Selline tunne on...

Lihtsalt. Küll see varsti üle läheb. Kõik läheb. Aga sellistest päevadest võiks jääda jälg. Näiteks niisugune vaba käega sikerdatud tundepilt. :D

Muide. Kas Sina oled juba korstnapühkija tellinud?

"Külm on!" kurtis põnn.
Mis siis ikka. Teeme tuld. Puud juba pliidi ees.

Kell on pool kaheksa õhtul. Päikest enam pole. Mis sellest, et tuulevaikne. Küllap hakkab tõmbama.

Ei hakka.

Tonti! Mina tuppa ajalehega sussitama EI LÄHE! KES on majas peremees?

Pliidiraua vahelt immitseb suitsu.
Lükkan tuhaluugi koomale.
Tuli kustub ära.
Suits ei kao. Nii kui pliidiukse paotan, pahiseb pliidiraua vahelt sisse.

Nüüd juba jonni pärast ei lähe toa poolele!

Teen uue tule.

Otsustan, et paberit võib põletada ka pliidesisest tahmaluugist.
Avan.
Köögipõrandale variseb kulbitäis tuhka.
Pliidiraud popsutab suitsurõngaid.

Katan pliidi reklaamlehtedega.
Avan aknad.
Pliidiraud loeb reklaamid läbi ja suitseb seda ägedamalt.

Alistun.
Kõmbin tuppa.
Avan tahmaluugi. Suitsujuga niidab jalust maha. Ajaleht ei võta tuld.
Köök on silmini suitsu täis, aga pliidi all tuli kustunud.

Ja kuna aknad pärani, siis justkui külmemaks läheks kogu aeg!

Rrrrrrrrrrrrrr!
Alustan algusest.
Ja homme helistan sõbrale. Või täna? ;)

Prillid vasakule, ratas paremale, ise otse edasi

Matkajuhina tegin oma plaani kohe alguses teatavaks. Tundsin ise ka, et see pole kõige parem, aga muud ei tulnud pähe. Õnneks sattus gruppi neid, kellel oli TUNDUVALT huvitavam rada pakkuda.  Nii äge! Super! Mulle meeldis nii väga, et isegi eksida oli imetore (süüdlast pole vaja kaugelt otsida). :)

Ilm sattus võrratu ja mingil hetkel vedasid sõbrad-rattatuusad meie laialisööstnud matkalised taas ühte karja kokku.

Toredad tõusud ja langused, jõed ja sillad. Ühe silla ees oli mul muidugi kange tahtmine ratturitest, koerast ja kohalikest pilti teha. See lõppes nii, nagu pealkirjas öeldud. Mainimata jäi vaid, et kasutasin ähmiga esirattapidurit ja sooritasin midagi saltolaadset üle rattalenksu.

Noh, olen veidi sinisem. Mis seal ikka. Küll plekid pikapeale roheliseks lähevad. :D

Igatahes nägin muru lähemalt kui teised.

Korra juba rattalt maas, tegin jõest ka pilti. Ilus jõgi oli. :)

Järgmine peatus: Nikerjärve.

Põgusalt vaatasime üle kõik Nelijärve 4 suuremat veesilma.

Purgatsi juures üritasime paika panna, kes on järgmine potsataja, sest 4 meist võis juba sedalaadi saavutusega kiidelda. Paraku tuleb see spontaanselt ikka kõige paremini välja.

Sõitsime. Tont teab kuhu. Selgus, et Ahto teadis ka. :D

Jõudsime Jäneda allikatele.

Paraku jõudis sinna koos meiega terve rongitäis loodushuvilisi.

Taganesime.

"Kellegi ratas on seal!" osutas Kersti puu najal konutavale sõiduriistale. Oli jah meie rühma oma. Tuttav sinine. Kas keegi jäi veel maha? Kummaline. Võis siis mitte. Silmitsesin ratast, mida künkast üles nügisin. Ups. Andsin ruttu omanikule tagasi. 

"Miks sa oma kotti õlal ei hoia?" imestas üks kaasreisija, kui 2/3 teest läbitud. 

"Ei seisa."

"Pane kaela!"

NII HEA MÕTE! Lihtne ja geniaalne. Elu oli hetkega märksa muretum. :) 

Kiikasime ka Kalijärve ja ronisime Linnamäele.

Kohad olid muidugi kenad. Ilm oivaline. Aga päev kujunes nii vahvaks ikka tänu suurepärasele seltskonnale.

Aitäh! Ime küll, aga taas kord toodi mind eluga metsast tagasi.
Hämmingus ja õnnelik "matkajuht".

:D :D :D

Hommikut!

Äratajaks oli hiiglaslik sääsk, kelle pinin ihukarvad püsti kergitas ja tiivatuul juuksed liikuma ajas. Et kätega vehkimine asja kuidagi paremaks ei teinud, pigem eluka lähemale meelitas, kargasin püsti ja jooksin veidi aega korteris ringi, pinin kannul. Kui jalad väsima hakkasid, otsisin kärbsepiitsa ja jäin varitsema.
Hm. Pinin meenutas väga mu veetorude häält.
Aga tuul? Tundsin ju.
Arvestades, et mu vehklemine ajas jalule ühe pika ja koheva sabaga peni, hakkan taipama.

Väljaspool kodu

Hommikul, enne äratuskella helisemist, koostan mõttes liikumisplaani, et kõigega valmis jõuaks.

Koer õue. Ise duši alla. Kiire eine. Külmiku küljest arsti vastuvõtuajaga sedel. Vihmavari ja rahakott kotti. Koer tuppa...

