Sääse sõrmeküünte lõikamise ja lihvimise kiirkursus

Sellest, kuidas ma poes ühe topsitäie kohviga kaks inimest ja põranda üle ujutasin, oli juba juttu. Ja uue vana seeliku saamisest. See oli tegelikult lahe leid ja sobitus mu ülejäänud välimusega isegi eelmisest paremini. Litririba läikis minu maitse jaoks pisut liiast, aga see tunne läks kohe üle, kui avastasin, et ühest kohast 3-4 tk puudub. Mõttes sai probleem hetkega lahendatud: natuke harutamist ja hajutamist ja korras. Koju jõudnud, põrnitses vastu juba 10 cm pikkune tühimik. Üüh!

Tõin Tiimarist hõbeniiti ja uusi litreid, ainult et... tublisti suuremaid. Kaasa lohutas, et egas midagi, ilma hõbedatriibuta ka ilus. Põnn arvas, et, häh, harutad maha ja õmbled uued asemele! Kuna materjal osutus lõigatavaks, läks käiku hoopis plaan C: eemaldada iga õmblemisele mineva kettakese küljest 1 mm laiune serv.

Tehtud! Mu silmaarst oleks minu üle uhke. Graveeriks nüüd "Kalevipoja" ka peale? Miks mitte! Vaja ainult otsusele jõuda, kas Kreutzwaldi või Kangro oma.

Tiigil olid kirbud!

Kord juba Tiigi tänaval käimas, ei pääsenud saiatoidulistest üle ega ümber. Ostnud kaks nisupätsi, kaupluses end kohviga üle valanud ja Kõige poest uue seeliku hankinud, seadsin, kaasa käevangus, sammud tiigi manu. Hakkide ettevaatlikkus oli aplusest üle, varblased said aga esimesest pilgust sotti, et tegemist ohutu toitlustajapaariga, ning vedasid kohale ka need jõnglased, kellele sai alles nokaga kurku tuli susata.
Vee-elanikkond näis veel maiam. Poetatud saiapeotäitele järgnes plidin-pladin ja häälekas matsutamine. Kirpe oli, jah, ka, aga polnud teised suuremad saiasõbrad. Uisutasid niisama ja tundsid elust mõnu.

Pulmakleidimure

Jäta või mehele minemata! Sõrmuste suhtes pole siiani ühest otsust langetatud. Kui korra juba jõudsime selleni, et visandasime midagi soovitut paberile ja kõndisime meistri juurde, öeldi meile selline kuupäev, et ma ei elagi nii vanaks, ja selline hind, et süda tegi jonks ja vikati luiskamise helid kajasid kõrvus. Suutsin peaaegu väärikalt väljuda ja olin valmis esimeses ettejuhtuvas vanalinna söögikohas prae tellima. Kas või kummalegi oma! :P Kaasa kergitas ainult kulmu, tema meelest olla priiskamiseks piisavalt tähtis sündmus, aga no kuulge... neid tuhandeid sai na-na-natuke jahmatavalt palju. Pisut harjun, siis...
Kuna sõrmused pulmadeks nagunii valmis ei saa ja tuleb leida kt-d, meile (olgem ausad, mulle) meeldis Claddagh'i sõrmuste lugu, Iiri reis kohe-kohe käes, siis äkki midagi sealt? Arutleb inimene, kes hindadest/kurssidest midagi ei tea. Ja neile ainulaadsetele, müstiliselt hinnalistele rõngastele keskendume kunagi tulevikus. Kui keskendume.
See selleks. Kleit. Ma peaaegu tean, mida tahan. Naturaalsest linasest, valge aluskleidi peal, mis ka võiks natuke kuidagi välja paista. Kindlasti mitte selline, mis rahvariidevööga servatud või rikkalike rahvustikanditega koormatud. Kui, siis pilu. Metallosised on teretulnud. Kuskil. Kuidagi. Ee... edasi ei oska midagi konkreetset lausuda, ja karta on, et kui sellise udujutuga õmbleja ette ilmun, on kimbatus kahepoolne. Kui töö saakski ette võetud, ei pruugiks sel lõpuks minu nägemusega mingit pistmist olla.
"Blogi!" pakkus kaasa, ja siin ma nüüd olen. Minu kallis ainus lugeja! On Sul mõni pildilink või muidu hea idee?
Midagi sinnapoole:

