Kummaline

Ei noh. Ma saan aru, et ma oma telefonist sugugi aru ei saa.
* Ta on pidevalt hääletu. Ma pole kindel, et selles minu osav käsi kaasa ei aita.
* Ta keeldub kõnesid vastu võtmast. Olen puudutustes liiga õrn või vilumatu?
* Ta ei lase sõbrantsile helistada. Olgu. Ma saan aru, sellised kõnelused võivad pikaks ja kulukaks minna. Mõnel. Meil mitte. Ja mõnikord on väga vaja. Ka siin oskan põhjuseid pakkuda. Et ma olen teinud numbri salvestamisel apsu vms.

Aga.

Telefon heliseb kell kolm öösel. Seekord ei ole hääletu. Üürgab nagu torust tuleb.
Kuhu poole joosta? Kööki? Jäi vist tõesti sinna.
Kuhu poole köök jääb? Juba tulen!
Torman lärmi vaigistama. Ise kirun mõttes arvatavat helistajat.

Ei ole arvatu.
PÕNN???
Ta ju magas just siin samas. Ei?
Et jalutas mingil olulisel põhjusel keset ööd toast välja ja nüüd otsib tagasiteed?

Uurin, kes see magaja sellisel juhul on.
Põnn.
Tegi unekõne?
Kui tema helistas, pidi ta küll imekiiresti end sinna tekkide ja patjade alla tagasi saama.

Hm. Tal on telefon kellegagi vahetusse läinud ja see keegi otsustas praegu sellest märku anda?

Äratan põnni.
Too vaatab mind piinatud pilgul. Kobab kapil, leiab mobiili. Kergitab kulmu, pomiseb: "Imelik" ja kerib end teki sisse tagasi.

Ahah. Et ma jään nüüd ka rahulikult magama?

Võtan oma telefoni. No oli põnni kõne!
Võtan põnni telefoni. No on tema telefon. Tema kaart. Jah, sellelt mobiililt on kell kolm helistatud.
Kes? Kass? Tema on kõige rohkem ärkvel.
Tahtis koerale midagi tähtsat öelda, aga ei viitsinud kohale jalutada?

Miks peab lapsi kraadima...

Napilt neljane tirts pääseb mu "tööriistakasti" ligi, kuhu aja jooksul on kogunenud paar plastmassist mootorsaagi, haamer, tangid, kruvikeeraja... aga ka pintsetid, stetoskoop, kraadiklaas.

Plaanis oli väike rühmitamismäng, aga...

"Mm! Kulmuoma!" kergitab ta korraks karbist õhku roosad pintsetid, laseb neil aga kohe tagasi kukkuda ja pistab kraadiklaasi suhu.
"Oi, see pole nii puhas!"
"Selle PEAB suhu panema!" teatab põnn, mänguasja huulte vahelt välja tõmmates.
"Miks?"
"Et VERISEKS läheks."

Ee... Küllap ta tahab öelda, et siis venib pikemaks see näidutriip, mis meie lelu peal erkpunaseks on värvitud.

"Et veriseks läheks?"
"Ei-ei! Kui haigeks jääd, siis peab selle kurku lükkama!" täpsustab pisipiiga.
"Miks?"
"Et HAIGET saaks!" ajab tirts hämmastusest silmad suureks. Et kuidas küll mõni tädi nii taipamatu võib olla.

Mul on ikka elus vedanud. Isegi vitsa anti selleks, et aru pähe tuleks, mitte, et haiget teha. Olgu aruga, kuidas on, aga mälu parandasid need paar sirakat küll. Vaevalt ma muidu nii selgelt mäletaks, kuidas odrapõllule "tube" rullisime, kuidas kraavi kukkunud kolmese täditütre kevadtuulte kuivatada tõstsime, plekkautot priimusena kasutasime või väikese sugulase käsitöökarbiga tegelema jätsime...