Ää... Rahakotist rääkides... Kust ma sõiduks sularaha saan???

Viskun voodist välja ja torman otsingutele. Rahakotist leian 25 senti. Jope- ja jakitaskud... tühjad. Sahtlid-riiulid... tühjad. Haa! Ühe käekoti küljetaskus on 2 €! 

50 senti on ikka puudu. Põnn lubab lahkelt oma rahakassa punastest sentidest tühjaks teha. Need on peamiselt ühesed. Poetan vajaliku mündikuhila krõpsuga kilekotti.

Buss käib nüüd siis pool tundi varem. Õnneks see tuleb õigel ajal meelde. Bussile jõuan kenasti ja linnas olen poole üheksa paiku. Põõõnev. Vaatan üle kõik teele jäävad vaatamisväärsused.

Turu uks on lahti. Marsin sisse.

"Eks te siis tulge, kui juba tulite," lubab kaltsukamüüja hapul häälel ja lükkab ukse mu selja taga koomale. Muidu mõni hull ronib veel juurde.

Ega mul siit midagi tarvis pole. Ühed toredad rohelised kingad hakkavad silma, aga pole minu number. Plõksin riidepuid nagu nuppe arvelaual. Ei midagi erilist. 

Järgmine kaltsukas. Kah ei midagi. Hinnad on kosmilised. Miks peaks keegi tahtma maksta pisut luitunud ja vormist väljas pluusi eest 12 €, kui kesklinna poest saab uue 15 euroga? 

Viu-viu-viu... Ealised iseärasused. :P

Kolmandas, turukaubapoes, märkan toredat kotti. Meenub, et Põnn14 vajas midagi õpikute jaoks. Õnneks pole poes võimalik kaardiga maksta.

Neljas. Viies. Kuues... Oo! Majatarvete kauplus avanes. Minu lemmik.

Imetlen ilusaid asju. Roheline lõikelaud. Roheline veekeetja. Roheline triikraud... Meenub, et koju kuluks üks pisike potike ära. 36 €??? Mismõttes??? Plaanin selles mannaputru keeta, mitte kulda maasse kaevata. 

Oot. Üks maksab 14 €. Võib-olla hiljem. Arsti juures käiks ilma potita.

Ilm selgineb. Näib, et mida palavamalt paistab päike, seda suuremaks ja raskemaks muutuvad jope ja vihmavari.

Sularahaautomaadi juures nendin taas kord, et selle rahakoti aeg on ümber. No ikka väga katki ja kulunud. Ei tihka nähtavale tuuagi. Aga käsikaudu kotis kobada on veider ning vaevarikas.

Meenub, et põnn tahtis joonelisi vihikuid. Käin läbi 4 poodi, lootes leida midagi lahedat. Erinevad ainult hinnad. Iiigav. 

Ühes poes, kus võiks olla rahakotte, aga pole, soovitatakse minna Maximasse. Lähen. 

Maxima küljes olevast pudipadipoest leian ideaalse koti põnnile. Ostan ka rahakoti. Punase. Aiiii kui valus. Räägitakse, et punane värv pidi rahale meeldima. Katsetame. Kuna aega on, kolan Maximas ja avastan, et mulle sobiv pott maksab siin peaaegu 4 €. Vaat siis. 

Jalutan polikliiniku suunas. Ikka on veel aega. Sätin end pargipingile ja topin väiksema koti suuremasse. Tühjendan vana rahakoti ja viskan prügikasti. Mh! Oleks pidanud peale kirjutama, et ei ole varastatud, vana on. Noh. Las ta jääb. Väljaõngitsemine oleks hoopis narr.

Polikliinikus on mulle olulise kabineti juures tohutu saba. Nekrutikandidaadid. Miks nad nahaarsti juures peavad käima? Kui põhjalikult neid uuritakse? Kas mu kokkulepitud aeg loeb või on elav järjekord?

Õnneks huvitab neid hoopis vastasuks. Psühhiaatri oma.

Arst üritab mind külmutada. Välimuse hoiab see kindlasti värske, aga küll on valus. AI! A I !

Eelmise korraga ei anna võrreldagi. Ja mina veel kinkisin neile lilli. :)

Tuigun kabinetist välja, käsi valust nõrk ja pead nagu polekski (noh, see viimane on üsna tavaline tunne).

Potti ostma!

Potiriiuli ees askeldab poetädi. Ei lähe teda segama, las klõpsib silte! Valin seni pisipojale mõned kohukesed. Või siis mitte. Üks vanem proua on oma ostukäruga piimaleti ette tardunud. Käin ümber tema ja otsin elumärke. Mõned leian. Liikuda see proua ilmselt niipea ei kavatse. Jalutan leidma kassitoitu.

Lõpuks saan kõik vajaliku kätte.

Selgub, et kõige vahvamate kaantega vihikud-kaustikud on Maximas. 

Nüüd on mul kooliasju täis kott + 2 toidukotti. Sellise pagasiga on hästi tore kõndida riidepoodi. 

Mõistan ruttu, et kõndida võis tore olla, aga poodi ma oma pagasiga ei mahu. 

Lohisen bussipeatusesse. Rühm koppade ja kühvlitega noori madistab seal tänavat üles võtta.

Ootepingil (mis asub puuduva sillutise tõttu üpris kõrgel) kõlgutab jalgu üks lühemat kasvu proua. Huvitav, kuidas ta sinna istuma pääses? Palus kopajuhilt abi?

Veerand tundi bussi tulekuni. Võiksin kottidest trepi meisterdada ja tädi kõrvale istuma ronida, aga valin pingil rinnutamise. 