Lühike õpetus, kuidas ära kinkides vara ja rõõmu kahekordistada

Käisime paari päeva eest Pärnu mnt Pesapuus põnnidele kahekordset pesakasti hankimas. Sattusime vahvale klienditeenindajale. Sama? :D Silgates kaasa kahe korruse vahet, suutis ta oma emotsionaalsuse ja elurõõmuga meid korralikult nakatada. Saime allahinnatud nari, mis viimane ja näidiseks väljapanus olnud. Meile tähendas see, et lisaks rahasäästule jääb ära ka kruvikeeramis- ja ajuragistamisvaev, sest käru suur ja laudadeks lahti kiskumine tarbetu.
Aga see meesterahvas... no ei läinud meelest ära!
Kuna pidime järgmisel päeval tagasi minema (paar raamaturiiulit ja üks veinimööbel linnakodusse), võtsime tänulille kaasa. Aga võta näpust, teenindajalauas istus hoopis nägus naisterahvas. Seisatasin kimbatuses. Kas ulatada õis noorikule ja paluda see kolleegile edasi anda, kinkida näitsikule endale või jalutada pärast ostlemist, lill näpus, koju tagasi?
Aga sealt ta tuli!
"Mulle??? Mille eest? Nomistenüüdmismasiisikkaniierilisttegin-
teetemindkohekohmetuksnomidamaküllvastuannanmulonikka-
kommigiaganüüdonkõikjustotsasnoniiikkaeisaa..." vuristas tore meesmüüjaja kui me siis lõpuks, kauba kojutoomise aeg kokku lepitud, lahkusime, oli kaasal puust ja punane, mul kollane tulp näpus. Hinda ei julenud piiluda, aga kahtlustan, et kauplesime kõvade kasudega. Ja lust oli paisunud nii suureks, et keksi või lähimasse lilleärisse ja saada terve sületäis.
Loodetavasti ei tooda talle iga päev lilli, muidu kulub pool palgast puutulpidele. Järgmisel korral viime kommi :P

Pärismaalane ja madu

Tundub, et tirts on meie maja elanik!
Jõuame kaasaga uue tooli ja riiuli omanikena Mööblimajatuurilt koju. Trepil karjatab (seekord ilma kriidimeigita) tuttav tüdruk oma elajaloomi.
"Tere! Mul on täitsa elus vihmauss! Liigutab ka!" võtab ta vihmaussijupile lisaks ka jutuotsa üles.
"Ta ehk tahab mulla sisse pugeda?"
"Ei taha! Ma proovisin!" kõlab resoluutselt ja juba juhib porine näpuke kaht teo-ukerdist soovitud suunda.
"Kumb kiiremini liigub, tigu või vihmauss?" katsun noore naturalisti tegemistesse lülituda.
"Vihmauss!" nipsatakse üle õla. Paistab, et audients on lõppenud. Mis siis ikka, tool kaenlasse ja tuppa.

Sööstlaskumine Seli silla juures...

... lõpetas ühe seilaja kanuumatka Seli-Mälivere-Lohu-Kohila liinil juba enne algust.

Suust-suhu edasi antud teate järgi murdunud hüppeliigese mõlemad kõrvad(?). Loodetavasti on praeguseks hetkeks operatsioon juba õnnelikult möödas. Kaotus lahingurivis lõi paatkonnad pisut segi, nii et ühe kanuuga sattusid jõkke Põnn8 (esimest korda) ja Põnn14. Nemad kujunesid ka üheks nauditavamaks sõudjatepaariks: pesamuna oli kogu hingest valmis mõlaga vehkima, aga tegi seda ikka valel pool, sügavusel või ajal, nii et enamiku aega istus ta õe käsul, käed süles, loodust imetledes ja oli lihtsalt ilus.


