Järgmise aasta õnn

Keetsin hommikukakaod. Pool kolm päeval. Suutsin selle käigus pliidiraua vett täis valada.
"Maailma kõige toredam meelelahutus on vaadata, kuidas vesi pliidiraualt ära aurab!" teatasin vaimustunult. Kuna meil tinavalamiseks ei lähe, üritasin uue aasta õnne aurava loigu kujust välja lugeda.
"Vaata! Elevant! Kui ma nüüd õigesti aru saan, lähen ma suvel Indiasse või Aafrikasse!"
"...või paksuks," märkis mees.
"Sa pead ka kõik ilusa ära rikkuma!"
"Hm - arvestades, et tal on lont, käib see pigem minu kohta..."

Mu armas diplomaat! :D
Minu kullakest pole iial liiga palju!

Multifunktsionaalne luuletus

Kivisildnik kägistas viimase Vikerkaarega igasuguse luuletamise isu ära. Andku taevas mulle kainet meelt ja enesekriitikat!
Artikli kohta ei saa ütlemata jätta, et see oli ÕEL. Aga pagana vaimukas!

Teisest küljest - mul on midagi üsna valmis. Õnneks mitte raamatu jagu.
Sobib:
1) koolieelikute kiusamiseks
2) hilja peale jäänud jõuluvanale esitamiseks
3) alkomeetri asemel

Pigu-piku-pikku,
nägin päkapikku.
Lopis-lobis-loppis,
komme sussi toppis.
Lala-lalla-lalla, (1.v-2.v-3.v)
lumi sadas alla.
Luuli-luuli-luli, (2-3-1)
jõuluvana tuli.
Nani-naani-naani, (1-2-3)
põder vedas saani.

Julged rooli istuda? :D

Metsa läksin ma ja metsa läksid sa...

Tänase matka eesmärk oli jalutada meest ja kaotada ära koer. Mõlemad jõudsid koju, aga on nüüd ka pikaks ajaks levist väljas :P Koldne talv.

Natuke väsinud.

Pisut uudishimulik.Kober pole kodus.

Pühadevärvides.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad...
Päkapikk pöögimetsas.
Kaasa ja kuldsed liivad.

Poolsuitsupääsuke.

Urbne pimedus.

Aitab rotist!

Ok, ta on armas. Aga küllap on temagi pidevast välgusähvimisest väsinud. Lähen õue. Vist. Kunagi. Kui pole enam nii piinavalt valge.
Õel.

Vana vana-aasta lõpu jutt

Sõitis kord üks mees aasta lõpul maale pidutsema - lips ees, tordikarp kaenlas, konjak taskus. Aga juhtus, et linnas oli peoga juba algust tehtud ja nii magas kodanik peatuse maha. Lõpp-peatuse. Avas silmad - pime! Ukerdas tamburisse, kangutas ukse lahti, astus... aga keegi kuri inimene oli perrooni ära varastanud! Õnneks olid sel ajal veel talved talvisemad ja lumi lumisem. Pudel hõlma all jäi terveks, üksnes tordil ei sobinud kere alt välja pugedes enam tordi nime kanda. Sinna ta jäigi.

Nii. Maale tuldud, oli siht selge - otse! Aga küllap seesama õelus, kes perrooni kokku keris, oli ka teele traataia ette ehitanud. See omakorda noppis prillid peast ja kuhu sa, inimene, sedaviisi mujale seikled kui tuldud teed tagasi! Esiti olnud soe ja konjaki saatel saanud soemgi veel. Aga konjak osutunud palju lühemaks, kui Eestimaa talveöö. Ja küll see öö olnud külm!

Lugu lõppenud hästi: plagisenud hambad jäid elusate ja tervetena suhu alles, mees sõitis esimese reisiga pealinna tagasi, ostis esimesest avatavast poest pudeli ravumit ja linna turult uued prillid. Ja elavad Eesti Raudteega sõbralikult ja võtavad üha uusi aastaid vastu.

Ja oleks teil rattad all...

