kas me juua ostame?" uurin poe juures.
"JAA!"
"Aga midagi vähem magusat," kauplen, söödud kreemitordilõik kurgus.
"JAA! Ostame... toiduõli?"
"Kas me juua ostame?" uurin poe juures.
"JAA!"
"Aga midagi vähem magusat," kauplen, söödud kreemitordilõik kurgus.
"JAA! Ostame... toiduõli?"
21 October, 2008
16 October, 2008
Mandunud maanteeröövel
On liik inimesi, kes absoluutselt ette ei mõtle!
Liigi stiilipuhta esindajana avastan poe juures bussi oodates, et mul on... ca 2 krooni piletirahast puudu.
Et kuidas nüüd? Jala 8 km vihma ja tuult? Lähen bussi ja palun kümne krooni eest sõitu? Matemaatika ütleb, et peaks alla kilomeetri marssida jääma :D
Märkan kolleegi ja sööstan röövile.
Piinlik.
"Kaks krooni?" on kolleeg pisut hämmingus. "Mul on 25 ka!"
Aga nii palju pole vaja. Hommikul saab rahakotti tankida.
Et aega veel on, sorin taskud ja koti korralikult läbi. Leian veel 1.50.
"Hea, et 50 senti laenama ei pidanud," mõtlen.
Hea???
Huvitav, kui suur võiks olla minu seisusele kohane laen?
pilt
Liigi stiilipuhta esindajana avastan poe juures bussi oodates, et mul on... ca 2 krooni piletirahast puudu.
Et kuidas nüüd? Jala 8 km vihma ja tuult? Lähen bussi ja palun kümne krooni eest sõitu? Matemaatika ütleb, et peaks alla kilomeetri marssida jääma :D
Märkan kolleegi ja sööstan röövile.
Piinlik.
"Kaks krooni?" on kolleeg pisut hämmingus. "Mul on 25 ka!"
Aga nii palju pole vaja. Hommikul saab rahakotti tankida.
Et aega veel on, sorin taskud ja koti korralikult läbi. Leian veel 1.50.
"Hea, et 50 senti laenama ei pidanud," mõtlen.
Hea???
Huvitav, kui suur võiks olla minu seisusele kohane laen?
pilt
15 October, 2008
Uus asi - uued avastused
"Ma olen täiega nende prillidega rahul! Ja nendega on nii hea kõrvu reguleerida!"
???
???
13 October, 2008
Elu on lill
"Vaata, millised vaasid meile müügile tulid," moosis kohaliku kaupluse juhataja mõni päev tagasi. "Täpselt sinu jaoks."
Mhmh. Rohelised.
"No kellele ma selle vaasi ostan? Sünnipäev alles kaugel, kooli algus möödas... Kes see praegu lilli kingib?"
Vaevalt sain kodus end lahti pakitud, kui uksekella saatel ilmus lävele niisugune bukett (natuke värskem),
naabrinaine sees.
"Need on sinu antud seemnetest-juurikast kasvatatud lilled. Korjasin sulle ka, enne kui külm kallale läheb."
Nii armas.
Seda, et ma ikka veel oma kalli kaasa lille ostma inspireerin (eks ole ilusam mõelda, kui et ta lihtsalt ongi tähelepanelik ja galantne), oskasin natuke ette arvata. :)
Kallilt tuli kätte. Seda ilusam.
Miskipärast oli päev otsa 29. septembri tunne :S
Mhmh. Rohelised.
"No kellele ma selle vaasi ostan? Sünnipäev alles kaugel, kooli algus möödas... Kes see praegu lilli kingib?"
Vaevalt sain kodus end lahti pakitud, kui uksekella saatel ilmus lävele niisugune bukett (natuke värskem),
naabrinaine sees."Need on sinu antud seemnetest-juurikast kasvatatud lilled. Korjasin sulle ka, enne kui külm kallale läheb."
Nii armas.
Seda, et ma ikka veel oma kalli kaasa lille ostma inspireerin (eks ole ilusam mõelda, kui et ta lihtsalt ongi tähelepanelik ja galantne), oskasin natuke ette arvata. :)
Kallilt tuli kätte. Seda ilusam.
Miskipärast oli päev otsa 29. septembri tunne :S
12 October, 2008
Kui raba on liiga lähedal
10 October, 2008
Kui on roosad prillid ees...
"Emme, öeldakse, et Iirimaal elavad mingid väikesed mehikesed. Tegelikult pole neid ju olemas."
"Eks tõesta!"
"Seda rahapaja värki igatahes ei ole!"
"Mõnda asja on lihtsalt hea uskuda, isegi kui tead, et see ei saa võimalik olla."
"Häh! See on sama hea, kui et... ma saan küll oma prillid kätte, aga usun, et tegelikult on mu silmad täiesti korras."
Mnjah.
"Eks tõesta!"
"Seda rahapaja värki igatahes ei ole!"
"Mõnda asja on lihtsalt hea uskuda, isegi kui tead, et see ei saa võimalik olla."
"Häh! See on sama hea, kui et... ma saan küll oma prillid kätte, aga usun, et tegelikult on mu silmad täiesti korras."
