Õhtumeik

Kohe-kohe on peole minek. Ja lavale vaja astuda. Lavameik peab olema mõistagi pisut silmatorkavam.

Lauvärv?

Kui kulmud moodustavad ülemised ripsmed, pole seda nagu kuhugi panna.

Silmapliiats.

Üks ring. Teine ring.

"Ma olen alati emmet kadestanud, et ta oskab niimoodi silmi värvida," õhkab Põnn20.

Tääh.

Huulepulk.

Kaevume põnnide varalaekaisse. Mis meil siin siis on?

Hästi roosa. Veel roosam. Kärtspunane.

Viimane näib kõige vähem võigas.

Iik. Kas see maha ka tuleb?

Mingil määral.

Soeng peas. "Meik" näos. Minu puhul üsna tavatu.

Näen välja nagu... prostituut.

Surnud prostituut.

Rumba

Põnn20 meenutab:

"Täpselt siis, kui meil algkooli ajal tantsukursused olid, sai Kuldsel Triol rumba laulu video valmis. Tegid seal oma rumba-ruutu. Ah, küll ma olin tark! Kus ma siis aga tantsisin!"

"Ma tean küll!" muigab väimees.

"Kust sa tead?"

"Ise ütlesid, et video tehti. Kust sa seda mujalt ikka vaatasid, kui telekast. Teleka ees tantsisidki. Tule, ma otsin sulle põrandas selle koha üles!" :P

Jõulud

Diskrimineerimiseta.

Piparkoogimehikestega.

Suurema tormlemiseta.

Rahulikke jõule!

Päkapikuaeg :D

Päkapikk teab, et kommid lõhuvad hambaid. Päkapikk tõi kotleti.

Kontrollitud

Ülevaatusele minek.
Minu mõistes pikem tee ees, põikasime tanklasse.

"Kas tosooli kontrollisid?"
"Täna mitte. Eile ka mitte. Aga seier ütleb, et pole hullu."

Seier kuulis ja ajas pea püsti. Laksaki.
Auto alla lahises ilus helesinine lombike.
Minu kallis ja paljukiidetud üliväimees sukeldus (see on küll vale sõna kuivaksjooksmiskatastroofi juurde) oma puhta jopega minu neljarattalise lemmiku sisikonda, karjatas korraks kurvalt: "Nii ei tehta!" ja oli siis natuke aega MacGyver.
Tassisin talle soovitud tööriistu. Õnneks mul on palju toredaid tuttavaid ja keegi ikka lähedusse satub, kui häda käes. Sain noa ja kruvikeeraja ja palju osavõtlikku suhtumist. Ja minu MacGyver ei ärritunud üldse, kui ma endagi nina õnnetuskoldesse toppida üritasin. Vähe sellest, kutsusin teisi ka.
Terveks saime :P

Nüüdseks on auto üle vaadatud ja kõlblikuks kuulutatud ning päeva tähistatakse koogiga. Kolm korda võib arvata, kes küpsetas ;)

Mul oli plaanis pikem kiidukõne kirja panna, aga just saabus e-maili teade:
"proovime saia ka!"
:D

Kes kardab Monikat?

Mina jään kõhklevale seisukohale, sest väga palju temaga kokku ei puutunud.

Hommikul oli naljakas loengusse minna. Kott käes ja käed laiali (sest muidu oleks märsike lumiseks saanud) sügavas ja kitsukeses käimiskanalis. Pingviinike, pingviinike...
Ämm komplekteeris kojumineja turvavarustust (retuusid, tuletikud, leivaviil ja lihatükk). Kujutasin täitsa ette, kuidas ma vahepeal tee ääres lõket teen ja liha vardasse ajan.

Vilded istusid kohviku ees pingil, poole meetri kõrgused papaahad peas.

Õhtul oli ehmatav avastada, et raudtee asemel on tuisulained.
Keegi segaduses proua üritas veidi supeldagi (tegelikult oli päris keeruline aru saada, kus perrooniserv lõppeb).