Seisid kaks üheksanda klassi ilusat ja kelmikat tütarlast maantee veeres ja ootasid bussi. Lähedalt majast väljus tundmatu nooruk ja jalutas neist mööda poe poole. Edevad ja huvilised tibinad sädistasid nii, et mööduja ikka ka märkaks:
"Ei tea, kes see tuleb sealt?" "Ei tea jah, kes see võiks olla..."
"Auto olen!" kohmas noormees ja jalutas edasi.

Kuhu peita ööseks külmik?

Taaselustus muinasjutt mustast päkapikust. Sellest, kuidas ta draakoni-isa kookospähkliga endale ratsuks püüdis. Draakoni-isa jäi lõksu, sest aplus ei lasknud rusikat pähkli ümbert lahti põimida, et käsi puuõõnsusest välja mahuks.
Seekord väikeste variatsioonidega. Mina - päkapikk, draakoni-isa kehastas magamistoast külmkapi kallale lennanud unine ja sakris "ahjualune". Haaras pihku võileiva, vajus kurja pilgu all kössi, kuulas jutluse ära, nõustus, võttis süü omaks, aga võileiva võttis ka. Kell kaks öösel! Mina nii ei mängi! Muidugi võib siin väidelda, kas on hiline õhtu, mil söömine vastunäidustatud, või varajane hommik, mil toiduports võiks märksa kopsakamgi olla... Parem ei alusta. Teada puha, kumb meist see sõnaosav on!

Rrrrrrr...

Imetlen inimesi, kes suudavad õppimisele keskenduda, kui maja rahvast täis. Mina küll ei saa. Üritan kasutada öötunde, aga... Kummaline, et neil õhtutel, mil ma üheksast-kümnest ära vajun, magab kogu pere samuti õndsat und. Arvuti taha istudes haarab aga ülejäänud perekondagi teatud motoorne rahutus. Tundub, et kõiki korraga on tabanud mingi kurnav kõhuviirus, mis küll kuidagi söögiisu ei pärsi. Külmkapi ja vetsu uks töötavad hingedelt mahakukkumiseni, selle abil võiks elektrit tootma hakata. Koer klõbistab nüri järjekindlusega elutoa ja köögi vahet. Usun, et hommikuks on ta põranda läbi saaginud. Kaasa, kelle arvasin just uinunud olevat, hüppas püsti kui vapper tinasõdur ja hakkas imelike hiilivaid liigutusi tehes kööki mööda askeldama. telekast näib tulevat kõigi aegade parim hitt-, menu- vms komöödia. Kui proovisin närvide rahustuseks tunnikese pikutada, käisid põnnid iga paari minuti järel kontrollimas, miks ma arvutis pole ja miks sel juhul nemad sinna minna ei tohi? ÖÖÖÖÖÖÖÖ on! ÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!!! Palun minge magama! Pa-lun!

Kuhu jääb jõuluheategevus?

Sõbrannale tuli minia külla. Ja mina kohe oma perega platsis. Mis sellest, et jõuluaeg. Meil vaja küüned korda teha! Teised sõid ja suhtlesid, jagasid kingitusi. Tema istus köögis, lihvis ja lakkis.
Eks ma tundsin end ikka pisut sandisti ka, et kuidas ma sedasi... Väiksem põnn ei saanud õieti mahti küüsigi kuivatada. Joped selga ja kojuminek! Sellistel puhkudel ei tea kohe, kuidas on õigem käituda. Ei tea ju, kui palju su tulek või äraminek kedagi häirib. Igatahes helistas sõbranna, kui olin majast sadakond meetrit eemale jõudnud, et tema kaasa (tervise tõttu aastaid "koduperenaine") on sellise hüvastijätuta lahkumise pärast väga solvunud.
"Head aega ei tulnudki ütlema?"
Ja miniale:
"Sulle raha ikka maksis ära?"

Ups!

:D

Jõululuul

Saatsin tuttavatele sõnumiga midagi taolist:

Habe poripritsmeid täis
jõulumees mul külas käis.
Õnneks olin ostnud roti -
näris katki kingikoti.
Pakirida teeni läks.
Kui jäid ilma, siis tead, miks.