"Huh! Saabki varsti koju!  Kell on kohe kaks ja mul asjad aetud," rõõmustan, et meil selline tore buss olemas on.

"Õudne! Bussid ka ei käi. Mõtle, ma olen juba üheteistkümnest alates linnas! KOLM TUNDI passi, enne kui koju saad!" kõlab kõrvalt. 

Et hoopis...

Buss on reisijaid üsna täis. Leian vaba üksikistme ja ehitan endast ning kottidest toreda tornikese. Jätan silmaaugud sisse, et teaks õiges peatuses maha küsida.

Veerand tundi enne minu peatust siseneb reisija lastega. Poiss (3-4) sätib end mu seljatagusesse ja üürgab valjult, vinguvalt, viisipidamatult ja väsimata: "Ai keero juu, ai keero juu, ai keero ju..." ("I care for you?") ning väristab lauluga mittesobivas taktis mu istme seljatuge. (Kodus otsin esimese asjana tuubist tolle arvatava laulu üles, et teatada selle kõrvu- ning selgakahjustavast mõjust.)

Viis minutit enne minu peatust möödume lambakarjast. Põnn kilkab: "Vaadakeeee! Kitsekesed või notsukesed!" Kohe tekib uus laul: "Ki-ki-tse-tse-keee, ki-ki-tse-tse-keeeee..."

Väljun bussist enne, kui see peatuda jõuab.

Ma armastan lapsi. Armastan lapsi. Armastan lapsi. ÜÜÜÜÜÜH! Ma ei taha tööle minna! 

;)

Nii loomulik

Äratuskell ei anna alla. Rrrrrr... Kes see tark ta pühapäeva hommikuks helisema pani? Süüdlast ei pea kaugelt otsima, olen enamakski suuteline.

Kangutan end voodist välja ja asun mobiiliotsingule. Tundub, et minu toas pole. Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige. Külm. Soe...
Põnni toas?
Külm. Külm. Külm.
Siis ikkagi minu toas?
Leige. Külm. Leige...
Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige...

Aa! Ukse juures nagis. Jopetaskus. Loogiline.
Turakas, ma endale puhkepäeval poole seitsmeks äratuse organiseerisin! Oleks keegi sel ajal helistanud, oleksin pisut... pahur. Enda peale ei saa ju vihastada. Ega ma meelega.
Huh! Polegi pool seitse. Viis hoopis. Siis on hoopis teine asi. Ma täitsa vihastaks, aga ei leia unise peaga ajus vajalikku lülitit.

Tegelikult oleks tegemist küll.

Esmalt  uksest välja veni, mine pissitama peni.
Triigi riided, kappi topi. Pühi põrand, vaibad klopi,
tuhka võta, pliiti küta, ära loomi nälga jäta!
Küüri puhtaks vetsupott, nõelu terveks tekikott,
külmik sulata ja kasi, tõsta tühjaks pesumasin,
riided nööri peale tassi, kammi koera, süga kassi,
vestle potililledega, koogitaigen valmis sega
ja siis aeda istuta sada astritaime sa... (või kakssada. Kes neid luges.)

Koer pissile. Oot! Vihma sajab? Sajab jah, akengi märg. Ja aknaalused kõnniteeplaadid.
Ajan jope selga.

Hm? Kuiv on ju. Trepp. Kõnniteeplaadid... Segi olen või? Täitsa kuiv!
Aa! Ei. Näe, sealpool treppi sajab, siin ei saja. Kohe hakkab siin ka.

Tule võiks jah korraks pliidi alla teha. Rõske nagu. Eriti pärast seda, kui ma pisut vett valasin sinna, kus tavaliselt asub jäätmeämber. Õigus küll, sellega ma tassisin eile maasikataimedele vett ja unustasin pärast esikusse.

Pesu riputan pliidi kohale kuivatusrestile. Mis ma sellest vihma kätte viin! Kuivad pesud restilt maha. Niisked masinast välja. Kuiv pesu kappi. Niisked... Oot, miks ma kuivi pesusid jälle restile riputan? Ma ei taha teada, kus pestud asjad on.

Ilmselgelt on kellaaeg liiga varane. Tühja need astrid ja põrandad ja pannkoogitaigen...

Ööd on meil valged

Kell neli hommikul.
Kass hakkab liiva kraapima. Kui ma nüüd ei reageeri, on kohe hapnik otsas ja õhk nii paks, et tuppa avanev aken enam lahti ei tule. Sööstan. Kiisu, õue!
Tehtud. Nüüd oleks vaja süda uuesti rütmi ja uni tagasi saada.
Leian sudokud, kerin teki ümber ja jään kööki, et lambivalgus perekonda ei segaks.

Korraga sõidab maja ette auto. Naabritel külalisi? Sellisel kellaajal?

Minu juurde??? Kerin peas läbi kõik võimalikud tulijad. Ükski ei ennusta head.

Aga... Trepikojast ei kosta samme. Hmhmhm.

Vargad? MEIE maja juures? :D Need peavad küll... segaduses olema.

Oot. Aga mul tuli põleb toas. Kas see ei peleta?

Äkki meelitas hoopis? Küpses eas kaunis naine sulnilt köögilaua taga pliiatsiotsa närimas...

Auto keerab ringi. Kui on vargad, siis väga julged, sest laternad lõõmavad, numbrituli põleb. Kust nad võivad teada, et mu binokkel on hetkel teises toas kapi peal ja mitte käeulatuses nagu talvise linnuvaatluse ajal. :D

Masin jääb seisma. Kaks meest suunduvad otsustavalt elektriposti poole. Elektrikud! Vaesekesed! Keset ööd saadetud riket likvideerima.

