Jõulusoov

Kaasa pinnib juba mõnda aega: "Mida põnnidele jõuluks kinkida?"

Ajad on keerulised, eks tuleb leidlik olla.

Päkapikk otsustas, et ta käib ikka sel aastal ka, pole need lapsed nii halvad ühti. No toob karamelli - see ka komm!

Pisipõnn istus õhtusöögi järel tugitooli, vaatas unistaval pilgul kaugusse ja heietas: "Ma tean, mida ma tahaks. Ma tean, mida ma tahaks..."

Toetasin sõrmed klaviatuurile. Nüüd see oodatud avaldus tuleb!

"Kotletti! Mitte poepihvi, vaid sellist PÄRIS. Sellist, nagu meil kodus tehakse!"

Ookei. Seda annab ehk korraldada juba millalgi enne jõule. :)

Lõpeta vanasõna

"Parem karta, kui...?"

"Mina ei tea."

"Mõtle. Parem karta, kui..."

"...üles tunnistada?"

"Oi-oi! Kui pahandus juhtub, kas siis on parem varjata ja väriseda või ausalt üles tunnistada?"

"Üles tunnistada."

"Kuula. Mis sõna võiks lõppu sobida? Kas: Parem karta, kui karistada (kahetseda, kaunistada)?"

"Kahetseda!"

"Tubli! Parem olla ettevaatlik, kui pärast oma tegu kahetseda. Parem karta, kui kahetseda, sest...?"

"... kahetsemine toob endaga kaasa keretäie tappa."

Lumerõõmud

Neljanda klassi noormees tormas tundi - põsed õhetavad, juuksed märjad: "Ma käisin ju peadpidi lumehanges! Väga mõnus lõõgastumine!"

Kui paljud lõõgastusid täna hommikul autoga tööle sõites? Mina nende hulka ei kuulu. Arvasin, et kui õnnestub maanteeni jõuda, on ütlemata tore. Mhmh. Umbes sinnamaani oligi. Edasi viis jalgrada, ütleks ma.

Poolel teel ei pidanud närv vastu. Jätsin auto maha ja hääletasin end järgmisele.

"Minu meelest pole siin tee nii laigi," piuksusin autojuhi kõrval, kes saha eest eemale põikas.

"Mis sa seletad! Rohututid paistsid!" nähvas juht.

"Just nimelt. Nägin. Minu meelest viitavad need millelegi muule kui maantee," liigutasin suud. Ega rohkem eriti häält teha julenud - töökohani jäi veel mitu head kilomeetrit.

:D

Koju jõudsin suuremate üleelamisteta. Maandusin turvaliselt aknaaluses lumehanges ega kavatse siit niipea startida. Ausalt ka.

Fotojaht. Sada

... ja seened.

"Tallinn 100 m kõrguselt," tundus ka hea pildipealkiri. Vikipeedia vaidleb, et 60. Ma ei usu. Mäletan veel selgesti seda tunnet. :P

Teised sajarajaajajad.

Kõdilugu

Pesapõnn puhkab perekonnast skaudilaagris. Seitel, vastupidi, on pererüppe tagasi pöördunud. Venitab enese põiki üle voodi ja ei liiguta kulmugi, kui käsi ja jalgu eluohtlikust lähedusest mööda sipleb, sest vanim tütreke teeb oma kaaslase elu kõdiga kibedaks.

"Ema! Tule vaata! Ta kihistab nagu väike poiss!" avastas ta kord ja nüüd ei anna see avastus enam asu.

"Halb iseloom, aga pikad käed!" lõkerdab Põnn20 ja jätkab ettevõetut.

"Hea, et meil lapsi pole," väänleb Põnn(?)28 naeru käes. "Mis eeskuju sa neile annaksid!"

Mälestused 2

Söögilauajutud.

A: "... ja ma tahan oma meigiasju tagasi!"

E: "Mis meigiasju??? Minu käes neid ei ole!"