Paganas! Saingi võõrad pakid! Venekeelne "Alias"! Arvake kolm korda, kes see tropp oli, kes seda ostmas käis! Mina, mina ja veelkord mina!

Kaasa külitas seltskondlikult elutoa põrandal tekil. Aitasin tal jõuluvanale luuletust teha:

Jõuluvana, ma ei oska
sulle salmi lugeda.
Paki eest võin sulle hoopis
ühel küljel lamada.
Ja kui sellest küll ei saa,
laman teisel küljel ka!
:P

Ta ei pahanda! Alati jääb võimalus pensionipõlves tagasi teha! :D See saabub mulle sutsu varem...

Mida tood sina oma jõululauale?

Haige inimese üle on hea nalja heita, ta ei jaksa vastu hakata!
Surimuri-kilakola kuusepuu tuletab meelde, et selle aasta ehe jäigi ostmata... :(

Aasta 2008 - rotiaasta!

Naerata! Pildistan!

Jõul. Rotieri.

"Ma arvasin, et ema ei armasta rotte," väljendas pisipõnn oma üllatust.
"Mina ka," väljendasin oma.Kaasa muheles, pisikesed vilkad vuntsid ninaotsa kõditamas.Eks muidugi oli väikest sorti siseheitlus. Hamstrikasvatuses tunnen end üsna kodus, aga see saba...
Tuleb välja, et see on hirrmus arrmas roosa ja rahutu saba :DOtsisime välja kogu hamstritest alles jäänud atribuutika. Naiivne uskuda, et rott midagi jooksurattast arvaks. No aeg-ajalt lükkab käpaga(hm, see ikka rohkem käsi!) hoo sisse...Selline natuke varem kätte antud jõulukingitus. Tundub, et õnnestunud.
"Emme! Kas sa armukadedaks ei muutu?"

Öelge mulle selle arsti nimi, keda tahan tänada!

Sain oma kaasa haiglast kätte. Auk seljas, pea uimane, aga ikka oma ja armas. Arst käskis temaga rohkem jalutada. Hm! Ei tahtnud teine kümneks meetrikski jalule jääda. Veeretati tooliga alla, sealt räntsatas peaaegu läbi ukseklaaside sõbra autosse. Lasime tal natuke linnakodus pikutada, enne kui pikem sõit ette sai võetud. Poolel teel helises telefon. Helistas haiglast välja kirjutanud arst. Küsis, kuidas koju jõudsime. Ja et... seni, kui need... ee... lumbaalpunktsiooni(?) järelnähud möödas pole, ei maksa meest siiski õue ajada. Appi, kui armas! Selline kohtlemine teeb lausa kohmetuks. Ma saan aru, et süda vaevas, aga ikkagi!

Näitlejakarjääri kuulsusetu lõpp

Olin just hundi kuuelauselise osaga suu soojaks saanud ja uuteks väljakutseteks valmis, kui noormehed, kes mu näitlejaoskusi nii kõrgelt ei hinnanud, mind lihtsalt etendusest välja kärpisid. Muidugi meeldiks mõelda, et nad olid närvis ja see lihtsalt juhtus nii... :P
Igatahes sai suurejooneline ettevalmistus tehtud: peegli ees maski pähetõmbamist harjutatud, tagumises pingireas koht vabastatud ("vabandage, aga meie õpetajal on seda näidendiga seoses tarvis"), mask paigadusvalmilt pihku sätitud, et no nüüd hõigatakse, tõmban ette ja jooksen karjudes läbi saali. Et kas tõusen hetkeks enne maski ka, kas keeran näo enne paremale või vasakule, kas jooksen otse või klaveri tagant...) Bööö!