Oot. Aga mul ju tuli põleb toas. Millist riket?

Ehk tulid kappi värske elektriga täitma? Nägid, et daamil valgus toas, järelikult tarvis. Aga elektrivool liigub ju mööda liini? Ei?
Toon küünla. Igaks juhuks.
Vool jääb alles.

Näh, nii halvasti paistab siit. Helistaks naabrinaisele? Temal peaks hea ülevaade olema.

Niikaua kui kõhklen, istuvad mehed autosse ja lahkuvad. Ei saand ma targemaks midagi.

Sudoku ei huvita enam. Mõtisklen. Et minu teadmised elektrist on olematud. Tean ma, milleks on need metallkastid postide küljes? Või millised on elektrike tööülesanded. Kunagi sai küll koos elektri-poistega koolis käidud, aga ega ma nende ala vastu huvi tundnud. Mäletan ainult seda ärakraabitud posti kuuri taga, kus nad ronimisharjutusi tegid.

Ehk käivad tublid töötajad igal ööl kell neli, vahetavad kapis filtreid, et mu elamisse puhas elekter tagada. Mina lihtsalt pole märganud. Magan rahulikku und.

:) :) :)

Lilli sööd?

Käisin sünnipäeval. Meeldis. Maitses.

Olen pakkumistele avatud. Valmistan ka pruudikimpe. :P

Kevade ootamine

Õnneks on päevad olnud vähem külmad ja mõnusalt päikselised. Muidu tunduks ilm tõeline tujurikkuja.
Jätsin paaril päeval ilmateate rahule. Las kasvab ümber!
Ta ei kasutanud võimalust.
Ise teab.
Vot ei ootagi kevadet! Las näeb, mis tunne on ootamatult sisse sadada.
Mina ootan teisipäeva. Kõigi eelduste kohaselt saabub see päev ülehomme. Ja neljapäeva ootan. Ja kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, igatseksin kolmapäeva veel kõige rohkem. Teeme nii, et silmatorkavalt ma kolmapäeva ei oota, aga vaikselt sean kõik selle tulekuks valmis. Et kui ei tule soovitud kolmapäev, tuleb mõni natuke teistsugusem ja ma pole ikkagi pettunud, sest olgu ta milline tahes - neljapäeva on ta mulle päeva võrra lähemale talutanud.
Ja neljapäeva peale võib kindel olla.
Peaaegu.
:D

Kuidas ma turismimessile läksin

Kolleeg pakkus õnneks, et tegeleb ise pikapäevarühmaga. Nii jõudsin kolmesele bussile. Plaan: Tassin puud. Kütan ahjud. Pissitan koera. Pakin vajalikud asjad ja torman järgmisele bussile, mis väljub kell viis.

Õnneks polnud tarvis kiirustada, sest põnn oli võtme oma taskusse pistnud ning Paidesse reisinud.

Toetasin koti kuuriukse ette ja "võtsin aja maha". Kuulasin tihaselaulu ja vaatasin, kuidas rähn kuurikatusest väljaturritava männi küljes trummeldab. Ajasin naabri koeraga juttu. Jalutasin mõned ringid ümber maja, et sooja saada. Ei saanud.

Rähn hakkas vaikselt ajudele käima. Tihased ka. Aga siis võttis külm ajud ära ja jälle oli kõik kaunis.

Kõmpisin peatusesse. Buss tuli kuidagi hirrmus aeglaselt. Aga tuli. Istusin (ainsa reisijana) kõige soojemasse kohta ja väristasin vaikselt jääkoorikut turjalt.

Rongis oli veel soojem. Kuidagi ei tahtnud väljuda. Valisin selleks isegi vale tamburi (kus uksi ei avatud).

Paadunud maakana satun linna üliharva. Üks põnnidest elab seal juba pool aastat, ikka ma pole külla jõudnud. Nüüd siis.

Esmalt tõttasin R-kioskist sõidutalonge ostma. Müüjatarid vaatlesid mind huviga. Selgitasid seejärel, et selliseid asju juba ammmmmu ei müüda. Ulatasid rohelise kaardi ja õpetasid, mis sellega teha tuleb.

Oh heldust! Teoorias tundus kõik peaaegu võimalik. Praktikas suutsin hädavaevu meenutada sõiduki numbrit. Aga mis liiki sõiduk, see enam meenuda ei tahtnud. Peatus, kuhu jõudma pidin, kannab linnu nime. Lehitsesin mõttes linnuatlase läbi. Valisin lemmikud: rästas ja pistrik. Kumbki ei osutunud õigeks. Õnneks märkasin enne helistada.

Sisenesin trolli, roheline kaart ettesirutatud käes. Kuhu? Kuidas? Mismoodi?
Osutus lihtsaks.

Väljusin soovitatud peatuses.
"Tule üle tänava. Keera vasakule ja siis otse."

Kas vasakule, kui bussist väljun, või kui näoga tänava poole seisan? Üle millise tänava?

Ei. Mulle meeldib maal rohkem. Kuigi põnni juures oli väga mõnus ja hubane.

Hommikul olin juba julgem. Ei hakanud pererahvast äratama. Askeldasin vaikselt, korjasin kola kokku ja hiilisin välja. Varusin minekuks aega. Ei tea ju neid teid ja vahemaid.

Selgus, et peatuseni kõndimiseks kulub umbes minut. Või kaks. Mina varusin 20. Isegi 30. Olin väljumisaja pisut valesti meelde jätnud.

