Kodused jutud

Pudinad istuvad laua ümber ja vaatlevad aknast tihaseid.

"Teil on NELI võrku linnutoitu!" silmitseb küllatulnud naabritüdruk aknalauale virnastatud tagavara.

"Jah! Ta hoolitseb siin kõikide eest!" vastab meie pere vanim poja.

Appi, kui toredasti see kõlab! 

:) :) :)

Pärast tormi külili

Mõni tuule pärast,

mõni tarbe pärast,

mõni mõnu pärast. ;)

Muide. Kas Sina oled juba korstnapühkija tellinud?

"Külm on!" kurtis põnn.
Mis siis ikka. Teeme tuld. Puud juba pliidi ees.

Kell on pool kaheksa õhtul. Päikest enam pole. Mis sellest, et tuulevaikne. Küllap hakkab tõmbama.

Ei hakka.

Tonti! Mina tuppa ajalehega sussitama EI LÄHE! KES on majas peremees?

Pliidiraua vahelt immitseb suitsu.
Lükkan tuhaluugi koomale.
Tuli kustub ära.
Suits ei kao. Nii kui pliidiukse paotan, pahiseb pliidiraua vahelt sisse.

Nüüd juba jonni pärast ei lähe toa poolele!

Teen uue tule.

Otsustan, et paberit võib põletada ka pliidesisest tahmaluugist.
Avan.
Köögipõrandale variseb kulbitäis tuhka.
Pliidiraud popsutab suitsurõngaid.

Katan pliidi reklaamlehtedega.
Avan aknad.
Pliidiraud loeb reklaamid läbi ja suitseb seda ägedamalt.

Alistun.
Kõmbin tuppa.
Avan tahmaluugi. Suitsujuga niidab jalust maha. Ajaleht ei võta tuld.
Köök on silmini suitsu täis, aga pliidi all tuli kustunud.

Ja kuna aknad pärani, siis justkui külmemaks läheks kogu aeg!

Rrrrrrrrrrrrrr!
Alustan algusest.
Ja homme helistan sõbrale. Või täna? ;)

Õhtujutt

Loen koerale unemuinasjuttu: "Kord vaidlesid lehm, hobune ja koer omavahel, keda peremees neist kõige rohkem armastab..."
"Lollakaaaad!" kommenteerib põnn kõrvaltoast. Me ei võta isiklikult. Küllap kuulab kah juttu.

"Oli ilus lugu?" pärin Freddylt, kes käppadega voodiservale toetudes aplalt sõnu on neelanud. Järelikult meeldis.
"Mida see meile õpetab? Et... igaühel oma ülesanne. Nüüd vaikus majja ja ei räägi Seitliga meid taga!"

Freddy ongi juba voodi ees keras. Valvab perenaise öörahu.Parema keskendumise nimel teeb seda kinnisilmi.

:P

Minutisse ei mahtunud, küll aga päeva...

Mõnel pole kuhugi kiiret. Kükitab kasuka sees keras ja vaatab kuud...

Kuu on kättesaamatus kauguses, aga ilus ikka.

Mõni otsib pilguga, kuhu sõber kadus.

"Tule nüüd tagasi! Kohv jahtub ära! Täna näidatakse Tihase TV-s punkareid!"

Iga päev saab kord läbi. Ka sünnipäev. Olgu pealegi juubel.

Lipp kolib korterisse. Selgub, et tema ulatub. Kuuni.

:)

Kodused jutud

"Ema! Tead, ma sain kehalises viie miinuse! Tead, millist pingutust see mult nõudis? Ma suusatasin läbi puu!"

"Ema! Ma ei saanud kunstis oma tööd valmis, sest mul polnud kanepilehte kaasas. Õpetajal ka ei olnud anda." (Prinditud.)

"Ema! Ma tahaks papagoid."
"Elevanti ei taha?"
"Tahan küll. Ma hakkaks temaga koolis käima."
"Sina hakkaks talle siis talveks heina tegema!"
"Ja sina hakkaks tal kastis liiva vahetama!"

Õnnelik. Lendamiseni

Elu on ilus, eks ju? :D

Üleeile.

"Tead, kuidas värvilõhna vähemaks saab?" on väimees valmis tarkust jagama.

"Nooh?"

"Hakitud sibulaga."

"Mina ei tunne mingit värvilõhna!"

"Muidugi ei tunne. Sa oled kogu aeg selle sees. Lihtsalt... paari päeva pärast, kui kõik valmis, oled sina meil närviline ja pahas tujus."