Ilmateade lubas üle-eestilist vihma, mis mõnegi veeränduri eelnevalt kodus kukalt kratsima pani, aga kuigi päikesevaene, kestis ilm soe ja sademeteta. Sademed varitsesid alles viimases kolmandikus, ja siis langes korraga selga selline kuhi, et raske arvata, kus lõpeb vihm ja kus algab jõgi. Mina, kes ma ujuma minnes vähemalt veerand tundi vette imbun (märg, külm, märg), olin küll laiaäärelise (rohelise) kübara alla kaanetatud, kuid vesi leidis otsetee pesuni vähem kui mõne sekundiga. Nagu tavaliselt, olles kord juba kurguni märjaks kastetud, pole mul veemõnude vastu midagi. Seda enam, et teises kolmandikus sai tehtud metsapeatus laugel rannaribal, mis osutus salakavalaks hädale himustajaid hävitavaks vesiliivaks/vesimudaks, mis kahe ampsuga mõlemad jalad kubemeni kurku neelas. Hea, et mind mu mudaravilapõgeniku väljanägemisega üldse veel pardale võeti.

Jõgi oli mõnus. Jagus ukerdamisi üle tammide ja jalutamisi mööda madalikke, aga ka rauge lebasklemise paiku tammide eel. Oli huvitavaid maastikke, hooneid ja ajalugu. Enamik jõeäärset rahvast kannab hoolt, et aed ka vee poolt vaadates naudingut pakuks, ja kaldaasukad ise paistsid sõbralikud ja muidu toredad. Üks laika-hundi segu peni pidas küll kurja nõu hammustamise nimel laintesse tormata, aga küllap otsusele jõudmata, milline meeskond kuuest pakutavast valida, jäi põlvini vees haukumise juurde. Veidi hiljem möödus meist paat, mille ninas uhkeldas vana merekaru väärikusega taks, rind kummis ja nina uljalt jõelõhnu nuhutamas.

Kohilas mudakollidena maale tulnud (vähemalt meie ekipaaž), lõbutsesime veskibaari uksel seisva sildi juures, mis keelas siseneda mustades ja töörõivastes inimestel. Õnneks jäid tualetid lähedusse ja arvestades meie loomulikku ilu ja sarmi, poleks keegi kindlasti meie leotatud muumia välimust märganudki.

Enne kojusõitu käisime üle vaatamas ka haavatud seltsimeest(naist) ja oh üllatust! Rapla kiirabi oli tema nime ühe kiirreageerimisauto uksele jäädvustanud. Ta ongi võrratu inimene. Arvata võib, et uksetahvelgi tellimisel on.

Kuna kaasa, kasutades ära minu külmunud olekut, valas minusse veidi raviannust ületava portsjoni Jägermeistrit, palun sallivust ja mõistmist tavapärasest voolavamate ja mõtet kaotavamate lausete suhtes.

Vindised, aga siirad tänud korraldajale! :D

Viltu ja viltu...

On hommikuid, kus peaksid usaldama oma kõhutunnet ja lamama, tõmbama teki üle pea ja ootama, kuni oht möödas. Isegi, kui see aeg õhtusse ulatub. Aga ei! Tragi ja lolljulge naisterahvana sööstan nurjumistesse. Huvitav, mida horoskoop mulle võis ennustada?
Selline päev algab tillukeste vihjetega: hambapasta kukub harjalt maha, dušinurgast on saunalina ära jalutanud (seda märkad muidugi alles siis, kui kuivatamiseks läheb), vetsupoti veenupp on eelmisest vajutamisest kössis ja jätab su piinlikku olukorda. Köögis astud koera jooginõusse, külmkapis pillad singiviilud avatud heeringapakki, mis omakorda alumisele riiulile lendab, loomulikult põhi ülespidi.
Kindel märk vajadusest varjuda. Kas ma järgin seda? Ei!
Toalilli kastes tekitan rohtliilia lehe abil tillukese toreda kose, mida kuivatama tormates kukutan ümber nõgesepoti. Pikk ja rahulik sissehingamine.
Arvutit ei maksaks sellisel päeval üldse torkida, aga ma teen seda ometi. Avastanud kaasa appikarje: "Leia mulle ruttu pulmakaardile salm!", vudin oma kaardi- ja salmikogu lappama. Haaran kapist kahe kingakarbi suuruse varamu, mille esikülg sisu raskusele vastu ei pea ja jätab mu mitmeks valusaks hetkeks postkaartide, dokumentide ja loengukonspektide saju kätte. Aaaah!