Rongis oli soe ja mõnus. Aeg kulges aeglasemas tempos kui mujal maailmas.

Lugesin kodustele sõnad peale, et nad tuisuga vastu tulema ei hakkaks (aga kui väga hull ei ole, siis muidugi võiks :P)
Kas nad kuulasid?

Traavisin kitsukest saharada pidi suure tee poole. Künka otsas urises traktor ja nügis lumevalli. Kust sinna selline imelik rinnuni ulatuv lumemüür välja ilmus, jäi mulle küll mõistatuseks. Roomasin vallist üle ja traktorist mööda ja mis ma näen? Minu pere autoga saha sabas. Sai just räägitud, et sellele teele ei roni!

Õnneks on uus sugulane väga hea manööverdaja. Tõstis auto kikivarvule, tõmbas tal kõhu sisse ja keeras kodusuunda.

Ma ei ole väga hea uurija.

Sain aru, et Põnn29 ei pääsenudki oma autoga välja. Sõber tõi ta meile.
Kui põnni masin on lumevangis, siis kelle autos ma istun? Minu omaks on see liiga suur. Sõbra oma? Aga millega siis sõbra naine tööle läks?
Issver,benssu pole ollagi! Tähendab, ikkagi minu auto!!! Heldeke! Minu väikseke selliste teeoludega maadlema sunnitud? Mul hakkas halb...

Mannapudrukook

"Tee mannapudrukooki," soovitati poes, kui kurtsin, et olen sunnitud olematute vahenditega mingi küpsetise valmis meisterdama. "Lihtne põhi, vaniljene puder peale ja munavalgega üle!"

Tundus mõistlik.

Koostisosi kokku otsides hakkas lugu kirvesupitegu meenutama, aga noh, kokku saime.

Esimese muretaignaga vorm kaotas põnni käes juhitavuse ja siirdus maandumisrajale.

Teine muretaigen? Raske otsustada. Tühja kah, ta jääb põhja ja kui õnneks läheb, ei tulegi põhja küljest lahti.

Nüüd puder. See ei tohi olla liiga paks ega liiga vedel. Paluks täpsemalt!!! Ja kas ma pean seda veel üle küpsetama? Doseerime muna- ja suhkruvalge. Vahustame. Justkui vedelamaks läheb kogu aeg? Pool tundi vahustamist ja ei mingit muutust. Kui, siis halvemuse suunas. Rohkem mune pole käepärast. Ega raatsikski. Olgu. Teeme glasuurkooki. Las imestavad. Ja retsepti me ei jaga. Valan munavalgepiima koogile. Kümneks minutiks ahju.

Assa vanapagan! Vale seier oli sihikul. Kaua ma hoidsin nüüd? Viis? Kümme? Viisteist? Rohkem?

Ma ei kujuta ette, kuidas see asjandus maitsta võib. Natuke õudne on last sellega kooli saata. Välimuselt väga hull ei tundugi. Kui jätta märkamata, et küpsetuspaberi servad on pigem koogi sees kui ääres.

"Emme! Kas me täna vene keelt ka õpime?"

Häbi küll, aga ma pole oma lastega kunagi õppima pidanud. Ehk mõned üksikud abiküsimised.

Seepärast ma suisa naudin, kui pesapõnn õpikuga ligi poeb.

Alles ühel päeval mõistatasin, mida võiksid tähendada põnni hääldatud sõnad "nostš," "oorež, " "mjašš," ja "pljatš" (nuga, pähkel, pall ja vihmakeep).

Ülesanne "Hinga sisse - ši-se-štša-so-tšu-sõ-ži-ze-ša-zo-žu-zõ" kukutab minugi keele käpuli. Põnni oma tuleb pärast pool tundi hammaste küljest lahti harutada.

"Tagasi?"

"Njeevo?" "Njeebo?" "Njeevotška?"

"Kaugel?"

"Dekolj?" "Djeklo?" "Djeko?"

"Ei ole kaugel?"

"Nedelj?" "Nedeeliko?"