Mnjah.
08 October, 2008
Küll ma olen ikka usin...
On üks tore puhumismäng s-i seadjatele: lohukestega karp, iga karbi põhjas pilt ja laps puhub palli pildilt pildile. Soodushind 500.-
Iseilutegijana kasutasin tühja šokolaadikarpi, kataloogipilte ja (parema puudumisel) 2.80 maksvat nätsupallide komplekti.
Hariv ja huvitav. Ja peaaegu tasuta :D
Iseilutegijana kasutasin tühja šokolaadikarpi, kataloogipilte ja (parema puudumisel) 2.80 maksvat nätsupallide komplekti.
Hariv ja huvitav. Ja peaaegu tasuta :D
Ohoo, sügis!
Avastuste aeg. Värviliste vahtralehtede aeg. Korjan minagi mõned ilusamad näppu. Ja mida näen! Ühel vahtralehel on laiguke täiesti tavatut tooni - helebeež, kreemikas,... ei oskagi kohe nime anda. Selline, noh, raudselt mingi kahjuri vms tekitatud. Vahtraleht ei ole KUNAGI seda värvi. Õigupoolest ei teagi esimese hooga, mis oleks.
Aga siis tunnen kahjuri ära! Sel samal hetkel, kui avastan, et laiguke on tegelikult auguke, mille mu lehti hoidev sõrm teiselt poolt ära katab.
Olen jõudnud oma käte uudistamise staadiumisse. Jälle sammuke edasi :D
Aga siis tunnen kahjuri ära! Sel samal hetkel, kui avastan, et laiguke on tegelikult auguke, mille mu lehti hoidev sõrm teiselt poolt ära katab.
Olen jõudnud oma käte uudistamise staadiumisse. Jälle sammuke edasi :D
05 October, 2008
Kakerdades
Nii võib juhtuda, kui lähed vaikust nautima 10 000 aastat puutumata loodusesse :S
Õnneks jagus nii vaikust, võlu kui ka värve.
Mõnus.
"Kuule, hakkame juba minema, ära venita!"
"Oota, ma joon oma tee ära ja kohe läheme!"
"Äkki paned riidesse ka?"
"Nüüd hakkad sa ise venitama!"
"Mina??? Mismoodi?"
"Pane riidesse, pane riidesse..."
Ok. Sinu võit. Lähme siis kohe.
"Äkki paned riidesse ka?"
"Nüüd hakkad sa ise venitama!"
"Mina??? Mismoodi?"
"Pane riidesse, pane riidesse..."
Ok. Sinu võit. Lähme siis kohe.
"Astu peale, kaua ma ootan!"
käratas mulle hommikul kaal.
Aga ma olin juba peal.
"Sa oled kerge kui liblikas," heldis eksimusest aru saanud aparaat.
"Aitäh! Mina armastan Sind ka!"
KOLM kadunud kilo. K O L M ! ! !
Tänan Sind, Aqva!
Aga ma olin juba peal.
"Sa oled kerge kui liblikas," heldis eksimusest aru saanud aparaat.
"Aitäh! Mina armastan Sind ka!"
KOLM kadunud kilo. K O L M ! ! !
Tänan Sind, Aqva!
02 October, 2008
Tänasida toimetusi
Tulen klassist välja, mapp paljunduslehtedega kaenlas. Keeran ukse lukku. Paganas! Pidin kolleegile raha viima. Keeran ukse lahti. Võtan raha. Uks kinni. Paganas! Mapp jäi lauale. Uks lahti, mapp kõvasti kaenlasse, raha näppu, uks kinni. Viin raha kohe ära, saan soovitud meepurgi kätte ja siis vutt-vutt ülemisele korrusele lehti paljundama.
Tulen alla ja muigan avalikult oma hajameelsuse üle. Ja avastan, et... paganas! Meepurk jäi üles.
Hiljem, kui juba ka teist ametit teritatud ja ekskursioon tehtud, unelen laua taga ja jälgin osavõtmatult, kuidas kolleegid saali võtit otsivad.
Ee... kes keeras viimati saaliukse lukust lahti? Mis võti see mu nina ees laual haljendab?
"Kas sa tead, kus su mobiil on?" uurib töökaaslane ettevaatlikult.
Ee... hm. Hea küsimus.
Ahah.
Aitäh!
SEALT ma poleks küll otsida osanud.
Ohhhh
Tulen alla ja muigan avalikult oma hajameelsuse üle. Ja avastan, et... paganas! Meepurk jäi üles.
Hiljem, kui juba ka teist ametit teritatud ja ekskursioon tehtud, unelen laua taga ja jälgin osavõtmatult, kuidas kolleegid saali võtit otsivad.
Ee... kes keeras viimati saaliukse lukust lahti? Mis võti see mu nina ees laual haljendab?
"Kas sa tead, kus su mobiil on?" uurib töökaaslane ettevaatlikult.
Ee... hm. Hea küsimus.
Ahah.
Aitäh!
SEALT ma poleks küll otsida osanud.
Ohhhh
Subscribe to:
Posts (Atom)