Mesilase memuaarid

Ülesanne tundus lihtne. Lendan tuppa. Teretan. Jutustan-teen midagi lõbusat, lasen lastel laulda, annan sõna sõnavõtjatele, juhatan rahva pildistama ja tagasi koogilaua juurde.
"Jääb meelde? Lapsed tulevad sisse, õpetajad istuvad kohtadele ja siis sa tuled!"

Selge, selge. Mis siin segast saab olla?

Oodatud hetk lähenes. Pugesin nahast sisse.
"Võid täitsa rahulik olla. Külm sul ei hakka," kostus saateks kahjurõõmsavõitu kommentaar.

Heldus! On siin alles lämbe!
Nähtavus: nullilähedane. Prillidega koos ei mahu pea pähe. Võiks need kuidagi kaelaaugust sisse toppida, aga prilliraam varjaks niigi nappi vaatevälja.
Kuuldavus: kuidas võtta. Kui kõvasti möirata, jõuab sõnum kuulajani. Olles enne mitu korda minu kuulmekäikudest läbi kihutanud. Välismaailma häälte eest tõhusalt kaitstud.
Hingamine: ettevaatlik. Üsna kohe sai selgeks, et hapnikku on just nii palju, kui "kiivris" on. Liimiaurudega rikastatult.

Märguanne.
Sööstan saali.
Paraku reageeris samal ajal ka klaverimängija ja laste eeskava algab hoogsalt pihta. Trahh!

Ee... Et miks mina siin olen? No... et...
Tõmbun seina ligi ja katsun olla võimalikult mõttetu tegelane. Ei saa ju lapsi segada, neil läheb esinemine sassi.
Hingan säästvalt. Hapnikuvarud on otsakorral.

Minu kord. Eelnevalt välja nuputatud ideid kahjuks enam kasutada ei sobi. Improviseerin midagi.

Kõne.

Õhk, kui seda nii saab nimetada, on kolmandat ringi taaskasutusel.

Pildistamisaeg! ÕUE!!!

Lendan välisukse suunas, mööblit ja lapsi jalge alla tallates (või peaaegu). Pärast mõningast seinapaneeli kangutamist leian ukselingi.
TREPP!!!

Kas valmistada lastele pettumus ja eksponeerida lennuvõimetut mesilindu (kui ma trepiäärelt alla prantsatan) või üritada astmeid pidi alla ronida? Ronin.
Naeratada pole vaja. See on mulle näkku õmmeldud. Vaja on vaadata, et kõik jääks ellu ja pingsalt meeles hoida trepiastmete arv.

Tagasi toas.
Korraga on põrand täis ringisibavaid mudilasi. Nii alla ma küll ei näe! Tardun. Keegi kasutab mu taskut prügikastina. Keegi sosistab, et tundis mu ära. Keegi parastab vaikselt. Lapsed, kes mu sülle tuuakse, hakkavad nutma. Vahepeal tekkinud lõputantsu plaan jääb plaaniks, sest ma lihtsalt ei leia lapsi üles. Kui ühe rübliku poole pöördun, et kas kõht täis ja võib mängima hakata, tahab too koogitüki taldrikule tagasi poetada ja minema tormata enne, kui olen lausega lõpuni jõudnud.

Vabandust! Ma ei tahtnud kedagi laua juurest ära peletada.

Kultuuritädi haarab mingil hetkel käest ja saadab saalist välja. Põrge vastu piita, tagurdus, uus ja õnnestunum katse ning olengi päästetud.

Inimesed! Jäägem iseendaks!
:) :) :)

Põllundus ja matemaatika

"Ring, kolmnurk, ruut ja ristkülvik."

Tore kuulmus tänasest päevast. :)

Mina, matemaatika ja arvuti

Tehe iseenesest lihtne. Vaja jagada. Suudaksin seda peastki. Vist. Igatahes avastan ühel hetkel, et olen innukalt oma word`i dokumendi nurka toksinud 400 : 15 = ja otsin nüüd klahvi, mis mulle vastuse annaks. Enter miskipärast ei sobi. :D :D :D

Uued kommid müügil!