Juba soojem :P

Nii lolliga on raske ühes elada

Käsi südamel, ma olen väga hea organisaator. Täna organiseerisin end hommikul tasuta tööle (loe: teiste kulul tasuta), andsin päris mitu täitsa toredat tundi (sest ma olen veel ka vapustavalt hea spetsialist) ja laadisin siis kotid raamatuid ja muud kola täis, et viimased tunnid mõni km eemal sama edukalt maha pidada. Kas ma olin edukas? Otse loomulikult!

Kojusõit oli mul samuti mõttes detailideni viimistletud. Ainult see üks pisiasi, et ülemus otsustas sõbrannat mõne tunni kauem töö juures hoida...

Nooh. Mis seal ikka. Eks ma hakkan vaikselt ees minema.

Tegelikult oli kõik jube hästi. Isegi müts peas ja kindad käes. Kindad ja 10 kg träni.

Tuiskas täpselt selga. Mis olnuks pluss. Aga ta lükkas jooksma. Seda lumevaalutõketega ja klaaslibe tee ei soosinud.

Soovite spagaati? Vabalt! Otse. Küljele.

Igasuguseid toredaid mõtteid tuli pähe. Et telefoni aku saab kohe tühjaks. Et nüüd oleks õige hetk mõni luu murda.Selle mõtte peale tõmbasin turvalisse hangesesse teeserva. Natuke palju tõmbasin. Avastasin ühel hetkel, et olen peaaegu õigel teel. Kui ära otsustan, kumma valin. Mõlemani jäi ca 2 m. "Kuidas ma, lilleke, siia sattusin?"

Aga ma olin arukas. Sest kohe tuli sahk. Noh, ta tuli veel kolm korda. Ja peale tema veel 3 sahka. Njah. See esimene vähemalt tegi midagi. Teised sõitsid selleks, et mind tee teise serva peletada (ei taha ju tee ääres oodata, kuidas sahk su lund täis lennutab) ja siis selgub, et seal teises teeservas juhtud sa seisma kellegi koduraja keskel ja et traktor soovib just sinna. Rrrrr!

Üks tore inimene helistas.

"Kus sa oled?"

"Teel."

"Ja sul on kaks rasket kotti käes?"

"Mhmh. See olin mina."

"Ma viin su koju."

"Mkm. Ma kohe saan."

"Kindel?"

"Mhmh!" noogutasin nii innukalt torusse, et hakkasin juba ise ka uskuma. Inimene, kes end õhtupimedas pikale koduteele asutab, ei pea seda tegema 30 km-se ringiga. Aga Piret võiks tulla küll. Täitsa tore oleks.

Küll sellest usust oli raske taganeda. Õnneks ei tulnudki. Järgmise kilomeetri ajas mind kergele tõkkesörgile üsna suur ja üsna raevuka olemisega koer.

Spagaat. Veel spagaati.

"Kui ma nüüd jalaluu murran, siis ei ole vähemalt kolleegi elamine kaugel. Või siis on. Tundub, et see koer (see tore reisisaatja koer) ei mõtlekski mind sinna lasta."

Sahk. Veel mõned.

"Miks peab tee keerama nii, et mulle otse näkku tuiskab? Mulle meeldis teistpidi rohkem!"

Hea, et saab vähemalt targema inimesega vestelda. Nutikas on selle käigus suud mitte avada.

Nojah, aga see targem inimene hakkab tasapisi nüristuma. Loeb muudkui sajani ja vahetab käes kotte. Siis viiekümneni. Kahekümneni...

"Ma ei jõua enam! Saapad on ka märjad. Ja püksisääred lumised. Isegi rohkem kui sääred. Ja seestpoolt. Kindad kukuvad kohe ära. Koos kätega...

Mõtle, kui ma elaksin siin künka otsas. Ei. See on kole koht! Eemale siit! Edasi!... Üks-kaks-kolm-neli..."

Kell on... palju. Mul on üks õlekõrs! Selline sihvakas ja sinise autoga. Sisetunne ütleb, et tema tööpäev on tänaseks läbi.

"Kaugel oled?"

"Kus ise oled?"