Kaunis tundmatu

Juurdlesime ühe toreda koolipõnniga parasjagu sõnaliidete üle, kui uks lahti kolksatas ja piidale nõjatus veetlev, bravuurikas ja põlvedeni voogavate blondide kiharatega kaunitar. Esimese ehmatusega mõtlesin, et lapsevanem ema on iluravi teinud. Siis, et, et... ega erilisi variante polnud! Millise imeliku juhtumise peale peaks niisugune vampnaine sattuma minu pisikooli teise korruse kambrikesse? Ilmutis oli juba ukse taha kadunud, kui näojoonte tuttavlikkus hakkas omaniku suunas näpuga näitama. Proua juhataja?! Seesama proua juhataja, kes just äsja oma punase poisipeaga õpetajate toa sohval põrnitses ja ütles mulle, et ma olen (ah, mis tähtsust, kuni ta seda tõsiselt ei mõtle, on kõik ok :D)??? Mhmh! Ainult et reedese etenduse tarvis lumekuningannaks kehastununa... :D

Suur tükk ajab suu lõhki

Pühade eel kisub päevakava teinekord nii tihedaks, et pole aega süüagi.
Eile põnnide klaverikontserti oodates näksisin kilekotiaugust mingit kana-ampsu. Hommikul tööl avastasin, et paar tükki oli kilenutsakuga koti põhja ununenudki. Hommikusöögiks muidugi mahti polnud. Tund tehtud, saatsin lapse rühma ja toppisin oma toas suu aplalt kana täis. Et paar hetke, ja kohe olen jälle töine. Samas avastasin, et järgmine tibu on vaikselt kõrval koha sisse võtnud. Küllap ootas ukse taga, millal aeg vaba. Sihtis see mudilane oma linnupojapilguga ja küsis:
"Õpetaja! Mida sa sööd?"
Iieäieau-u...
Õnneks on õpetajatel kotis ka kommi, millega tähelepanu kõrvale juhtida. Ja pisike puzzle.
Tund sai tehtud, kuigi häbi oli peeglisse vaadata. Lisaks helises kusagil ajulabürintides:
"Teine tükk jäi veel! Teine tükk jäi veel..."
:D

Jõululugu

"Ta istus minu koha peale-ee! Üüüüü....." kurvastas kõige väiksem , aga selle eest kõige kohevam lumehelbeke (kleidi, mitte keha poolest).
"Tule, läheme jõuluvana juurde, ta ei tee midagi halba!" lohutas teine lumehelbeke. Koos liueldi üle päkapikkude tantsuplatsi jõulumehele põlvedele. Teised helbekesed itsitasid kadedalt ja päkapikud tormasid patsi lööma, et kogu tähelepanu plikadele ei raisataks.

Nooh, õpetajad, kes te omavahel kokkuleppele jõudsite, et keegi eeskava ajal mingeid ümberkorraldusi tegema ei hakka. Kellegagi jäi vist kooskõlastamata? :D

Tükike kevadet

Leidsin kausta vahelt jupi mullu meisterdatud mullipaberit. Mõtlesin, et teen jõulukuusekaardid, aga välja tuli midagi muud. Hetkel justkui kasutuskõlbmatud, aga see-eest väga minu värvi.

Tallinn-Aegviidu

Astus vagunisse naisterahvas. Üritas inimestega juttu teha. Ei õnnestunud. Ei olnud purjus. Must ka mitte. Ainult ühe silma oli kusagil siniseks saanud. Loodetavasti mitte sinisilmsuse eest. Oli selline - vahetu. Meie juurde ei istunud. Ruumi polnud. Reisijad süvenesid tema lähenedes vanalinna vaadetesse või oma kottide sisusse. Või lihtsalt ei näinud. Ega ta väga peale käinud ka. Istuski lõpuks üsna omaette. Piletimehe ilmudes haaras tollel usalduslikult käest, silmad särasid (ühel oli selleks ehk lihtsalt veidi rohkem ruumi). Ostis pileti ja vaatas heldinult minejale järgi. Ega ametmeest sobigi pikalt segada.
Aga mina mõtlesin, et huvitav, kui paljud meist veel näevad päkapikke?