Põnn otsib põrandalt värvimata rada, et pesema pääseda.

"Vaata, siit läheb plaadivahe. Hoiad siia serva..." juhatan.

"Siia?" põntsatab jalg keset suurepärast värsket ja rohelist värvipinda.

Tagasi tulles on probleem hoopis suurem.

"Õde! Kas sul on mulle midagi selga anda? Ema värvis põranda ära, aga mu riided on kõik kapis!"

Teisest toast kostab vaikset itsitamist.

"Mis sa naerad! See ei ole naljakas!" toriseb põnn, ise vaevu tõsiseks jääda suutes.

"Tunnista, et on," muhelen.

"Oota. Ma teen sulle homme tagasi. Küll ma midagi välja mõtlen!"

"Arvatavasti juba tegidki. Ma ei taha teada, mis mind duširuumis ootab. Põrandatäis rohelisi tulnukajälgi?" :)

Roheliste mõtete vihm 2

Vihmamõtted said teoks. :D

Käitusin väga vastutustundetult. Ei järginud põhjamaade suunda. Et kuni vanast veel midagi alles, seni üle ei maali.

See käibki nagu rohkem restaureerimise kohta. :P

Ta-raaaa!

Üksinda kodus

Mõnus üksildane hommik. Linnud lärmavad öö läbi pärani olnud akende taga.

Aknad olid avali, sest... suvi ju.

Ja ma keetsin õhtul kaks tundi kartuleid. Unustasin, eks ole.

Köögis levib veel kerget lõkkeõhtuhõngu. Tegelikult võiks aiamaale minna, aga samas ei keela keegi lihtsalt mõnulemist. Napis särgis, riietumisega kiirustamata. Kohvitass pihus. Tuli selline tuju.

Tühi suhkrukott ei taha pliidialusesse ära mahtuda. Suvi. Tegelikult võikski paar halgu ära põletada. Viimaste päevade niiskust kiusata.

Aknad on küll mõlemalt poolt maja lahti, aga ega ei taha tõmmata. Tuulevaikus ju. Lehvitan laisalt pannilabidaga pliidiukse kohal tuult. Tegelikult peaks elutoas lõõriaugust ajalehega aitama, aga see natuke suitsu...

Või mitte nii natuke?

Olgu, olgu, ma lähen. Ajaleht? Siin. Tikud? Tikud? T I K U D ? Ahah. Siibri peal. Nagu kogu aeg.

Oleks pidanud noa kaasa võtma. Luuk on alati nii kõvasti kinni. Küll ma saan.

EI SAA!!!

Miks see pliidialune ära ei kustu, kui õhk seisab? Suitsusambal on lusti laialt. Klammerdun küüntega tahmaluugi servadesse, toetan jalad vastu müüri ja tõmmmmmban. Tuli! (Lausa veider, et ainult luuk. Poleks ka ruutmeetrikese müüri üle imestanud.)

See tahm, mis küünte alla ei mahtunud, pudeneb põrandale. Lõõris istuks nagu keegi tubli tuubamees, kes puhub mulle jõuliste pahvakatena ajalehe põlevaid tükke tuppa tagasi.

Kus müüakse neid rohelisi evakuatsiooniplafoone uste kohale? Varuks ka mõned.

Rooman köögilauani. Kuskil seal on kohv. Nähtavus on 0, aga kruus peaks olema kompamisel äratuntav. Jahedate külgede järgi.

Tegelikult on mõnus astuda suvehommikusele õuele. Aiamaa on täitsa mõte.

Riideid oleks võinud muidugi natuke rohkem selga panna. :S

Miks on tore olla naine?

Meeste puhul tundub nii loomulik, et nad päeva jooksul langetavad, veavad välja, saevad, lõhuvad ja laovad kuuri kümme ruumi puid, vestavad mõned puulusikad ja kirvevarred, hanguvad lakka kolme lehma talveheina ja enne magamaminekut nokitsevad valmis paar aiatooli või puhvetkapi. Mis siin ikka kiita, tavaline asi. Aga mina tegin täna kõplale varre! Ja tundun endale nii tubli, et uhkustan kohe. Naistele antakse sedalaadi alpus andeks. :P

Tegelikult ma läksin aiamaale. Kui olin kolm kärutäit üleliigset kraami teeaukudesse vedanud, sai minu usinus otsa. Ehk homme. (Loodetavasti sajab.)