A: "Mu huuleläige oli sinu käes. Ma ise nägin!"

E: "Viisin selle ainult tahatuppa."

K1: "Niisiis (pikk süüdistav pilk ainsa meessoo esindaja - K2 - suunas) jääd üle veel sina."

L: "Mind ei kahtlusta keegi?"

K1: "Loomulikult mitte!"

K2: "Ausõna... homme toon tagasi!"

K1: "Muidugi on veel võimalus, et see näriline, kes ükspäev kapi all krabistas... tuleb välja - huuled värvitud."

K1: "Ma arvan, et olen ka selline loomasallimatu tüüp. Ses mõttes, et... sallin küll, aga nad istuvad mulle hästi ruttu pähe."

A: "Nagu rott!"

K1: "Ta tassis pool elamist raamaturiiuli taha!"

L: "Karta on, et see talle saatuslikuks saigi."

K1: "Ülesöömine?"

L: "Huulepulgad ja kreemituubid... Ta näris metallist kreemitopsile augu sisse!"

A: "Minu hambaaparaati näris ka. Ma sain ju uue. Hambaarst veel kiitis, et kohe näha, et on ikka kantud."

Fotojaht. Mälestused

Mälestused. Mõnikord ärkavad nad mõnest helist, lõhnast, värvist...

Kas või see eilne küpsisehetk. Maitsetervitus kusagilt kaaauuugelt lapsepõlvest.

Õnneks on võimalik mõned mälestused konserveerida.

Viimaseks konserviks otsisin küll järvekauri - Kakerdaja rabast kadunud kakerdajat. Ei leidnud. Kusagil pildikogus peab olema. Mäletan ju :P

Teised mäletajad

Fotojaht. Sügav

Käisin mõni aasta tagasi valla rattamatkal. Külastasime objekti, kus parajasti maakütet paigaldati. Kohalviibiv spetsialist seletas rõõmsasti, et maa sisse seatakse 2,5 km torustikku ja nii saab ökonoomselt maa soojusega hoonet kütta.

See oli huvitav ja üllatav, aga ka rahutuks tegev.
"Ahah. Et 2,5 km sügavuselt maa seest saab kätte soovitud toatemperatuuri? Kuidas seda välja selgitatakse? Erinevates paikades on see sügavus ometi erinev? Kus on garantii, et selliselt torgitud pinnas sooja lekkima ei hakka?" (Silme ette kangastus ammustel aegadel uuritud õpikupilt maa koorest, tuumast ja vahevööst, aga kes neid numbreid enam täpselt mäletas...)
Onu lennutas minu suunas pika jahmunud pilgu ja proovis uuesti. Nii, et ka mina mõistaks. :D

Ega ma praegugi neil teemadel loengut pidada julgeks, aga vähemalt tean, kus maa ja kütte kohta tarkusi taaslugemas käia. :D :D :D
Pilt on küll juba järgmise objekti maaküttetorustiku alast.

Neile, kes soovivad kiigata sügavamale, soovitan seda jahiseltskonda.

Ok, üks õige sügavuspilt ka. Dekolteesügavusest. Lõpuks leidsin sellise modelli, kes minu peale kurjaks ei saa :D

Püha, mida oodata

Pere jutustab õhtuootelaua ümber.

"Jaanipäev on ära rikutud. Kõik joovad end täis..." (Siit moraal: püsige kodus!) :)

"Mulle meeldivad jõulud! Ema on õpetanud tegema odavaid ja lahedaid kingitusi. Südamest."

"Ja ma saan siis alati õega hästi läbi. Mis sellest, et aasta otsa kakleme."

Õhh! Nii ilus! Tuleks juba jõulud.

Midagi toredat oleks nagu veel?

"Ja siis saab hästi süüa!"

Eks ole! Odavad kingid, sõbralik suhtlemine ja isegi süüa antakse. Täitsa tasub aasta otsa kannatada. :D