Võrdlesin linna- ja maatihaste laulu. Linna omad on lärmakamad.
Õppisin linnakaardi pähe.

Järgmise bussi väljumiskohas olin vähem kui kümne minutiga. Et siis terminalis. kell pool kaheksa läbi. Ja messikeskus avatakse üheksast. Totakas.

Istusin. Vaatlesin inimesi. Busse. Seinapilte. Leidsin pildilt tuttava.
Eriti huvitav ei hakanud.

Otsustasin, et enne poolt üheksat ma bussile ei lähe. Milleks minna külmetama mäe otsa tuule kätte, kui seda võib siin teha.

Buss sõidab terminalist lauluväljakule 5 min. Jäägu see mulle meelde! Jalutasin hääääästi aeglaselt treppidest üles. Üle nelja minuti ei suutnud sellega venitada. Edu mulle! Muidugi olid uksed suletud.

Kümnekonna minuti pärast hakkas teisigi saabuma.
"Mis tähendab, ei tehta lahti?" ei mõistnud kaks häälekat naiskodanikku. "Mis nad vahivad seal sees ja ust lahti ei tee? Meie peame külmetama?" Leidus arvajaid, et enne üheksat pole lootustki.

"Avage! Tehke lahti!" kolkisid daamid nõudlikult. Turvad alistusid. Küllap piinlikkusest ja kartusest ukseklaasist ilma jääda.

Kuna mu rinnasilt oli teise inimese käes ja see teine inimene ei plaaninud täpselt üheksaks tulla, võtsin vahekojas valvelseisangu sisse. Mis viga seista! Soe ju.

Messiseltskond oli tore. Armsad inimesed. Mis sellest, et ma alustuseks kõik ülesanded valesti sooritasin. :P
Nende nimel tasus tulla ja oodata. ;)

Kõik algas tigudest

Hommikul juhtisid põnnid tähelepanu sellele, et kasvatan aknalaual lillepotitäit tigusid. Mu eesmärk oli olnud pisut teistsugune.

Kui juba koristamiseks läks, otsustasin voodi teistpidi keerata. Ära tüütas, et valgetel öödel paistab täiskuu lagipähe.

Ega mu toas üleliigset ruumi ole, nii et kui keegi mõtles, et keerasin sängil jalad ülespoole, siis... ma ise olin hetkeks sama meelt.

Tekkis parem plaan: viin kapi teise (õigemini küll kolmandasse) tuppa. See tähendaks aseme mahutamist magalasse nii, et jääb ka käimispinda. Ka poleks enam vaja voodiotsa kukil hoida, kui tahan kapiuksi avada.

Koristushoos tirisin sahtlid tühjaks. Korralagedus valitses neis nagunii - käsikaudu kobades sattusid asjad suhteliselt huupi kuhugi ukse taha. Kavatsesin ka võimalikult palju riideid garderoobist välja praakida.

Kui teha, siis korralikult!

Ülemus oli õpetanud, et kõige lihtsam on kappi sõidutada vaibaga. Oligi.
Ülemus ei öelnud, et kapi taga võib olla tapeedita sein. :(
Noh, eks ma pisut kahtlustasin.
Õnneks leidus meil seinakatteks sobivaid kardinaid. Ajutiselt, eks ju. Kuni tapeedi hankimiseni. :S

Esimesena sattus põrandalvedeleva rõivahunniku juures masendusse põnn, kes tahtis pesema minna.
Järgmine depressionist olin ise, sest mõistsin, et pean selle kuhja kuidagi kontrolli alla saama.

Välja suutsin praakida ühe pika villase vesti, mille keegi aktivist pesumasinaga korsetiks oli kujundanud. Kuigi kõik teavad, et kannan viimased kuud vaheldumisi halli pihikseelikut ja lillelist kleiti, omasid kõik teised triibulised-ruudulised-pikad-lühikesed ihukatted tohutut emotsionaalset väärtust. :S

Sai nüüd parem siis? Ruumi on tõesti rohkem. Samas tunnen, kuidas jalad väsimusest tuikavad, kui järjekordselt oma toast läbi marsin. Vähemalt ise usun, et asi pole mitte pesukuhjaga masina ja nööride vahet traavimises, vaid visuaalselt pikemaks veninud vahemaas köögist elutuppa.

Vorst vorsti vastu

"Tahaks kommi!" tuuseldan närviliselt elamises ringi.
"Tee siis midagi head!" soovitab põnn. "Tahaks ka..."

Kommimeisterdamiseni me siiski ei jõua. Sukeldume külmikusse ja väljume sealt, kummalgi oma vorstijupp käes.

"Iuuu! Mingi pekitükkidega!" põlastab põnn minu jahisaaki ja nüsib enda omast  viile.
"Sinu vorstis on kõik segi mikserdatud. Sul pole aimugi, mis seal kõik sees on!"
"Ongi hea! Sinu omas on ju mingi... muru! Sinu vorsti tegemine kahjustab loodust palju rohkem! Kujutad ette: kisutakse taimi üles ja topitakse vorsti sisse!"
"Sinu vorst on muidugi keskkonnasõbralik. Taaskasutus! Kilekotid, plastpudelid. Toiduvärviga roosaks toonitud..."

Magusaisu meie vorstileivad ei peleta. Mida järgmiseks? Praeme kartuleid? :D

Sääskede jooksuaeg?

Närvid on läbi. Pool ööd elasin justkui lennujaama kõrval. "Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuuuuuuuu" ja "iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuuuuuuuuuuuu". Ime, et tiivatuul teki peale jättis.

