Jeeeeee! Peaaegu nagu sünnipäev!

Leidsin päkapiku  kommilao! vedas, et meile selline hajameelne isend on sattunud! :D :D :D

Mänge üksildasteks sügisõhtuteks

Mida sellega tehakse?
Seisa kraanikausi juures, ühes käes hambapastatuub ja teises silmapliiats. Mõtle, mida pliiatsiga (peale hambapesu) veel teha saab.
Kükita pliidi ees, ühes käes puuhalg ja teises käärid. Mõtle, millega saab palju paremini halu küljest laaste lõigata.
Asjade otsimine
Võta puss, lõika vajalik kogus laaste, keera puss paberi sisse ja pista ahju. Ära veel tuld alla tee, siis leiab rutem üles.
Võta puss ahjust välja. Otsi, kuhu jäi tule virgutamiseks mõeldud küünlajupp. Avasta, et puss on jälle kadunud (küünlakapis). Aga kuidas küünal soolavakka sai???
Maitsemäng
Selleks peab olema tüdinenud mannapudrust ja tahtma midagi teravat.
Võta tükk praemaksa. Loomulikult mage. Lisa soola ja pipart. Musta ei leia? See punakas sobib ka. Sai natuke kõrge kuhi? Maitsvam ongi.
Loomulikult jääb kurku kinni. Esimesel hetkel ei juhtu midagi, teisel - ajab kergelt köhatama, kolmandal - laienevad silmakoopad kurgu suunas. Hingata enam ei saa, aga silmamunad pöörlevad kui bingopallid.

Lõbutsemist! ;)

Kõik on uus ka oktoobrikuus!

Hommikul avastasin, et rahakott ununes maha. Rahakotis pangakaart. Kusjuures poodi minna väga vaja.

No ja load.

Kolleegid julgustasid, et mõni isikut tõendav dokument ikka kaasas on. Poes pole sellest küll suuremat abi. Kuigi ei tea kah. Sõbrants ühel päeval mälupulgaga peaaegu maksis. Aga jah. Et dokument? Seelikuvoodri vahele õmmeldud ID-kaart? Juhataja lohutas, et kui isikukoodi tean, siis ehk kohe vangi ei panda. Leiavad oma tarkadest aparaatidest pildi ja saavad võrrelda.

Tegelikult ma muidugi pole oma autojuhiaastate jooksul teel kordagi korravalvuritega kohtunud. Sotsiaalnõunik lubas küll teatada, kuhu vaja...

Naist sõnast!

Kümne kilomeeri pärast peatas politseinik. Tundsin end nagu esimesel koolipäeval! Oleks teadnud, oleks valge pluusi selga pannud.

Et mis nüüd? Istun kinnimajas, söömata ja identifitseerimata?

Mkm.

Üks politseinikest oleks mu dokumentidetagi tuvastanud (minu endise abikaasa õe endine abikaasa - sama hästi kui vend!). ;)

Aga tutvus tutvuseks. Halval mälul on ka head küljed. Ei unustanud ma rahakotti koju! Unustasin selle eelmisel õhtul hoopis autosse. :D

Skleroos 3 ja kodujutud

"Kuulge! Kuhu ma frikadellid panin?" põrnitsen tühja sügavkülmikuriiulit.

"Supi sisse?"

"Ei pannud!" Seda mäletan täpselt. Ja no nad hakkaks ju silma.

"Kapist võtsid sa nad välja."

Tore. Siis on otsimisala ulatuslikum, aga mitte oluliselt. Õues ma vahepeal ei käinud. Tagatoas ka mitte.

***

"Me käisime lõunal autoga poes. Teel jalutas kaks naist, üks ühel ja teine teisel pool mittevägaääres. Ema turtsus, et talle meeldivad sellised jalakäijad. Et sõidaks kohe ämbri käest. Ja arva ära! See ämber oli metsmaasikaid täis!" (Ausõna! Nägime seda möödasõidul, mitte konfiskeerimisjärgselt.)

***

"Emme! Kas sina ostsid ka imetamisrinnahoidja?"

"Mkm!"

"On seda nii väga vaja?"

"Ei tea. Mina viisin teid kohe lehma alla." (Vale! Päriselt olin ma kõrgetoodanguline ja pika laktatsiooniperioodiga.)

***

Frikadellid olid ikkagi sügavkülmas. Taignapaki all. Hm? Miks ma otsustasin nad sinna peita? Taigen oli sahtlis esimesena!

Skleroos 2

Askeldan arvutis, vaatan ühest oma lemmikblogist liblikate pilte ja järsku meenub, miks õuest tuppa sai tuldud. Fotokat võtma, et üks miniatuurne ruudutiib pildile püüda. Ja et mul jäi väljas töö pooleli.