"Albus."

"Ma ka kohe jõuan."

Appi, kui kosutav. Mina tõesti ei jõua.

Inerts viib veel paarsada meetrit edasi.

"Ma keetsin sulle teed," muheleb Õlekõrs, kui oleme tuppa jõudnud. "Kaugjuhtimisega."

Põnn jalutabki vastu, teekruus käes.

Soe. Mõnus.

Nii toredad inimesed! Ja minusugune karistus kaelas!

Aga nemad saavad vahepeal ära käia. Mina kannatagu. Nii lolli, nii lähedal.

Õnneks on helgemaid hetki ka. Nagu praegu. ;)

Jõulumeem

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem niimoodi jõule oodanud nagu tänavu. Ei teagi, mida loodan. Jõuluimet? :) Mulle meeldib, et selle aasta päkapikul on luba olla pisut aeglane ja hajameelne.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Mul on alati olnud ideaalsed jõulud. Ka siis, kui üksi konutasin. Iga aasta teab, mis hingele hea on :)

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Mul on näärimälestused. Laeni kuusest, kukest kuuse ladvas, hõbekäbidega küünlajalgadest, madratsitereast põrandal, et kõik magama mahuks. Ja vanaema loetud luuletus: "Sa, jõuluvana, oled kiilaspea. Ka minul juuksed hõredad on, katsu..."(U. Laht) Vanaema pead ehtisid ilusad tihedad hõbevalged juuksed, aga salm kõlas kuidagi hirmus kurvalt.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei, miks? Eriti tore oli onu Peeter :D

5. Parim jõulumälestus?
Vast vanaema juurest. Me tegime juba oktoobris tädilastega eeskava-plaane ja tüütasime siis oma tantsu, laulu ja näitlemisega täiskasvanuid, kes üritasid lukuaugutelekast saateid vaadata. Aga, jah, ma räägin ikka nääridest.

6. Lemmik jõulutoit?
See minu kurikuulus "köömned kapsastega". :P

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Kodus. Kirikus.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Ikka. Näiteks, et jõulupuu tüvest saab pärast luua- või rehavars. Et ma unustan jõulukaunistuse kuudeks välisuksele. Et kraavikaldalt valitakse alati välja kõige nirum puu. Et vähemalt üks plaaditäis piparkooke on küpsetatud kõhulahtisuse ravimiseks :D

Üks traditsioon meenus veel. Igal aastal üks uus jõuluehe kuusele.

9. Sinu jõulukingisoov?
Soe tuba, toit laual ja pere koos.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Parimad kingid olen ise endale jõuluks kinkinud. Põnn2 ja Põnn3. Põnn1 oleks ka hea kink olnud, aga selle tegin endale naistepäevaks.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
No mis küsimus see on? :)

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Ilusaid jõule ja heade kohtumiste rohket aastat!
...
Tiia meem ja reeglid. Vahendas Tegelinski.

Jagan Killukese, Rattuse ja Margitiga.

Fotojaht. Täpid

Kuivad täpid,

märjad täpid,

puhkevad täpid,

lahkuvad täpid,

vilkad täpid,

laisad täpid

ja punkt.

Teised.

Lobiseme?

Laisk, aga umbusklik

Eile jäi tagatoa ahi kütmata. Õhtul polnud selleks aega ja öösel oli uni.

"Mees ütles, et peaks asja sinuga arutama. Et kui ehitaks ikka teisele poole ka ahjusuu," muigas kõrvalt naabrinaine. Nii on juba kord ajalooliselt kujunenud, et üks ahi kütab kaht tuba, millest üks kuulub neile. Ahjuuks on minu pool. Nende pliidi soemüür on jälle minu jagu, aga kuna pliidilt on siiber ära võetud, siis seda soojust jagub väga üürikeseks ajaks.

Nojah. iseenesest on kahe uksega ahi muidugi tore idee, aga:

"Ahah! Luban ma küll! Et mina panen oma poolelt puud sisse, sina võtad teiselt poolt välja ja topid pliidi alla!"