Lumerõõm

Tänase päeva vaimustus! Pärast seda, kui olime esimese-teise klassiga koolimaja helbeid täis meisterdanud, õpetasin uut oskust igale vastutulijale :D
Geniaalne oma lihtsuses! Olen ikka veel lummatud! :)

Veel viis päev kooli- ja lasteaiapõnnidega kirikusse. Üks 3a poisterahvas viskus enamuse sõiduajast pingi seljatoe tagant välja nagu kellakägu ja välgutas oma säravaid silmi:
"Ma olen sinu sõbel! Ma olen sinu sõbel!..." (ikka on veel mõni jäänud! :D)
Kohale jõudes vallandusid üleüldised elevusrõkked:
"Surnuaed! Surnuaed! Surrrnuaed!!!"
Õpetajad ajasid kulmud kortsu ja kamandasid seltskonna vagusi olema. Uus kirikuõpetaja ootas väravas, juhatas rahva sisse, rääkis mõne sõnaga jõulupühadest ja uuris siis, kui palju lapsed usuasjadest teavad:
"Miks inimesed kirikus käivad? Mida nad siin teevad?"
"On tasa," tuli õues õpitu kohe kõigile meelde.
Huh! Nüüd ma tean, kuhu lapsed saata, kui lärmiks kisub :D

Naa-na-nanna-naa-naa...

Lapsepõlvest mäletan, et ootasin põnevusega tädide külaskäike. Üks tõi alati suure kotitäie kohukesi, teine tillukesi tomateid (alati?). Aeg on edasi läinud. Nüüd ootan meest. Mitte ainult lillede pärast :D
Nädalavahetusel rabelesin vesiselt kuhjunud esseede, referaatide ja lugemisvara keskel.
"Läheme jalutama!" pakkus kaasa. "Läheme jõululaadale näiteks? Kinno?" Aga mina olin õnnetu ja puntras.
"Rumal inimene," ütles üks tark inimene. "Selliseid asju ei tohi edasi lükata."
Ta teab, mida räägib...

Olen üsna kindel, et Sina seda ei loe

Näkku ütlemisega ei saaks ma hakkama, aga enda sisse jätta ei jaksa.
Sa oled superinimene! Olen Sind alati imetlenud. Sul on nii suur ja ilus süda, et seda ei anna varjata. Ma arvan, sa oled üks parimaid. Ja ma ei tea, miks jumal Sulle sellest niisuguste asjadega märku annab. Kui ma olen end piisavalt kaua kogunud, tulen ja sõiman Sind natuke. Kui sellest tõepoolest abi peaks olema, võin kasvõi mitu tundi järjestikku räusata. Juba praegu ütlen, et see on igavesti loll ja tarbetu muretsemine. Ega ainult meie tea, et tegelikult läheb kõik hästi. Kõik teavad. Mis võimalused veel oleks? Pole ju!

Küpsetamise ABC

Pane pann elektriahju.
Pista stepsel seina.
Lülita pikendusjuhe sisse.
Vajuta ahi tööle.
Oota.
Oota veel natuke.
Saada laps küpsusastet kontrollima.

"Kas on valmis?"
"Ei ole veel!"

Unusta ahi. Tegele oma asjadega.
Nii umbes tunni aja pärast palu lapsel taas vaatama minna. Tegelikult võib isegi varem. Mida varem, seda parem. Siis on lootust, et saab süüa. Kui temperatuur nullist kõrgemaks keeratakse.
:(

Vähemasti koduloomad on eemal oldud kolme päevaga tarkusi kogunud. Meeldiv üllatus kohe. Kass joob kruusist. Keegi, ma pakun, et koer, oli puud pliidi ja ahjude ette valmis tassinud...

Päkapikujutud

"Minul ei käinudki täna päkapikk!" ohkab õnnetu kolmeaastane.
"Kas sa sussi ikka jätsid talle?"
"Jaa!"
"Kuhu?"
"Aknalauale," järgneb uus ohe.
"Kas sa emaga rääkisid?"
Pearaputus.
"Aga sa räägi! Emad teavad kõige paremini neid kohti, kus päkapikud kindlasti käivad."
"Kas sina ka tead?"

Tean-tean! :D

"Minule ei toonud päkapikk täna mitte midagi!"
"Tohoh! Kas sa ikka vaatasid korralikult sussi sisse?"
"Ma ei pannudki sussi!"
"No vot! Ja kuhu see päkapikk siis kommi pidi panema?"
"Mm... Lillepotti?"

Rasedus või tiinus?