Padi ühe kõrva kaudu teise surutud, kaks tekki üle pea, suutsin korraks isegi tukastada ja näha unes elektritrelliga hambapuurimist. Sest seal, hingamiseks jäetud mikroskoopilise õhuava juures, ta tiirutas. VASSSTIK VINGUJA!

"Kasi minema!" üritasin ennast nii suuliselt kui kirjalikult arusaadavaks teha. Täiskuuvalgust oli piisavalt. Lugemisega kehvasti?

Pilt on hommikune. Enne aknapesu.

Lülitasin tule põlema. Tema istub palmioksal ja teeskleb isast! Ärgu tulgu ütlema, et see oli serenaad ja suudlemiskatse!

Ei suuda ükski naisterahvas kauaks peeglist eemale jääda. Sääsk ees, mina järel.
Tema oli see, kes riidu alustas ja terariistaga mu nina torkis! Mina andsin ainult kõrvakiilu.

Erilise õhtu tunne

Mõnikord kohe tead: midagi on tulekul!

Hommikul sikutasin voodil teki sirgeks. Pesin kraanikausi tühjaks. Pühkisin köögipõranda puhtaks (tavaliselt ei jõua).
Töölt tormasin koju, pissitasin koera. Et erilisel hetkel poleks kuhugi kiiret.  Panin kähku ahjud kütte. Et erilisel hetkel oleks õdus ja soe. Pessu jõudsin. Midagi mugavat selga...

Saabuvast erilisest sündmusest andsid märku ka hõbedased jäljed, mis minust köögipõrandale jäid. Ei, ma ei fantaseeri! Elegantsed hõbetriibud tähistasid mu liikumisteekonda. Lisaks sellele, et ilus, sain justkui lahkumislehvituse silmapliiatsilt, mille Freddy ühel ülemeelikushetkel nahka pani. Kuidagi olin suutnud kuskil hõbedase jupi pliiatsisüdamikku endale talla alla muljuda.

Aga eriline hetk lähenes. Otsustasin selleks puhuks valmistada oma lemmikmagustoitu.

Ja siis see hetk saabus. Suures kaares lendas mikser üle köögi. Nii kaugele, kui juhe võimaldas. Tool. Lauad. Seinad. Aken. Kardin. Põrand. Juuksed. Nägu. Riided. Käed. Jalad. Koer...

Väga ilus õhtu. Koer puhas. Ise puhas. Köök puhas. Ainult kardinatega läheb veel tunnike... ;)

Jeeeeee! Peaaegu nagu sünnipäev!

Leidsin päkapiku  kommilao! vedas, et meile selline hajameelne isend on sattunud! :D :D :D

Kodused jutud

"Miks sa mulle seda teed?" ahastan pliidi ees.
"Mis on?" küsib Põnn14 kõrvaltoast.
"Tuli ei lähe põlema. Ma juba mitmendat korda üritan."
"Rääkida. Miks sa arvad, et see aitab?"

"Tead, et Freddy täiega urises öösel köögis. Ma mõtlesin: appi, nüüd on meil keegi korteris. Võtsin teki ümber ja tulin vaatama. Õde oli õhtul toidukoti põrandale jätnud, kana oli kotist väljas ja Freddy kaitses teda kassi eest!"


Õues oli vilu. Termomeeter näitab -15, aga paljasääri väga kaugele jalutada ei tahtnud. Õnneks koer ka mitte. :D

Võhik võõrsil

Avastasin aasta lõpus, et pangakaart aegub.

Pikkamisi meenus, et novembris või detsembri alguses tuli vist küll mingi pangateade, aga ei mäleta, et oleksin seda lugenud. Ju läks mõte mujale.

Asjalikul inimesel oleks selle aja peale juba uus kaart taskus olnud. :)
Mina lahendasin olukorra enda jaoks nii, et võtsin kogu sularaha automaadist välja. Võimalikeks mustadeks päevadeks. Nojah. Ega seda palju olnud. Valvasin hoolega, et linnasõidu raha ära ei kuluks.

Mõtlesin, et oleks eelnevalt arukas pangast küsida, kas ja kust kaardi kätte saab. Aga ei olnud nagu õiget hakkamist. Otsustasin, et lähen parem ise kohale. Et kui saan kätte, siis saan. Kui ei, jõuan enne pankrotti veel viimast korda linna ära näha.

Bussis oli tore. Inimesed jagunesid kahte leeri: mornid (need, kelle pileti hinda tõsteti) ja õnnelikud (need, kelle pilet läks 1-2 sendi võrra odavamaks). No ja siis mina, kellel polnud õrna aimugi, kui palju pilet enne maksis, aga mul on ööpäevaringselt napakas naeratus näol.

Õnnelikud uskusid, et odavam pilet on nende erilistest voorustest ja väljavalitusest tingitud. Mornid kahtlustasid, et neid jälitab varases lapsepõlves alanud kius ja ülekohus. Mina lootsin, et see asjandus, mille külge ma sukkapidi rippuma jäin, ei tekitanud väga suuri kahjustusi mu säärevarjudele. Eest paistis õnneks kõik korras ja vaevalt keegi mulle tänaval järele vaatama hakkab. No ja kui vaadataksegi, teeks see ainult tuju paremaks, sest vaevalt mul siis enam põhjus meelde tuleb. Kui just külm ei hakka.

Veel mõtlesin ma, et praktilise vanaemana ostan pojale sünnipäevaks pissipoti. Mõtlesin ka, kust ma seda ostma lähen.

