Suust-suhu edasi antud teate järgi murdunud hüppeliigese mõlemad kõrvad(?). Loodetavasti on praeguseks hetkeks operatsioon juba õnnelikult möödas. Kaotus lahingurivis lõi paatkonnad pisut segi, nii et ühe kanuuga sattusid jõkke Põnn8 (esimest korda) ja Põnn14. Nemad kujunesid ka üheks nauditavamaks sõudjatepaariks: pesamuna oli kogu hingest valmis mõlaga vehkima, aga tegi seda ikka valel pool, sügavusel või ajal, nii et enamiku aega istus ta õe käsul, käed süles, loodust imetledes ja oli lihtsalt ilus.
Ilmateade lubas üle-eestilist vihma, mis mõnegi veeränduri eelnevalt kodus kukalt kratsima pani, aga kuigi päikesevaene, kestis ilm soe ja sademeteta.
Sademed varitsesid alles viimases kolmandikus, ja siis langes korraga selga selline kuhi, et raske arvata, kus lõpeb vihm ja kus algab jõgi. Mina, kes ma ujuma minnes vähemalt veerand tundi vette imbun (märg, külm, märg), olin küll laiaäärelise (rohelise) kübara alla kaanetatud, kuid vesi leidis otsetee pesuni vähem kui mõne sekundiga. Nagu tavaliselt, olles kord juba kurguni märjaks kastetud, pole mul veemõnude vastu midagi. Seda enam, et teises kolmandikus sai tehtud metsapeatus laugel rannaribal, mis osutus salakavalaks hädale himustajaid hävitavaks vesiliivaks/vesimudaks, mis kahe ampsuga mõlemad jalad kubemeni kurku neelas. Hea, et mind mu mudaravilapõgeniku väljanägemisega üldse veel pardale võeti.Jõgi oli mõnus.
Jagus ukerdamisi üle tammide ja jalutamisi mööda madalikke, aga ka rauge lebasklemise paiku tammide eel. Oli huvitavaid maastikke, hooneid ja ajalugu. Enamik jõeäärset rahvast kannab hoolt, et aed ka vee poolt vaadates naudingut pakuks, ja kaldaasukad ise paistsid sõbralikud ja muidu toredad. Üks laika-hundi segu peni pidas küll kurja nõu hammustamise nimel laintesse tormata, aga küllap otsusele jõudmata, milline meeskond kuuest pakutavast valida, jäi põlvini vees haukumise juurde. Veidi hiljem möödus meist paat, mille ninas uhkeldas vana merekaru väärikusega taks, rind kummis ja nina uljalt jõelõhnu nuhutamas.Kohilas mudakollidena maale tulnud (vähemalt meie ekipaaž), lõbutsesime veskibaari uksel seisva sildi juures, mis keelas siseneda mustades ja töörõivastes inimestel. Õnneks jäid tualetid lähedusse ja arvestades meie loomulikku ilu ja sarmi, poleks keegi kindlasti meie leotatud muumia välimust märganudki.
Enne kojusõitu käisime üle vaatamas ka haavatud seltsimeest(naist) ja oh üllatust! Rapla kiirabi oli tema nime ühe kiirreageerimisauto uksele jäädvustanud.
Ta ongi võrratu inimene. Arvata võib, et uksetahvelgi tellimisel on.Kuna kaasa, kasutades ära minu külmunud olekut, valas minusse veidi raviannust ületava portsjoni Jägermeistrit, palun sallivust ja mõistmist tavapärasest voolavamate ja mõtet kaotavamate lausete suhtes.
Vindised, aga siirad tänud korraldajale! :D
No comments:
Post a Comment