Nagu keegi hiljuti tabavalt märkis, on ainsaks asjaks, mida ma kunagi ära ei unusta, vetsuskäimine. Et see tuletavat end pidevalt meelde.

Liblikas oli vahepeal minema lennanud. Huvitav, miks küll? Olin ju ära napi pooltunni.

Pildistasin siis lilli. Need pole nii kärsitud. Kui just fotograafi oodates ära ei närtsi. :D

Eh, skleroos!

Tänane päev algas suurepäraselt. Mul oli täitsa meeles toreda tuttava sünnipäev. Ja lilled oli meeles kaasa võtta. Ja ma jõudsin nendega kohale. Pidu peetud, jalutasin koolimajja. Tegelikult oli veel mingi asi, miks. Kuna see ei meenunud, läksin vaatama, kas sõbrants on veel tööl. Ei olnud. Näe, näitus üleval. Oleks aega, vaataks kohe. Oot! Aga kuhu mul kiiret? Oot! See oligi see, mille pärast sai tuldud!

Poe juures meenus, et pargis jalutasin näiteringikaaslasest mööda, aga ei märganud küsida, mida ta õhtusele üritusele kaasa võtab. Õnneks on telefonid. Nii. Selge. Komplekteerin oma "piknikukorvi" ka.

Ei ostnud küll palju, aga kaup sai kogukas. Võtsin kõige suurema kasti. See jälle polnud kõige tugevam. Ei hullu! Autoni vean ära. Oot! Millise autoni? Selle unustasin lasteaeda!

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Aitäh, Valdek!
:D :D :D
http://www.visiit3.ee

Lõksus

Mõnel päeval kohe tõmbad üht liiki veidrusi ligi.

Hommikul tegin autost koti võtmiseks masinale kolm ringi peale. Asju üle õla tagaistmele visates ei tulnud meelde, et uks streigib. Kohale jõudes ei tulnud meelde, et asjad on istmel, mitte pakiruumis. Ja loomulikult ei meenunud esimese hooga, et see polnud ainus pagas, mis tuppa viimist vajas. :P

Kaks toredasti ettevalmistatud õuesõppetundi riknesid äikesetormi tõttu. Litsusin koos lastega nina vastu aknaklaasi ja vaatasin, kuidas loodus mu tööleheküsimused pea peale pöörab.

Lõunapausile ajastunud üllatuskülaline kasutas lõksuna Volkonskit. :D

Töölt lahkumise ajaks olid naaberautod kahelt poolt usalduslikult külje alla pugenud.

Õhtused tunnid naabervalla lasteaias. Keegi tragi tegelane keeras kabineti ukse lukku. :D
Suhteliselt üksildane majanurk. Võinuksin hõikuma ja kloppima jäädagi. Piinlik ka. Õnneks oli mul juhataja number.
Huvitav, kuidas oleksin olukorra lahendanud, kui juhataja poleks vastanud? Oleksin kutsunud kohaliku päästeametnikust sõbra? :P

Lõksud. Lõksud. Lõksud.

Lõksuks võib lugeda sedagi, et õhtusele õuekutsumisele eitavalt vastama pidin, sest üks tellitud kirjatöö edeneda ei taha.

Ja seegi ei ole veel kõik. :)

S nagu "Ettepanekud"

"Mis etendus on?" küsiti minult paari päeva eest.

"Ee... Neil Simon... Pealkirja ei mäleta. Lühike pealkiri oli, essiga algas."

Ah, Jana, Sa olid super! Aga et mitte uhkeks ajada, kingin lille õie järgmisel korral :P

Kuidas ma maakonnakeskuses käisin

See mõtegi oli hirmus. Et mina. Ise. Oma autoga. Lapsed peal.

Aga ma olen nii mõjutatav.

Valmistusin hoolikalt.

Ärkasin pool kuus, et uurida kaardilt tänavavõrgustikku. Ühtlasi vaatasin ilm.ee-st, kuidas ringtee liikluskultuur ka on.

Olematu. Osalt sellepärast, et vara. Osalt kindlasti ka sellepärast, et pool tundi jõllitasin taipamata, et see on liikumatu pilt ja kaamera sisselülitamiseks tuleb lisaklõps teha.

Siis maksin järjekordse portsu põnni autokooliraha ja alustasin igahommikusi toimetusi.

Kõigi üheksa töölesõidukilomeetri jooksul sisendasin endale, et pole hullu, küll hakkama saan.

Tööl avastasin, et rahakotti pole. Seega - ei ainsatki dokumenti. Nii ei saa ometi minna!

Sõbranna oli valmis tõendi kirjutama. Lõpuks pakkus oma raha ja lubegi.

Otsustasin siiski lõuna ajal kodus ära käia.