Kui ma parajasti ei mõelnud, noogutasin naaberküla vanamemmele, kelle koera jalad on nii haiged, et ta arsti juurde minna ei jaksa, aga arst, kes tahtis tegelikult ikka koera enne üle vaadata, kirjutas lõpuks küll rohud välja, ent kuna ta koera pole näinud, kirjutas vist valed rohud, sest kuigi need olid väga kallid ja koer sõi neid korralikult poolteist kuud, pole tal tervis sugugi paremaks läinud ning vaevalt ta seekordki mingit abi leiab, aga proovima peab, sest kaua sa lased loomal kannatada.

Linnas jalutasime memmega natuke maad koos. Tema apteegi, mina panga poole.

Mõtlesin, et mis ma küll ülejäänud ajaga peale hakkan, kui pangas ja poes käidud. Veel mõtlesin, et meie linn õnneks eriti ei muutu, kuigi satun siia harva.

Panga juures avastasin, et see pole see pank. See pank oli vanasti seal kõrval. Seisin natuke aega ja mõtisklesin, kus mina kõige meelsamini asuksin siis, kui ma minu pank oleksin.

Kõmpisin tuldud teed tagasi. Oligi! Kohe bussipeatuse vastas!

Pangas ma olen käinud küll. Seal on aparaat, mis annab järjekorranumbri.
Mulle ei andnud. Vajutasin veel.
Ikka ei andnud.
Vajutasin uuesti. Ikka mitte.
Nupp oli tegelikult korralike vigastustega. Äkki ei tööta?

Inimesed jälgisid mind. Mina jälgisin inimesi. Neil olid lipikud käes. Tõid teisest pangast? Kas ma pean sinna tõesti uuesti tagasi minema???
Kohe kõrval asus Eesti Energia. Äkki neil on ka niisugune masin?
Või vajutan nuppu "äriklient"?
Oh, ma kohe ei tea. Prooviks korra veel? Jõuliselt.
Sain! Kartsin küll, et surun rusika aparaati küünarnukini sisse.
Ei surunud.

Tütarlaps tõi mulle kohe pangakaardi.
Küsis, kas ma boonuspunktidest tean midagi. Ma ei teadnud. Siis ta rääkis, palju mul punkte on (kõvasti rohkem kui raha) ja et nende eest saab kingitusi.
Aitäh. Mul alles käis jõuluvana. :)
Siis ta rääkis, et ma saan laenu võtta, aga ma ei soovinud. Pikk päev ees, ei tahtnud endal kohe kandamit raskeks ajada.

Läksin õue. Uksel kohtasin tuttavat memme. Ta uuris, miks ma nii kummalist teed pidi panka tulin. Lasin tal arvata, et tegin teda saates lihtsalt aega parajaks.

Nuputasin, kuhu kinki ostma minna. Ja mõtisklesin, et huvitav, kas mõni buss varem ka kodu poole võiks sõita.
Polnudki vaja pikalt mõelda. Minu kõrval peatus üks tuttav buss ja juht teatas rõõmsalt, et loomulikult sõidab ta sinnapoole ja loomulikult üsna varsti.

Lippasin potti ostma.
Esimese poe trepil jooksin kokku eelmainitud vanamemmega. Naeratasime.

Esimese poe pissipott oli koledat värvi, imeliku kujuga (kahtlustasin juba, et see on koerakauss) ja lisaks maksis 12 eurot. Nii koleda asja eest mina ei raatsinud 12 eurot maksta. Teises ja kolmandas poes ei müüdud pissipotte. Noh, need olidki rohkem toidupoe moodi poed. Viimase uksel kohtasin taas tuttavat vanamemme. Talle hakkas tunduma, et jälitan teda.

Neljandas poes maksis pissipott veidi alla viie euro. Oli 4 erinevat mudelit. Igal mudelil 3-4 erinevat värvi. Ma olin nii õnnelik!

Sümpaatne müüja uuris, kas poisile või tüdrukule, aitas pakkekotti valida ja sidus punase lehvi peale. Ma olin küll rohelisele osutanud, aga tühja sest. :D

Mina, jätkuvalt õnnelik, siirdusin kõrvalkauplusesse. Et ehk leian mõne lõbusa pisividina lisaks. Ega see poti saamine põngerjale just pikka lusti paku.

Vidinat ei leidnud, aga leidsin täpselt sama tüüpi poti. 2.80. See pisut kahandas mu õnnetunnet, kuid minu rõõmuks ehtis nähtud potti mingi suhteliselt tobe pardi pilt. Minu ostul oli palju ilusam pilt. Lahkusin kiiresti, et ma ei  avastaks potihunnikust ka samasuguse pildiga eksemplari.

Õnneks tuli kohe ka buss ja viis mu lausa kodu ukse ette. See polnud küll minu kodu, aga sobis hästi, sest sain nüüd kingituse üle anda, last krattida ja paar tundi hiljem oma kodubussi ronida. Kus kohtasin tuttavat vanamemme, kes kahjuks polnud koerale mingit rohtu leidnud, aga muidu olnud tore reis, kui ainult nii kaua bussi ootama ei peaks.

Mina ei pidanud. Seega - õnnelik! :D

Nädalavahetuse võlud

Kõrvits purgis.
Uus sokipaar valmis.
Väga suur probleem lahenenud. Juubeldagem. Natuke kahju ka.

Lubasin ühe lause oma toa seinale riputada. Mõtlesin, et lõõbin, aga seal ta nüüd on. Iga kord, kui silmad seinale tõstan, meenub ja teeb tuju heaks. :)

Tuul veab volti lumekanga.
Päike piilub valget massi,
aga minema ei tassi,
sest et hangel pole sanga.

