Kummaline

Ei noh. Ma saan aru, et ma oma telefonist sugugi aru ei saa.
* Ta on pidevalt hääletu. Ma pole kindel, et selles minu osav käsi kaasa ei aita.
* Ta keeldub kõnesid vastu võtmast. Olen puudutustes liiga õrn või vilumatu?
* Ta ei lase sõbrantsile helistada. Olgu. Ma saan aru, sellised kõnelused võivad pikaks ja kulukaks minna. Mõnel. Meil mitte. Ja mõnikord on väga vaja. Ka siin oskan põhjuseid pakkuda. Et ma olen teinud numbri salvestamisel apsu vms.

Aga.

Telefon heliseb kell kolm öösel. Seekord ei ole hääletu. Üürgab nagu torust tuleb.
Kuhu poole joosta? Kööki? Jäi vist tõesti sinna.
Kuhu poole köök jääb? Juba tulen!
Torman lärmi vaigistama. Ise kirun mõttes arvatavat helistajat.

Ei ole arvatu.
PÕNN???
Ta ju magas just siin samas. Ei?
Et jalutas mingil olulisel põhjusel keset ööd toast välja ja nüüd otsib tagasiteed?

Uurin, kes see magaja sellisel juhul on.
Põnn.
Tegi unekõne?
Kui tema helistas, pidi ta küll imekiiresti end sinna tekkide ja patjade alla tagasi saama.

Hm. Tal on telefon kellegagi vahetusse läinud ja see keegi otsustas praegu sellest märku anda?

Äratan põnni.
Too vaatab mind piinatud pilgul. Kobab kapil, leiab mobiili. Kergitab kulmu, pomiseb: "Imelik" ja kerib end teki sisse tagasi.

Ahah. Et ma jään nüüd ka rahulikult magama?

Võtan oma telefoni. No oli põnni kõne!
Võtan põnni telefoni. No on tema telefon. Tema kaart. Jah, sellelt mobiililt on kell kolm helistatud.
Kes? Kass? Tema on kõige rohkem ärkvel.
Tahtis koerale midagi tähtsat öelda, aga ei viitsinud kohale jalutada?