18 raisatud kilomeetrit ajas muidugi meele hapuks. Eriti, kui paarsada meetrit enne kodu meenus, et... võti jäi põnni kätte.

Kui juba tulin, siis lõpuni. Äkki on keegi täiesti juhuslikult unustanud võtme ukse ette, mati alla, minu taskusse...

Jõudsin maja ette. Minu auto polnud seal ainus.

Otsisin läbi autouste taskud, armatuurlauasahtli, istmealused, ukseümbruse, iseenda...

Võtit loomulikult ei olnud.

Nüüd et... Tahaks õuest minema!

Sadakond meetrit suurepärase nähtamatusega kurvilist teed lumevallide vahel ja tagurpidi? Mkm. Isegi ei mõtle sellest.

Asusin ees laiutava auto juhti otsima.

Lõpuks leidsin ka.

Andis ta mulle võimaluse edasi liikuda?

Ei! Ta andis mulle võimaluse manööverdada.

Ausalt? Oskan paaalju paremini.

Aga noh, keegi viga ei saanud. Isegi masinad jäid terveks.

Uhasin tagasi. 9 km. Astusin autost välja, lukustasin uksed ja märkasin äkki midagi kollast. Istme taga taskus.

Muidugi. Koduvõti.

Ots ringi ja tagasi. Uks lahti ja tuppa. Aga rahakott? Ei kuskil!

ÄRGE TULGE MULLE ÜTLEMA, ET SEE ON MUL KÕIK AEG KOTIS OLNUD!!!

Ei olnud. Padja all oli hoopis. Millal ma ta ometi sinna pistsin?

Üks ebamugav asi veel. Kui enne tundus, et bensiinist võiks äkki isegi jätkuda, siis nüüd kindlasti mitte. Mina kuskile tundmatusse bensukasse? Unustage ära!

Sain bensiini. Sain lapsed peale ja jõudsin sihtkohtagi.

Super!

Vaatamata sellele, et kogu aeg peas vasardas:

Aga mis siis saab, kui radiaatori lõdvik jälle katki läheb? Starter otsad annab? Ee... ratas tuleb alt ära? Piduriketas puruneb? Veel midagi, mida ma isegi karta ei oska? Kui keegi autole tagant sisse sõidab? Ette jookseb? jne jne jne.

Tänavad osutusid laiemateks, vähemlumisemateks ja hõredamalt asustatuiks, kui olin peljanud.

Leidsin endale hea üksildase koha ja jäin ürituse lõppu ootama.

Üritus ei tahtnud lõppeda.

Lubatud kahest tunnist sai sujuvalt kaks ja pool. Siis helistas põnn ja teadustas, et nüüd on neil veerandtunnine paus ja siis tuleb teine pool.

Õnneks taipasid tibud ise ka, et jääme niimoodi oma kohalikule üritusele hiljaks. Hiilisid poolteist tundi enne lõppu ära.

Minu vaikne nurgake oli vahepeal ümber piiratud. Vasakule kerkis kolakas maastur, paremale midagi kergemat. Lõpuks otsustati ka seljatagune ära kaitsta. Et ei tekiks põgenemishimu, lömastas viimase nähtavuseraasu suur liinibuss.

Nii vahva.

Õnneks mingil hetkel minust tüdineti. Ainult buss pidas lõpuni vastu.

Manööverdasin eeettevaatlikult bussist mööda (näe, päevane koolitus oli ikka asjaks!), olin eeskujulik ja tähelepanelik ning... tõin põnnid eluga tagasi.

Huh!

Köögiuudised

Loomulikult lülitasin ma sisse vale pliidiplaadi.

Loomulikult oli selle peal panni klaastekkel.

Nüüd söön vähekülmutatud toitu, tuulutan kööki ja üritan pannikaanele nuppu külge voolida. Sellest mustast "plastiliinimassist", mis tekli peale laiali valgus.

Rrrrrrrrrrr.

Kevad

Kevad on tõesti käes. Uus hooaeg alanud. Vaja garderoob üle vaadata.

Ka minu neljarattaline sõber hakkab uusi asju tahtma. Nii vahva.

Ennustati, et starter võiks teda rõõmustada. Vaatasin hinda. Loomulikult! Mina ka rõõmustaks selliste kingituste üle. :D

Läheks tooks tuppa ja testiks? Väimees oleks ärgates kindlasti üllatunud :P

Õpetus on muidugi puust ja punane. Kui ma aga õige asja kapoti alt kaasa haarata oskaks.

:D :D :D

Kasutan parem oma läbiproovitud meetodeid. Ähvardamist näiteks. Et kui jonnid, siis sõidan jalgrattaga. Tee juba suhteliselt lage.

---

Vahepeal tirises kell. Väiksed töölesaatmisrituaalid. Auto oli reibas ja ärgas. Näis, mis minu käes teeb :)

Minuga on nagunii keeruline.