Aga tegelikult...
Küllap põnn tahtis öelda: "Selleks, et teada saada, kas palavikku on." Mõnikord on end täiskasvanutele nii keeruline arusaadavaks teha. :D

Fotojaht. Kuivunud

Kuivunud kukruke. :D

Ma usun, et sellega on nii, nagu minu toataimendusega. Kogemata juhtunud põuaperioodi järel hakkavad nad rikkalikult õitsema. :P

Esimesi pungi on juba märgata.

Kunagi tõi vanatädi korve. Et pakkugu ma, äkki keegi tahab. Ostsin kõik kümme korvi ise ära, ei raatsinud kellelegi teisele anda. Paar neist vist ikka kinkisin parimatele sõpradele. Oma 15 aastat vanad. Kasutada õieti ei raatsigi.

Vanatädi juba ära paremasse paika kolinud.

Mul on palju vanemast ajast pitsiga käterätte, mõni kauss ja vaas... Ega ma asjadest eriti pea. Aga nende korvide küljes küll süda ripub. Mis sest, et mõni meister oskaks ehk näpuga vigu togida. Vot seda armsamad just.

Teiste kuivikud.

Missugune päev on täna?

Selline oli tunni teema.

"Ma tegin õhtul akna lahti, et pilved saaksid muusikat kuulata. Rohutirtsud tulid kohe põristama. Rohutirtsudele ei meeldi muusika..."

Selliste juttude pärast armastan ma oma tööd. Ja sellepärast, et jagatakse kingitusi.

"Võta! Sa saad sellest endale kohvi teha," poetas üks habras käsi tunni lõpul mu peopessa... tammetõru.

Metsaelanik linnas

Sõbrants kutsus dokumente vahetama. Ei, mitte omavahel. ID-kaart hakkas aeguma. Temal mõne kuu, minul paari päeva pärast.
Läksime. Sõbrants sõidutas linna, juhatas migratsiooniameti uksest sisse. Seal tõttas meile vastu tore ametnik,  kes jagas pildistamiseks soovitusi, jälgis, et välimus oleks korras, juhatas pildistamiskabiini, vajutas, kuhu vaja, hankis järjekorranumbrid (kuigi järjekorda polnudki) ja kutsus teeninduslaua juurde. Mul oli nii hea meel, et ta minu valis. :D
Sõbrants jäi jälle oma teenindajaga rahule. Nii et kõik õnnelikud.

Korra juba linnas, läksin poodi ka. Naljakas. Ei tahtnudki midagi. Pisipojale pisikese kingi siiski tegin. Sünnipäev möödus ju suhteliselt tagasihoidlikult.

Ja kohv! Kohvi oli kindlasti vaja (kuigi meil kodus keegi kohvi ei joo!) :D
No ja Freddy söök.

Selveri kassasabas sattus silm eesseisja kaubale. Juust. Salatikarbike. Viinapudel??? Piinlik, aga põnev. Piilusin, mis nägu ostja on. Ilus noor naine. Ei ütlekski, et joob. Ehk on mees joodik? Norib tüli, kui õhtuks pudelit ei tooda... Pärast pudelit nagunii norib...
"Palju õnne sünnipäevaks!" hõigati kassast.
"Misasja?" võpatas viinaostja-naine.
"Palju õnne! Sünnipäevaks."
"Ahah. Aitäh!" kohmetus naine ja astus paar sammu edasi, asju pakkima.

Tuttavad nad ei tundunud. Kas sünnipäev paistab teenindajale kuskilt kätte? Pangakaardilt? Partnerkaardilt?

Nii et polegi peres joodikuid. Hoopis töökaaslased. Või sugulased. Pigem ikka töökaaslased.

"Kas teil Partnerkaart on?" Seda küsiti juba minult.
"Ei ole."
"Kas kaasas ei ole või üldse ei ole?"
No mis nüüd? Tahab minu sünnipäeva ka teada? Mina ju viina ei osta, ainult kohvi ja koerakrõbinaid. Mis pidu sellega ikka nii väga pead!
"Üldse ei ole."
"Aga ehk soovite? Praegu saab tasuta Partnerkaardi."