Aru ma ei saa, kust tassisin kokku need maasikataimed, mis hullumoodi paljunevad, aga mitte üht maasikat ei kasvata. Vahetan nad nüüd tasapisi sordi vastu, millel mammud küll keskmist kasvu, aga saaki saab sügiseni. Veerand jäi veel. Või kolmandik. Igatahes rohkem ei jaksanud.

Kuuris oli palju põnevam.

Kõigepealt kruvisin labidale uue käepideme külge.

Siis otsisin kõpla jaoks vart. Leidsingi lae alt, oma jõulukuusekollektsioonist. Aastakäik 199...

Koorisin. Kallasin üraskikäigud purust tühjaks. Lihvisin pussiteraga. Liivapaberiga. Klaasikilluga. Voolisin otsa koonusesse. Randiga. Et hästi sobituks. Koputasin kõpla varre otsa. Läbi vilditüki, et värv maha ei tuleks. Keerasin kruviga kinni, kuigi ta oli niisamagi tugevalt paigas. Mmm!

Miks meestele nii põnevad tööd on jagatud? :D

Ainus paha asi oli, et naabrid pidasid õues sünnipäeva. No et natuke piinlik mõni meeter kõrval asjatada. Just nagu tahaksin ka pidusse. Pakutigi. Veini. Ja salatit-vorsti. Jäin kindlaks. Ütlesin toidust resoluutselt ära. :P

Aga see muusika! Ma ei tee neil bändidel eriti vahet, kes laulude sekka anekdoote vuristavad. Nooh. Ma itsitan ka aeg-ajalt mõne siivutu nalja üle. Aga nii, et plaadilt müristatakse ette naerda... Teist-kolmandat ringi sama plaati kuulata oli juba väga valus. Mitte, et ma ei mõistaks inimesi, kes oma lemmiklugu mitu tundi jutti ketravad. Aga see võiks olla midagi hingele! Kuhu on jäänud sellised kenad muusikakollektiivid nagu Def Leppard, Deep Purple, Metallica?

Ohhh.

:P

Fotojaht. Uus ja vana

Esimese hooga ei meenunudki midagi sellist vana minu elamises, mille kõrvale uut panna. Lappasin siis pildikarbi läbi, aga erinevalt Tegelinskist on minul see üpris kehvakene. Kaks pilti ikka vaevaga leidsin, mida saab enam-vähem järele teha. Üks aastast 1990

ja teine ca 2001.

Hm. Ei õnnestunud mul mingi valemiga objekte samamoodi peale saada. Naabrinaisi ei hakanud muru sisse istutama, üks neist on ka ammu ära kolinud.

Hämmastav, kuidas kümne aastaga kõik muutub. Poleks arvanudki. Kibuvitsad ja kadakas ja sirelid... Kas tõesti nii hiljutised alles?

Lõpuks kaevasin ka kapist üht-teist välja.

Haljam käekett on meheema kingitus. Luitunuma kinkis ema oma ehtekarbist keskmisele põnnile. Minu vanaemalt päritud. Pole jõudnud veel puhastada. Nii ka kena.

Teised jahtijad.

Küll ma olen ikka usin

Päevad täis mul toimetusi.

Kõigepealt käisin maakonnakeskuses põnniga tehnoülevaatusel.

Saime läbi. Võib poole kuu pärast tagasi tulla.

Siis käisime aiapoes. Ostsime paari akna jagu putukavõrku juurde. Ja labidakäepideme. Ja kõpla.

Siis käisime ehituspoes ja ostsime 2 veefiltrit.

Siis käisime mööblipoes ja ostsime 4 kapinuppu. Ja nagi.

Siis käisime ehituspoes ja ostsime kapinuppude jaoks kruvid. Kuna ukse paksus jäi kodus kontrollimata (õigemini tuli see nupumõte lihtsalt äkki pähe), võtsime kahes pikkuses. Ja seibe ka. Ühes mõõdus. :P

Siis käisime Selveris ja ostsime väimehele lõunaks süüa, sest ta oli meie süül hommikul suht näljasena väljunud. Ja veel ostsime pisut kurke ja maasikaid. Ja printeripaberit.

Tulime koju, printisime võistlustööd viies eksemplaris välja ja viisime lähimasse sidejaoskonda (ca 15 km). Ühtlasi korjasime peale tee ääres hääletanud täditütre.

Siis käisime kohalikus ehituspoes ja ostsime veel ühed kruvid, sest eelmiste üks variant ulatus täpselt kruviaugust paistma, aga teine ei paistnud sugugi. :D

Siis tulime koju. Mina soolasin kurke, põnn keeras kapiustele nupud ette. Ja nagi seina. Nüüd tuleks veel labidale käepide panna ja kõplale vars teha ja siis oleks täitsa toredasti. Ja filtrivahetus muidugi! Ja aknavõrk.