Kõikjale, kui karusnaha,
talv on laotand katte: „ Lama!“
Kutsub õue jalutama
lemmiklooma – lumesaha.

Suvekild veel soendab seest.
Jäise tuisumöllu eest
nurgataha varjume.
Metsas paugatavad puud.
Pakast lubab mõned kuud.
Küll me ära harjume!
_ _ _

Talveteemat me ei lahka.

Tema, jää ja lume looja,

pistab inimesed nahka

(paksu voodriga ja sooja).

Kätte kindad, jalga vildid

torkab. Hange matab majad.

Toksib ristmikele sildid:

„Valgustatud suusarajad“.

Talveteemat me ei puutu.

Aga jõule, palun väga!

Ehted, küünlad, kommituutud

katkem sõrmejälgedega!

Talv hakkab loomulikustuma. Vastumeelselt, aga võtan omaks. :D

Üheksa mehe ramm, kaheksa mehe laiskus

Ühel päeval läks mul pikendusjuhet tarvis. Kohe.
Kuidas ma siis küll kapi seinast eemale sain? Siiamaani imestan.

Nüüd tuli kõik uuesti oma kohale paigutada. Pikendusjuhe kapi taha. Kapp seljaga vastu seina. Riiuleid tühjaks ei viitsi ometi tõsta ega pealmist osa maha ubida. Aga alumine riiul on näiteks tihedalt keraamilisi seinaplaate täis laotud ning ega ülejäänudki tühjana seisa.

Õnneks on tuba nii väike, et nügimiseks ulatub igalt poolt seinast tuge saama.

"Ema, oota, ära liiguta. Ma toon fotoka!" palub põnn, kui parasjagu risti üle voodi viskun, kätega kapist haaran ja jalad vastu peeglikappi sirgeks surun.

Unistagu edasi. Ma olen kiire. Ja tugev.

Nüüd oleks tarvis külgepidi ka liigutada. See on pisut keerulisem. Ruumi vähe ja ega ma seina vastupidavust eriti usalda.

Ragiseme, aga ei murdu.
Valmis!
:D :D :D

Tänase päeva rõõmud

Alustasin lõbustustega kohe hommikul. Tundus, et tööleminekutranspordile tormamine on väga täpselt ajastatud. Autotuled sähvisid kurvis. Lisasin sammu. Oleksin (hoogu vähendamata) otse tagumisest uksest sisse traavinud, kui masin oleks natukenegi hoogu vähendanud.

Tühja sellest! Õige auto saabus kah üsna varsti. :D

Eile kommenteeris direktor (jõudsin koolimajja kohe tema järel): "Näe, noored astuvad juba vara hommikul trepist üles nii raskel sammul!"

Kuna kedagi teist ei paistnud, eeldasin, et see NOOR olen mina. Rõõmustasin. Et rasked sammud? See polnud kurnatusest. Olin prillid koju unustanud ja otsisin teed. :P

Täna püüdsin need kaks korrust treppe kergejalgselt läbi tippida.

Häh. Direktorit polnudki. Koolitusel hoopis. Lõõtsutasin natuke garderoobiüksinduses. Haarasin riidepuu. Jäin kõhklema. Ehk on kellegi isiklik? Riputan parem jope varna. 

Panin riidepuu tagasi, aga kukutasin teise riidepuu põrandale. Näh! Koba!

Tõstsin selle üles ja... ajasin järgmise riidepuu maha. Pole võimalik!

Tõstsin selle üles ja... "Eiiii!"

Jõudsin kinni püüda!

Kuidas ma seda suutsin? Riidepuud ripuvad paarikümnesentimeetriste vahedega. Ise peab osav olema! :D

Hommikuvõimlemine tehtud, ruttasin tööülesandeid täitma.

"Jänesel on metsas palju vaenlasi. Kes on jänese vaenlased?"

"Rebane."

"Veel..."

"Hunt."

"Veel..."

"Rohkem ei tule meelde."

"Kassi moodi. Puu otsas..."

"Orav!"

"Orav on ju nii väike. Kuidas orav jänest kiusab!"

"Loobib käbidega!"

Järgmine tund. Hästi lahe tund!

Kas eestlane pidurdab hobust "ptruu!" või "tpruu"? :D :D :D

Ja järgmine tund.

Järgmine tund. 

Üks laps on korraga nii lahti läinud! Äge!

Pannkoogipidu! Moosiga.

Kooli välisuksel jooksen kokku sõbrannaga. Õue või tuppa? Tuppa.

Mängime telefonidega, räägime... küllap tähtsatest asjadest. Pole ju oma 19 tundi teineteist näinud. Tema otsustab, et ei pea minema sinna, kuhu plaanis. Mina otsustan, et ei pea minema sinna, kuhu plaanisin. Läheme hoopis poodi! 

Sõbranna saadab mu bussilegi. Nojah. Mine tea, kuhu muidu uitan.

Uus, aga tuttav bussijuht. Kurdab, et kole aeglane liin. Venime minna. Lobiseme. Lõbu laialt. Ühel hetkel märkab sohver, et on graafikust maha jäänud. :D

Freddy tuleb peatusesse vastu. Koos põnniga. Nojah. Mine tea, kuhu muidu uitan! :P :P :P

Mida rõõmustavat veel?

Sült.

Lõhesaiad.

Castle 2.

Roosa ja valge jõulukaktus õitsevad. 

Ja ma leidsin oma noa üles! Jee!