Noh. Ma käin linnas paar korda aastas. Mis ma külas Partnerkaardiga teen? Maal on naturaalmajandus. Külarahvas pakub mulle õunu, porgandeid, kartuleid. Mina vastu... kiidan nende aeda ja head saaki. Külarahvas toob marju, mune. Mina neile vastu... naeratan. Nii me elame.

Aga kui tasuta saab... Olgu.
"Minge infoletti, seal pole järjekorda!" juhatati kassast.
Läksin.
Infolaua teenindaja ulatas lahkelt täitmist vajava paberi, näitas, milline osa on oluline ära täita ja lubas mul rahulikult oma isikuandmeid meenutada.
See oli viga!

Migratsiooniameti Kadri ei lasknud mind hetkekski silmist. Täitis olulised lahtrid ise ja jälgis, et allkiri satuks õigele ruudule.

Nüüd aga jõudsin seni, kuni järgmisele kliendile abi anti, lehekülje lõpuni ära täita.
"Aitab, aitab!" sikutati mul paberit käest, kui valmistusin rinnaümbermõõtu, põetud haigusi ja peretraditsioone lisama. Vaba pinda veel jätkus ja ma alles sain käe soojaks.

Paar vilunud liigutust ja võisingi oranži ja läikiva kaardi rahakoti vahele pista.
Aaaaaga...
"Minu ID-kaart!"
"Ma andsin selle teile tagasi!"

Miks mina ei mäleta? Otsin rahakoti läbi. Nii ongi! Pole seal mingit kaarti.

"Otsige rahulikult!" soovitab teenindajanna.

Mis rahulikult! Ma ju tean, et ma ei pannud seda rahakotti.

"Ehk unustasite sinna, kus uut ID-kaarti taotlesite?" pakub teenindajanna.

Mh? Ega ma mingi loll ei ole! See oli mul käes. Ma andsin selle talle isiku tõendamiseks. Raudselt pistis oma paberite vahele ja nüüd isegi ei vaevu vaatama. Muudkui mulle soovitama: "Vaadake veelkord rahulikult rahakotti."

Mida ma siin vaatan? Paberraha pole. Et on nende paari kahesendise taga peidus? Siin on ID-kaardi eest maksmise kviitung, näete, raputan lahti... Ei ole! Siin on lugejakaart, bensuka kliendikaart, säästukaart, juhiload, ID-kaart...

Ok. Ma lähen nüüd hästi ruttu ja häbenedes õue ära.
Autosse.
Koju.
Automaadist oleks võinud raha võtta. Eh! Küllap on hea, et torkima ei läinud. Viimaks oleks selle koos kaardiga seinast välja tõmmanud. Või midagi...

Aga pildid tulid kenad. Kenamad, kui viis aastat tagasi. Ja tookord leidsin, et nii ilusat dokumendipilti pole mul olnudki.
Sõbrants muidugi hõõrus õelalt käsi. Et igale tõusule järgneb tagasiminek. :D :D :D

Seenel

Proovisin mõned korrad oma koduümbruse seenemetsas käia, aga see muutub iga päevaga aina populaarsemaks. Tahaks rahulikult uidata, mitte võõraid jutte pealt kuulata või karta auto alla jäämist.
Leppisime tuttavaga kokku, et lähen tema juurde ja sealt siis koos. Veidi vaiksem kant.

Viibisin kodust eemal umbes 4 tundi.
Sellest 15 min kulus sõiduks.
Tund aega jõin pererahva köögis teed ja vaatasin aknast metskitsi.

Siis lõpuks hakkasime rebaserada mööda minema.

Kümme sammu metsas astunud, otsustas kaaslane, et see on nõme mets ja üldse oli seenele tulek üks tobe mõte. Keeras otsa ringi ja läks koju tagasi.

Tegelikult oli igavesti äge paik. Selline ürgne. Metsaojad ja mahamurdunud puud, sõnajalapuhmad ja suured sõrajäljed nende vahel. Värsked. Väga suured. Oleksin pakkunud, et põder (mulle isegi tundus korraks, et nägin teda vilksamisi puude vahel), aga siis leidsin veel aurava väljaheitehunniku. Ei olnud pabulad.