"Minu ema sai ühel päeval tasakaalujälgijate kommi!"

Täna

Hommikul 3 tundi linnulauluõpet. Edasi tunnike-poolteist murusöömiskursusi. Siis muuseumigiidikoolitus. Õhtutunnid ninapidi paberites.
Vajan restarti!

Muidu veenan homme kedagi, et Sikenbergid, kui Hansenitest varasemad saabujad, tegid sooja pesa. Lõuna talu kurnas oli 8, Põhja talus 12 muna. Pered säilisid hästi, sest sisaldasid hulgaliselt antioksüdante. Jne. Jne...
:P

Natuke vaatlesin koduümbruse linde ka. Kõvera männi ladvas on varesepesa. Kaelustuvi kuulsin. Ei näinud. Suitsupääsukesi, hallrästaid, harakat, põldlõokest kuulsin ja nägin. Ja põhjalikult tutvusin ohakalindude ning kadakatäksipaariga. Mulle hakkab see asi päris meeldima, kuigi enamus sulelisi põgenesid musitseerimispaigast niipea, kui mind binokliga tulemas nägid. :D

Mõttetarkusi

Pikapäevarühmas läks jutt minu roheliselembusele.
"Mul on tõesti selline viga, et näen ainult rohelist kaupa. Olgu siis riided või toidupakendid..."
"Nojah, siis sa ei saanud tähestikku ka õppida. Nägid ainult sulghäälikuid," ohkas üks 2. klassi tütarlaps.

"Nad on tõesti terased," muheles klaveriõpetaja, kellele tüdruku nutikust kiitsin. "Tema klassiõele ei meeldi üldse kontserdil esineda. Ütlesin talle, et paraku on elus ebameeldivaid toiminguid, mis tuleb lihtsalt hambad ristis ära teha. "Aga kui sulle ei meeldi hambaarsti juures käimine?" aasis tema."

Öörahutused

Õnneks läksin varakult magama. Sain mõne tunni puhata, enne kui

• umbes kella kolme ajal vallutasid koduloomad koeratoidukoti (plastkoti krabin, sisin ja klähvimine),
• enne nelja hakkas kass õue tahtma (järjekindel kräunumine. Võtsin koera ka kaasa. Vihma sadas. Kumbki polnud jalutuskäigust vaimustuses. Mina kõige vähem. Eriti, kui teki ümbert maha pillasin), :D
• mingil hetkel korraldas koer rüüsteretke kraanikausialusesse kappi (kolin, ragin, krõbin,...),
• pool kuus helises põnni äratus (loomulikult ärkasin ainult mina),
• pool seitse helises minu äratus. Milleks? Mina olin ju ärkvel ja põnni und ei seganud see sugugi.

Õpilased, tundub, puhkasid hästi. Kas nende energit kuidagi voolu tootmiseks ei saa kasutada? :D

Fotojaht. Käsikäes

Ülemisel pildil minu kaks vanemat "põnni". Tänaseks saavad nad moodustada juba kolmese ahela. :)

Alumise pildi nurgas muhelev "poisiklutt" on tegelikult minu ema. Suures plaanis - minu pesamuna. Meie ahelasse mahub palju rahvast. Loomi. Traditsioone. Mälestusi. :D

Teised käsikäes.

Kus mu pluus on? Ja minu kingad?

Põnn22 Põnn19-le: "Poleks uskunud, et ma sulle seda kunagi ütlen, aga see oli palju ilusam aeg, kui sina salaja mu riideid võtsid."
Põnn19: "Mind ka ei häirinud niimoodi, kui me teineteise tagant asju rotti panime."
Põnn22: "Mina võtsin rohkem kättemaksuks."
Põnn19: Aga tema (Põnn13) lihtsalt.... AAAAAARH!"