Asendustund. Hädaolukord. Ja koopiamasin läks just katki! Tuhisen 2. klassi uksest sisse lootuses, et laste ees häbisse ei jää. Jagan uksel sündinud ülesanded kätte: kes peab kirjutama võimalikult palju sõnu ülipika K-ga lõpus, kes G-ga keskel, kes K-ga keskel jne. Lapsed nohistavad kirjatöö kallal. Siis loeme ette. Siis loeme nii, et K häälikut ei ütle. Vahepeal mängime "sõnaussi"- lõputäht on algustäht. Lõpuks otsib igaüks oma sõnade lehelt kolm lemmiksõna ja koostab nendega laused.
"Kas ma võin ette lugeda?" küsib esimesena lõpetanu.
"Jaa! Palun!"
"Tiine tähendab ju rase, eks?"
"Tähendab küll, aga..."
"Kokk on tiine!" teatab poiss, laskmata mul selgituseni jõuda.
"Inimese kohta on täpsem öelda rase."
"Kukk on tiine!" kõlab parandus.
"Kukk küll ei ole! Esiteks, ta on ISAlind..."
"Kes siis? Kana või? Kana ei saa ju tiine olla, tal pole kahte kõhhi!"

"Mart Sander peseb oma pesu Tidega!"

"Ausõna, emme! Tule vaata, noh!" teatas põnn, kui saatejuhte lõpu eel kõrvuti seismas nägi.
Tõepoolest.
:P

Keerutajad tantsutähed

Põnn14 vaatab "Tantsud tähtedega" saadet. Häh! Miks nad kõik niimoodi keerutavad? KÕIK! Teeks siis midagi originaalsemat! Võtaks käest-jalast kinni ja teeks lennukit näiteks!

Kuidas nimetatakse foobiat: hirm rongireisijate arvustajate ees?

Pärast blogipostituste lugemist (elektrirongis), istun oma plasttoolil ebakindlamana kui eales varem. Miks see mees niiviisi vahib? Olen ma lahterdatud rohelist pingirida kollasele eelistajaks? (Teadmiseks: istusin kohale, mille lapsed olid välja valinud). Mida räägib minu kohta kõrval kõrguv kotihunnik? (Kaubareisija? Arutu kokkuahmija?) On nende sisu juba mõtenäppudel ükshaaval läbi näperdatud? (Aitan: ühes on lapse rahvariided; kahes laste kooliasjad, millega nad reedel koolist otse linna reisisid; kolmas on mu arvutikott; neljandas õhtu ja hommikusöögi esmaabi - pool leiba, sai, 300g vorsti, ca sama palju köömnejuustu, piim, 2kg mandariine, melon. See viimane paistab kindlasti kilekotist läbi ja laseb minu kohta üht-teist välja lugeda). Ja see teine mees, kes praegu kulme kergitades pilgu ära pööras? Oli ta just silmadega mu pea pooleks lõiganud ja sobras ajukäärude vahel? Tundub minu jalgülepõlve poosis midagi taunitavat? (Kui tohib märkida, siis nii seisab läpakas kõige paremini süles.) Kas see proua vilksab minu poole vaadata sellepärast, et mina teda umbuskliku pilguga põrnitsesin? Tunnen end nagu laborirott, kellele pole varjumiseks papptorukestki jäetud. Väljuv kodanik vaatas silmanurgast. No nii, nüüd läheb koju ja kirjutab mu osadeks lahti!
Appi! see mees, kelle eest üks just lahkus, vahib lausa jultunult. Nonii! Milline diagnoos?
:D
Mina olen unikaalne, sina oled unikaalne, om-m...

Mis vihmaussipreili? Ma olen su enda teine ots!

Magamine tuleb kasuks. Muidu võib juhtuda nii:
Sõitsin valla autoga töölt kodu poole, põnnid kobaras ümber. Viimane astub juba välja, kui õnneks märkan, et pooleldi minu istumise alla on torgatud kellegi jope.
"Ahoi! Kes oma asjad autosse jättis?"
Õpetaja aru küll! Ei märka, kuidas lapsed riides on...
Paistab, et igal on oma rõivas ümber. Autojuhi oma? Oleks ka ainus seletus, kui seal ei oleks mind. Nüüd jääb veel võimalus, et... see... mida ma nii lahkesti jagan, on mu oma mantlisaba :$

Aga õues oli üle pika aja tõesti tore olla. Ja arvake ära, keda ma seal kohtasin...