Hunniku järgi otsustades kaalus kakaja vähemalt 400 kg. Olgu, 350. Kuna mul sentimeetririhma kaasas polnud, jäi notsu rinnaümbermõõt mõõtmata. Ega ma väga otsinud ka. Pigem katsusin liikuda suunas, kus jälgi vähem.

Seeni polnud.
Nii märjas kohas saakski kasvada ainult väga väga sihvaka jalaga seened.
Liikusin kõrgematele aladele.
Lahedalt kõrgetele.
Seal polnud ka seeni, aga oli vinge maastik ja võimsad puud. Ma kohe lihtsalt seisin ja vaatasin. Fotokas jäi muidugi koju.

Aga teisel pool mõhnu elasid seened. Riisikad. Pisikesed. Palju. Mõnusalt palju.
Korjasin. Korjasin. Korjasin. Kuni selg jäi kangeks ja ämber sai täis. Oma 10 min korjasin. Või 15.
Siis mõtlesin, et vaatan lihtsalt huvi pärast, mis edasi tuleb.

Edasi oli jälle märg. Tagasi ka ei tahtnud minna. Tunnistame, see seamets oli natuke kõhe.
Läksin paremale. Üle tee ja läbi tihniku, mööda mättaid ja maha raiutud võsa... kuni olin jälle metsas. Leidsin kohe ka ühe võiseene. Siis ei olnud tükk aega ühtegi seent. Aga tühja neist seentest. Tõusin kõrgendikule, laskusin raba serva, jalutasin, jalutasin... lõpuks leidsin mõned tundmatud puravikud (sapi-, ma pakun). Ja väga ilusa lagendiku leidsin. Nõmmepealse. Mugisin pohli ja sinikaid. Hästi tore oli. Päike paistis. Samblik krõbises taldade all. Linnud riidlesid (ilmaasjata!) ja mul polnud halli aimugi, kus ma asun. Mmm...
Unistasin igasugu lapsikuid unistusi ja sügasin põdrakärbseid sügavamale rõivaste alla.

Noh. Lõpuks tuli kodu poole keerata. Aeg läks. Ämbri tassimine tüütsa ka ära.
Pakkusin, et kodu võiks jääda sinnapoole, kuhu päike suundub. Oligi. Esmalt tuli üle saada sellest võsarappega kaetud märgalast. See oli
õudne.
Kujutlesin, kuidas oma ämbritäie riisikaid elegantselt mätaste ja risu vahele laotan.
Mkm.
Püsti jäin.

Arusaamatu. Kui sa oled läinud otse ja tulnud otse, kuidas ometi nii suur nihe tekib? Maakera tiirlemise ja pöörlemise pärast, ma usun.

Viimane metsaetapp oli igav. Poleks uskunud, et nii igavaid metsi üldse olemas on. Ma kohe pettusin. Eriti, kui aru sain, et see on minu oma mets. Mõtlesin maamaksu peale ja kahju hakkas endast.

Tagasi sõiduriista juures, suhtlesin veel ligi tund aega pererahvaga. Hüvastijätuks. Järgmisel aastal sõidan kohe sündmuskohta (so kohta, kust seen  sain). Kulutan  sama saagi saamiseks maksimaalselt kolmveerand tundi. Emotsioonid muidugi jäävad ära. Sellest oleks kahju.
Sinna lagendikule võiks veel sattuda. Ilma seeneämbrita. Ja kuskilt kuivemast küljest.

Fotojaht. Mereäärsed kivid

Saaremaa. Panga

Mere ääres on kivid enamasti lapikud. Vesi uhub.

Saaremaa. Kanissaare

Mulle kivid meeldivad. Eks neid ole koju tassitud mitme mere äärest. Tegelinskil on rohkem.

Puhvetikapirannast

Veel merekivikesi.