Avastasin aasta lõpus, et pangakaart aegub.
Pikkamisi meenus, et novembris või detsembri alguses tuli vist küll mingi pangateade, aga ei mäleta, et oleksin seda lugenud. Ju läks mõte mujale.
Asjalikul inimesel oleks selle aja peale juba uus kaart taskus olnud. :)
Mina lahendasin olukorra enda jaoks nii, et võtsin kogu sularaha automaadist välja. Võimalikeks mustadeks päevadeks. Nojah. Ega seda palju olnud. Valvasin hoolega, et linnasõidu raha ära ei kuluks.
Mõtlesin, et oleks eelnevalt arukas pangast küsida, kas ja kust kaardi kätte saab. Aga ei olnud nagu õiget hakkamist. Otsustasin, et lähen parem ise kohale. Et kui saan kätte, siis saan. Kui ei, jõuan enne pankrotti veel viimast korda linna ära näha.
Bussis oli tore. Inimesed jagunesid kahte leeri: mornid (need, kelle pileti hinda tõsteti) ja õnnelikud (need, kelle pilet läks 1-2 sendi võrra odavamaks). No ja siis mina, kellel polnud õrna aimugi, kui palju pilet enne maksis, aga mul on ööpäevaringselt napakas naeratus näol.
Õnnelikud uskusid, et odavam pilet on nende erilistest voorustest ja väljavalitusest tingitud. Mornid kahtlustasid, et neid jälitab varases lapsepõlves alanud kius ja ülekohus. Mina lootsin, et see asjandus, mille külge ma sukkapidi rippuma jäin, ei tekitanud väga suuri kahjustusi mu säärevarjudele. Eest paistis õnneks kõik korras ja vaevalt keegi mulle tänaval järele vaatama hakkab. No ja kui vaadataksegi, teeks see ainult tuju paremaks, sest vaevalt mul siis enam põhjus meelde tuleb. Kui just külm ei hakka.
Veel mõtlesin ma, et praktilise vanaemana ostan pojale sünnipäevaks pissipoti. Mõtlesin ka, kust ma seda ostma lähen.
Kui ma parajasti ei mõelnud, noogutasin naaberküla vanamemmele, kelle koera jalad on nii haiged, et ta arsti juurde minna ei jaksa, aga arst, kes tahtis tegelikult ikka koera enne üle vaadata, kirjutas lõpuks küll rohud välja, ent kuna ta koera pole näinud, kirjutas vist valed rohud, sest kuigi need olid väga kallid ja koer sõi neid korralikult poolteist kuud, pole tal tervis sugugi paremaks läinud ning vaevalt ta seekordki mingit abi leiab, aga proovima peab, sest kaua sa lased loomal kannatada.
Linnas jalutasime memmega natuke maad koos. Tema apteegi, mina panga poole.
Mõtlesin, et mis ma küll ülejäänud ajaga peale hakkan, kui pangas ja poes käidud. Veel mõtlesin, et meie linn õnneks eriti ei muutu, kuigi satun siia harva.
Panga juures avastasin, et see pole see pank. See pank oli vanasti seal kõrval. Seisin natuke aega ja mõtisklesin, kus mina kõige meelsamini asuksin siis, kui ma minu pank oleksin.
Kõmpisin tuldud teed tagasi. Oligi! Kohe bussipeatuse vastas!
Pangas ma olen käinud küll. Seal on aparaat, mis annab järjekorranumbri.
Mulle ei andnud. Vajutasin veel.
Ikka ei andnud.
Vajutasin uuesti. Ikka mitte.
Nupp oli tegelikult korralike vigastustega. Äkki ei tööta?
Inimesed jälgisid mind. Mina jälgisin inimesi. Neil olid lipikud käes. Tõid teisest pangast? Kas ma pean sinna tõesti uuesti tagasi minema???
Kohe kõrval asus Eesti Energia. Äkki neil on ka niisugune masin?
Või vajutan nuppu "äriklient"?
Oh, ma kohe ei tea. Prooviks korra veel? Jõuliselt.
Sain! Kartsin küll, et surun rusika aparaati küünarnukini sisse.
Ei surunud.
Tütarlaps tõi mulle kohe pangakaardi.
Küsis, kas ma boonuspunktidest tean midagi. Ma ei teadnud. Siis ta rääkis, palju mul punkte on (kõvasti rohkem kui raha) ja et nende eest saab kingitusi.
Aitäh. Mul alles käis jõuluvana. :)
Siis ta rääkis, et ma saan laenu võtta, aga ma ei soovinud. Pikk päev ees, ei tahtnud endal kohe kandamit raskeks ajada.
Läksin õue. Uksel kohtasin tuttavat memme. Ta uuris, miks ma nii kummalist teed pidi panka tulin. Lasin tal arvata, et tegin teda saates lihtsalt aega parajaks.
Nuputasin, kuhu kinki ostma minna. Ja mõtisklesin, et huvitav, kas mõni buss varem ka kodu poole võiks sõita.
Polnudki vaja pikalt mõelda. Minu kõrval peatus üks tuttav buss ja juht teatas rõõmsalt, et loomulikult sõidab ta sinnapoole ja loomulikult üsna varsti.
Lippasin potti ostma.
Esimese poe trepil jooksin kokku eelmainitud vanamemmega. Naeratasime.
Esimese poe pissipott oli koledat värvi, imeliku kujuga (kahtlustasin juba, et see on koerakauss) ja lisaks maksis 12 eurot. Nii koleda asja eest mina ei raatsinud 12 eurot maksta. Teises ja kolmandas poes ei müüdud pissipotte. Noh, need olidki rohkem toidupoe moodi poed. Viimase uksel kohtasin taas tuttavat vanamemme. Talle hakkas tunduma, et jälitan teda.
Neljandas poes maksis pissipott veidi alla viie euro. Oli 4 erinevat mudelit. Igal mudelil 3-4 erinevat värvi. Ma olin nii õnnelik!
Sümpaatne müüja uuris, kas poisile või tüdrukule, aitas pakkekotti valida ja sidus punase lehvi peale. Ma olin küll rohelisele osutanud, aga tühja sest. :D
Mina, jätkuvalt õnnelik, siirdusin kõrvalkauplusesse. Et ehk leian mõne lõbusa pisividina lisaks. Ega see poti saamine põngerjale just pikka lusti paku.
Vidinat ei leidnud, aga leidsin täpselt sama tüüpi poti. 2.80. See pisut kahandas mu õnnetunnet, kuid minu rõõmuks ehtis nähtud potti mingi suhteliselt tobe pardi pilt. Minu ostul oli palju ilusam pilt. Lahkusin kiiresti, et ma ei avastaks potihunnikust ka samasuguse pildiga eksemplari.
Õnneks tuli kohe ka buss ja viis mu lausa kodu ukse ette. See polnud küll minu kodu, aga sobis hästi, sest sain nüüd kingituse üle anda, last krattida ja paar tundi hiljem oma kodubussi ronida. Kus kohtasin tuttavat vanamemme, kes kahjuks polnud koerale mingit rohtu leidnud, aga muidu olnud tore reis, kui ainult nii kaua bussi ootama ei peaks.
Mina ei pidanud. Seega - õnnelik! :D