Unemuinasjutud hilistele uinujatele

Ja kirjutame nüüd kõik koos:
Metafooride intrepeteerimine.
Ei! Intepreteerimine. Ei!!! In... inpetree... inn... inprete...
Interpreteerimine? Inter... pre... teerimine.
Kas on alles veel midagigi, mida selgeks magada? :(

Valguse vigurid

Mööda seinu

PulmakinkPesamunal oli igavMälestus vanaisast. Just nii - praogaEelmisest elustLapsepõlv. JääkarutaevasSuurpõnni sündi meeles peab kolhoos :PIse ilutegija

Asjad minu aknalaual

Selline aknalauandus ei käi küll hea maitsega kokku, aga kes ütles, et mul seda on? Pisikese toa pikendus :)
Iiri põhjarannikult leitud suveniirsõbrannalt saadud pulmakinkkaasa nädala eest kingitud lilledja lihtsalt õhtune õndsusnurgake.Pääsesin korraks fotokaga mürama :P

Olete helistanud klienditeeninduse tasulisel numbril. Teid teenindatakse esimesel võimalusel.

ütles tädirutihääl telefonis.

Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh...

Olete endiselt ootel. Varuge kannatust.

Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh...

Ja nii kaks päeva.
Olen väga tagasihoidlik ja vähenõudlik inimene, aga üha enam soovisin, et võiksin oma muusikavaliku üle ise otsustada. Kõrvadel hakkas valus. Eriti need kõrged tii kohad.

Kassi kutsumine

Seitel läks hommikujalutuskäigule. Ega ta pärast silmavigastust enam kaugele jalutada julge. Kipub viimasel ajal viirastusi nägema ja nähtamatu vaenlasega võitlema. Nähtavatega nii julge pole. Eriti, kui need on kassid. Tappa saab. Seepärast lipsas leplikult magamistoa aknast õue (trepil võinuks naabrikõutsiga kokku juhtuda). Varsti näen - vänderdab kodu poole mu punavalgeke! Teen akna lahti.
"Mäu!"
Kõrgevõitu jah.
"Mine ringiga!", vehin maja nurga poole. "Ma tulen sulle julgestuseks!"
"Määu!" ei ole Seitel asjaga päri.
Ok, ok!
Keegi on akna alla männi juurde redeli viinud, aga sinna on tubli 6 m. Siis on lihtsam juba kassile järele minna. Aga lubage meelde tuletada - ma olen haige!
Silmitsen hoovi. Üsna inimtühi. Vastasmaja õuel käib küll vilgas ehitustegevus, aga sinna on juba sadakond meetrit maad. Vaevalt neid minu tegemised huvitavad. Vupsan hommikumantlist välja ja sirutan selle sabapidi Seitlile nina ette.
"Noh! Siva nüüd! Roni!"
Seitlil näib olevat kange kiusatus sõrmega vastu otsaesist koputada.
"Määu!"
Ok, ok! Ma lihtsalt proovisin! Sikutan mantli tuppa ja selga tagasi. Uuuh! Selle sisse on lund haakunud! Teine hommikumantel, ja koo-hee!
Pilk jääb vööle pidama. Olgu, proovime veel üks kord!
Lasen vöö külge kinnitatud tabureti ettevaatlikult aknast alla.
"Noh, Seitel! Tule nüüd!"
"Määäu!" väljendab kiisu kogu oma hämmingut, nõutust, nördimust ja piinlikkust.
"Va-ban-dust! Ma kohe tulen."
Kolistan tabureti tuppa, tõstan raadio, raamatu ja lilled oma kohtadele tagasi, otsin sokid ja saapad, ja enne, kui ma korralikult ukse avada jõuan, on Seitel toas, voodis, varbad õieli ja keel vilkalt töös.
Et nii lihtne oligi? Kes võinuks arvata.