Pikapäevarühma eri

Päästeoperatsioon "Porikärbsed vabadusse!"

T1: "Hetkeseis on selline, et 1 matus, 2 rasket juhtumit ja üks kergemate vigastustega."
T2: "See ilma tiibadeta on Energia. See on Nunnu. See on Sannu..."
T1: "Sellel siin on jalg vigastatud. Me üritame talle (vihikupaberist) ratastooli meisterdada."

Fotojaht. Vastandused

Hirm ja julgus ühelt ning soovid ja paratamatus teiselt poolt. :D
Elu ja surm. Ühe mantli all.
Kergus ja raskus. Ma ei tea, mida tundis pilv. Pilvevaatlejas olid segi muinasjutt ja tegelikkus, leidmine ja kaotamine, hetk ja igavik.
Teised vastandajad.

Merehäda, moosivargus, kaaperdatud mets ja meheleminek

Päev algas juba öösel. Vihmaga. Mõnusa seenevihmaga, mis oli igati sobilik selleks, et sääri särgisabasse peites akna peal kõõluda. Mitte aga ettekavatsetud õueminekuks.
Päike ei mõelnudki tõusta. Mis siis ikka. Alustasime temata.

Seni, kui kindel pind jalge all, oli kõik ok. Aga, nagu tavaks, satub seltskonda ikka mõni segane :P
"Emmeeee! PALUN ära mine!" hädaldas põnn. "Emmeeee!"

Ja siis, mõnekümne meetri pärast: "Hääh! Siin on ju rada!"

Uljas põnn kepsles õnnelikuna järvekaldal, kuni selgus, et mätastel hüplemise aeg on läbi. Tuleb laukaid ületama hakata.

"EMMEEEE! PAAAALUN, ÄRA MINE!"
Läks ikka. Võttis põnni ka kaasa. :P

Järvetagune tundus kahtlane. Lõpetuseks laugastele, vedelevatele padrunikestadele ja joodikhuulheintele, laius viimases veerandikus pehme ja põhjatu turbalagendik.
Kui selle ületamine polnuks nii hirmus, oleks veel lõbusam olnud :D

Matsimäel pidasime novembrilaste sünnipäevi. Kõige energilisem sünnipäevaline suutis end korduvalt moosipurki kukutada.

Koduteeks valisime vaikse ja vähekäidava raja... kus autode ja orienteerujate laviin meist üle vajus.

Ilm polnud paranenud. Seegipoolest riskisime autonina ühe taluaseme poole keerata. Põnnil on see paik ammugi südames ja miks mitte ühendada meeldiv kasulikuga?

Meelitasime õuntega.

Kui ülejäänud seltskond ei jaganud sama kujutluspilti, nägid nad metsalagendikul kindlasti kurke, paprikaid, sidruneid, kabatšokke ja mandariine.
Võiks motiveerida?

Leidsime sambliku alt õunapuud ja kuusiku alt vundamendijäänused üles. Keegi unistas savimajakesest vana aia kõrval, keegi unistas seedrikäbidest, keegi sellest, kuidas noortele käkki keerata :P

Jalutasime künkatagustele naabritele külla, edasi järgmistelt künkatagustelt naabritelt küsima, kuidas koju tagasi pääseb. Prognoositi nelja kilomeetrit. Tõmbasime tee otsemaks. Vist. Rada osutus võpsikurohkeks, libedaks ja vesiseks, aga tänu tublile teejuhile (kes sellesse metsa esimest korda sattunud) jõudsime õnnelikult tagasi. :D

Õunu saime.
Kolm kuni kuus.

Uskumatu

Lapsed olnuks nagu hüpnoosi all. Vaatan töölehti ja ei jõua ära imestada. Valmis. Kõik sai valmis! Kõigis tundides! Üks poiss ütles isegi:
"Aitäh tunni eest!"
Armas taevas, tee nii, et nad kooliaasta lõpuni sellises olekus püsiks. Isegi, kui neid mult seetõttu ära võtma hakatakse :)
Veel üks õnnestumine:
Mul õnnestus sattuda ühe toreda inimese sünnipäevale. Kolmandat korda viimase paari päeva jooksul :D

Veel üks õnnestumine:
Pikapäevarühmas, kus inglise keele õpetamisel suhteliselt väheseid edusamme esile kutsusin, taasomandasin terve hunniku väljendeid.

Veel üks õnnestumine:
Mul läks korda pikapäevarühma ruumi uks lukku keerata niipea, kui õngitsesin lukuaugust välja minu mänguasjakogust värskelt kaotsi läinud minivõtmekese.

Veel üks õnnestumine:
Manööverdasin autode vahelt välja nii, et ei vigastanud ainsatki masinat. Aga võimalus oli mõlkida korraga nelja.

Veel üks õnnestumine:
Tõstsin valmisprinditud töölehed hommikul miskipärast kotist välja. Õnneks unustasin kotti hunniku muid väga sobilikke vahendeid. See tähendab, et homseks on mul kahe tunni materjal valmis. Kuigi (kiitmise järgi otsustades) mulle improviseerimine sobib :D

Fotojaht. Udu

Juuniöö. Jaaniusside otsimise ja mitteleidmise aeg :)Veel jahimehi udus.

Aitäh!

Aitäh kõigile. Kalllllllllllll!

"... Kas see hetk, mida püüdma lähen,
on suurem kui see, mis praegu näha on antud? ..."
("Olemise olekud")

Täna kell 18.00 Vargamäel

Tiit Leito näitus "Minevikumälestused" on muuseumi näitusesaalis juba mõnda aega üleval rippunud. Vinge!!! Täna on võimalus seda nautida koos autoriga.

Tiit Leito tuleb koos oma viimati-ilmunud raamatu ja slaidilooga.
Mina tulen koos "Olemise olekutega" (et sealt mind puudutanud olekud ette lugeda) ja kannatliku ning andeka Alariga.
Alar Randoja tuleb koos kitarri ja lauluga. Kes teab, võib-olla jõudis täna öösel sündida veel üks meie ühine laul.
;)

Tule ka. See on armas väike üritus armsatele inimestele. Nagu Sina.