Nuputasin just, et äkki peaks ka kiiremaid liigutusi tegema - mootor jäeti vist käima. Mitte vist, vaid kindlasti - võtmed sain ju oma kätte. :S

Ebaõnnelik ;)

Laupäev. Et koristaks natuke?

Lillealuseid võiks pesta. Ai, sellest taimest ikka asja ei saa. Tuleb minema visata.

Vaiba peale pillamine polnud päris minu mõte.

Vahepeal on masinatäis pesu riputusküpseks saanud. Nöörile.

Sukkpüksid. Praktiliselt kuivad, aga korraks võiks ikka pliidi kohale kuivatusrestile visata.

Et ei olnudki sukkpüksid? Põlvikud hoopis. Tolks. Tolks. Vahva, et pliidil äge tuli all, muidu poleks pooltki nii põnev.

Uus masinatäis. Kaks kilekotti riietega on ootamas. Kummad panen, sinised või pruunid? Võtame pealegi pruunid.

Kilekott on tütre oma. Ehk läheb kolides tarvis. Viin tema kappi tagasi. Nüüd, et kuhu ma ta panin. Loomulikult. Masinasse.

Saatsin lapse kodust ära. Ise pakkusin võimaluse välja. Mh? Sellesama lapse saatsin, kellega plaanisin vaipa kloppima minna. Olgu siis pealegi. Eks hüppan üksi kõigis neljas nurgas.

Vahi, mihuke tore traadijupp vaiba sisse sõlmitud. Ise läks või keegi aitas? Sõrme torkas küll ilma suurema abita.

Näe, paberisodi maas! Vaja kokku kägardada ja ahju visata. Ahhaa! Ei olnudki niisama paberitükk. Oli nõelatasku.

Köögikapipealseid tuleks pühkida. Esimesteni ulatan, kui kraanikausikapile ronin. Võeh, missugune mustus. Nuustik jäi alla. Niih. Kus lapp on? Eks käime siis veelkord all ära. Valmis.

Järgmise jaoks pean varba pesumasinale toetama. Anna andeks!

Eiiii!

Pesuveetopsik, ära mine ümber!

Sõnakuulmatu!

Viimase kapiotsani küünitamiseks tuleb taburet tooli peale tõsta. See sobitub ka nii täpselt!

Ronin või ei roni? Ronin või ei roni?

Täna?

Vist ei maksa.

:D

Pühadelumi

Viimati tegin pontšikuid nii ammu, et ei tihka aastaarvu nimetada. Eelmisel aastatuhandel.

Nüüd tuli poes korraga irrrmus pontšikuisu peale.

"Helista õele. Helista minu numbril. Las ta vaatab netist, mis taignasse käib," palusin tütart.

"Mul ei ole telefoni kaasas," avastas too. Õnneks oli ta taibanud mu väimehe ühes kutsuda.

"Helista koju!"

"Mul jäi telefon maha," teatas väimees.

"Mõlemad?"

"Teise võtsin kaasa, aga sellel on aku tühi."

Pistan käe taskusse. "Oi. Aga mul on telefon kaasas!"

Oh rõõmukest.

"Oi, see on ka tühi!" :D

Ei ostnud me midagi liigset. Ära ka midagi ei unustanud.

"Täpselt nii head, naguma mäletasin," õhkab vanem tütar õhtul ja pistab näpud uuesti pontšikukaussi. ;)

Tänane matemaatikaülesanne

Ema unustab võtme oma taskusse ja märkab seda kell 16.15. Tütre buss väljub punktist A 16.10 ja jõuab 8 km kaugusele jäävasse punkti B ca 16.20. Ema stardib (pärast viieminutilist kaalumist, kas oodata ära 17.30 tulev järgmine buss) punktist A 16.20 ja kalpsab üle tuisuvaalude punkti B poole, 11 minutiga kilomeeter. Mis kell ja kus kohtuvad ema ja tütar? Kumb läheb kuurist puid tooma?

Avalik ja tõrjutud

Niuts! Mul oli täna ühele naaberküla pererahvale hea lugu jutustada, kuidas eelmisel nädalal autoga hange kinni jäin.

"Kuidagi tuttav jutt," nuputas naispool. "Kas sa oled... osaline või?"

Ee...mnjaa.

Vereringesse valgus suur kurbus. Järgmised inimesed, kellele mul pole enam midagi öelda. Sest nad on seda kõike juba lugenud.

Kui mul ei ole millestki rääkida, tõmbun tahes-tahtmata nurka. Nurgas on arvuti. Kuna mul seltskonda asja pole, siis ei juhtu ka midagi. Kui midagi ei juhtu, pole, millest blogida.

Nii ma välja suringi.

Tsiteerides lemmikuid: "Ohjah."

:)