Siinkohal jätan loetelust välja päeva peamenüü, mis tõesti juba osavõtmatult sängile surub ja jätkan sealt, kus me Põnn14 ja Põnn8-ga oleme jõudnud pealinna (NB! Reisib ka veel! Ja lastega!) ning kurja saatuse tahtel esimese asjana pesamuna pealaest jalatallani (kingad siiski kõlbasid) uutesse riietesse oleme pakkinud.

Nüüd tuleks veel kuidagi kaasaga kokku saada. Niisuguse päeva lahutamatuks osaks on loomulikult tühja akuga telefon. Mille peale Põnn14 mobiil samuti solidaarsusest pildi kotti paneb. Jõuame kokkusaamiskohaks määrata Airi. Istume. Istume veel. Teenindajatädi saab kolmandal suhtluskatsel loa tuua jäätisekokteilid. Ootame. Ei kedagi. Tädi läheneb. Ei taha rohkem kokteili! Põnnid nuiavad Hessi. Vuristan selle kaasale edasi, jõudmata täpsustada. Kõik.

Kohtumine. Lubame lapsed koju. Kolame mõnda aega raamatupoes. Kaasa suhtleb telefonitsi emaga. Akendetagune sombune ilm nakkab. Väsinud. Asutan end toolile toetama, kui sinna prantsatab turske meesisik ja vaatab mind võidukalt. Jumal sinuga. Lappan suvalisi raamatuid. Kaasa telefoni otsas. Igav.

Lõpuks ometi koju! Enne veel toidupoest läbi. Kõht on tühi, aga mõelda ei viitsi. Et mida vaja. Kaasostjad on sättinud end kõige kitsamatesse kohtadesse juttu puhuma. Üritan ulatuda leivakohukesteni. Täpselt seal on leti ees ummik. Lõpuks, peale eelnevat otsustamist, et pole eriti midagi tarvis, on korvil poole meetri kõrgune kuhi peal ja asju näpuski. Kaasa triivib kassa suunas. Lippan veepudelit tooma. Kaks jutuhoos soomlannat on pudelikastide kohale kummardudes oma tagumikega mul järjekordselt tee kinni pannud. Olen valmis uskuma, et meelega.
Eelmised ostjad pakivad oma kolme ostu sellise aeglusega, et mul pole mingit šanssi oma kaubakuhja ligi pääseda. Ühest kotist oli mõistagi vähe. Konstrueerin. On peaaegu võimalik sangadest haarata. Peale väikest madinat osutub haarajaks kaasa, kuigi tal on selletagi raske kott õlal. Kärukorjaja tõkestab oma manöövritega väljapääsu. Urrrr!
"Hommikust saati veab kõik viltu!" torisen kaasale ja märkan, et buss on juba ees. Ei jõua. Või siiski? Või siiski.

Loksun bussis, leivakakk kaenlas ja juurdlen kaasa võimaliku käitumise üle. Kas ta jääb järgmist bussi ootama? Otsustab trammi kasuks? Kutsub takso? Eeldab ta, et väljun järgmises peatuses, või et sõidan koju?
Kus mu rahakott on? Kaasa kotis. Leiva augustamisest pole vist abi? Nüüd kuluks veel kontroll ära. Ja võtmeid mul ka pole.
Kujutlen juba, kuidas mingil hetkel jõuab koju kandamist kurnatud ja kuri mees ja leiab mu vettinuna vihmaselt trepilt, kusjuures enne olen jõudnud kivikestega kõik naabrite aknad puruks visata, tabamata ühegagi meie oma, et lastele oma tulekust märku anda.
Kolmandas peatuses märkan toolide küljes punakollaseid "stop" nuppe. Huvitav, kas mõnest neist võinuks bussi peatamisel abi olla?
Õnnebuss! Ei tulnud kontrolli. Ja trepikoja uks oli lahti. Ja, teada saanud, kummas suunas joosta, jõudsin peatusse tagasi just õigeks ajaks. Ei olnud kuri mees. Natuke torin ehk, sest tema ebaõnn oli bussis jätkunud. Aga läkski juba üle.
Kaissu!

Süües saledaks

Kolm viimast päeva on möödunud söömise tähe all. Teisipäeva hommikul tutvustas kaasa mind sushile. Või vastupidi. Arvatavasti kahetseb ta siiani sügavalt oma tegu.

Lõuna veetsime kebabivaagna taga. Kaasa ja ta kaks sõpra paistsid vaevu üle toidukuhja, millest ma esimese hooga arvasin, et see toodi kõigile neljale, ning jäin tühje taldrikuid ootama. Igaüks sai oma, ja kui pala juba suhu pistetud, kadus ka jagamisvalmidus. Mmmm....
Hilisemaks kohviampsuks avastasime vanalinnast sinipunase interjööri ja lahke võileivapakkujaga jazzkohviku , kus, oh-mis-kosutav, kõlaski tõepoolest džäss ja mitte Raadio Elmar vms, nagu ta paraku kipub juhtuma. Lisaks muusikale ja vahvale teenindusele jäid südamesse padjad ja sinised lambikuplid (meil on maale üht just täpselt niisugust tarvis!) ja mõtliku olemisega kohvikukülastaja, kes nägi välja nagu... nagu... (2 päeva ei andnud rahu. Välja mõtlesin! Nagu Toomas Lõhmuste. Aga ei saanud ju Toomas Lõhmuste olla, sest sel juhul pole ta "Kriminaaltangost" saadik põrmugi muutunud?! Äh! Järelikult poeg!) :D
Siis sõitsime trammiga koju ja rullisime kokku piraka lavaši, sest jalutuskäik trammipeatusest tuppa oli meid tublisti kurnanud :P
Siinkohal kummardus kaasale, kes suudab ikka veel nii armsasti kiita. Pesed kraanikausi nõudest tühjaks - "Oi! Aitääh!", keerad rulli tema hakitud köögiviljad - "Miks sa oma kokkamist maha teed? Vaata, kui hea lavaš sul tuli!" Khm. Piinlik, aga mõnus.
Järgmine hommik algas uue portsu lavašiga. Edasi, suutmata otsustada, millele oma vaba päev kulutada, maandusime Pekingis. Jaah! oleks selle lingi alt enne lugenud, oleks oad tellimata jätnud. Maitses nagu lubatud. Nagu oapüree suhkru ja rõõsa koorega. Korraliku supikausi jagu. Kuni selleni oli kõik 5+. Kaasa käis ja mulksus veel pikka aega. Tema on nii kasvatatud, et tibagi taldrikule ei tohi jääda. Veel paar niisugust oasöömaaega ja ta saab sellest kombest priiks :D
Õhtul kühveldasime Viru Keskuse all korvi head-paremat täis (unustamata sushit, kohe rohkem sushit), sukeldusime jäätisekülmikusse ja hüppasime sealt üheaegse rõõmuhõiskega -"Vat see võiks huvitav olla!"- välja, ühesugused kollased sorbettjäätised pihus. Hii!
Palju sai toitu varutud! Nii palju, et sushi jäi kõik tänaseks.
Ja siis oli aeg miilustamine lõpetada ja lapsed maal kokku korjata. Uskudes, et suuremad tibud võiksid lahedast lavašisuutäiest rõõmu tunda, tassisin linnast selle kraami kaasa, mis külapoes näppu ei satu. Kodus ilmus mingil hetkel köögiuksele Tibu17 ja küsis: "Onju, seda võis niimoodi murda?"
Moss! Aga andis veel päästa!
Kui ma kõige selle peale külg ees kaalule ronisin, ei kurjustanud mõõduriist minuga teragi. Siit moraal: dieedid teevad paksuks, mitte söömine!

Kaisust

Magamaminekuaeg. Vaikne. Harjumatult vaikne. Kaasa kaugel. Külalised lahkunud. Nooremad võsukesed Ilmapuul.
"Kuhu sa täna magama lähed?" hõikab tütreke (17) tagatoast. (Eks ole külalisi majutades korteris teki-padjaga ringi rännatud jah).
"Mis mureks?" muhelen. "Tahad emmet kaissu?"
"Võiks küll," vastatakse areldi.
Armas.
"...muidu tuleb jälle Tasku."