Aga veel ostsime paar 75 eurosendist Sherlock Holmes´i filmi, kus peategelast mängib JEREMY BRETT ja nüüd tuleb vist väike paus teha, sest kiusatus on niiiiiii suur! ;)

Fotojaht. Violett. Oranž

Ega töö ei tapa. Raske on muidugi, aga tasapisi tuleb vilumus ja musklitki on juba tunda. ;)

llm ka ei seganud, kuigi termomeeter näitas üle 30 kraadi ja päike väänas meist liitrite viisi vett välja. Seganuks pärastlõunal, kui äike algas, aga saemees ei saanud nagunii enne õhtut tulla ja meie töö oli seniks otsas.

Sääsed vist taipasid, et varsti me seal enam nende rõõmuks ei tammu. Ründasid erilise õhinaga. Käed, jalad, kael ja nägu on sääsekuplas. Grrrr.

Ja siis need ergutajad puuhunniku kõrval!

"Miks sa nii lõhud? Ma oleks küll teisiti teinud!"

"Jõudu pole või?"

"Kuuri ikka saad täis? Kuuri taha siit küll ei jätku!"

"Lõpetate täna ära või?"

"Nooh! Nokid paremaid välja?"

NOKIN JAH! Iseenda eest. Et küll homme madistan. Kui puhanud.

Olen terve hommikupooliku puid kärutanud ja halusületäitega riitadel turninud. Olen õhtul paar tundi lõhkunud, lõhkunud, lõhkunud. Auravat särki märkad? Kerkivat haluhunnikut? Ja kui ma löön nii ja mitte naapidi, siis sellepärast, et arvestan oksakohtadega. Ah et vähe? Kus su oma puud on, kallis küsija? Ei lõpeta täna ära. Olen jah väsinud. Nii väsinud, et kirves pudeneb peost. Enne

laseb silma säärest üle. Saigi ilusam. Just nii, nagu fotojahiks vaja. :D

Teised.

Las olla seekord pisipilt. Sedagi ebameeldiv vaadata. :)

Aktiivne öö

Tegin endale ööpesa elutoapõrandale. Mõnusalt jahe. Kontimööda kõva.

"Kui undamine segab, keera vesi kinni," soovitasin põnnile, kes end minu toas kušetile filmi vaatama keris.

See oli viga. Torustik undab, nagu oleks meetripikkune sääsk dušinurka vangistatud. Aga ma TEAN, et need on torud. Nüüd valitses salakaval vaikus. Hetkeks.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!" andis esimene piniseja oma kohalolust märku. Panin tule põlema ja püüdsin ta kinni.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!" huilgas järgmine. Tuleb ikkagi aken sulgeda.

Tundus, et olin sellega lootusetult hiljaks jäänud.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Tõmbasin teki üle pea. 1, 2, 3, 4... Ei suuda! Õhku! Kohe!

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Surusin põse madratsi kõrval vastu jahedat põrandat. Ehk sääsed ei oska mu nägu sealt otsida?Kergitasin tekiserva nii, et jääks hädavajalik hingamispilu. Tundsin, kuidas sellest pahiseb välja kuum ja äraandlik hingeõhk.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!" laskub lärmakas huviline mu ninaotsale.

Kurrrrrrjam!

Veel kord tuli põlema. Tulge! Noh, ma ootan!

Vaikus.

Kui nii, siis nii.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Nüüd aitab! Ma vajan kaitset!

Püstitada elutuppa telk?

Ee... ma ei hakka ju peret keset ööd oma telkimissooviga üles ajama. Ma tõesti ei kujuta ette, kuhu põnn selle pakkis.

Rahu. See on kõigest sääsk. Paljukest ta ikka sööb.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Aaaaarh! Too elukas lendas mulle kõrva ja sattus seal paanikasse.

Torman kööki, nopin akna eest maha pitskardina ja marsin sellega võidukalt asemele.

Probleem. Kardin vajub vastu nägu, jättes sääskedele mõnusat toiduavastamisrõõmu.

Mh? Hakkan naelu seina taguma ja baldahhiini konstrueerima?

Seon ühe kardinaotsa tugitooli käetoe külge.

Olgu. Ja edasi? Teist hoian näpuga õhus?

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ebamugav ju pisut on, aga vajan seda ainult uinumiseni. Edasi võin magada, kuidas heaks arvan.

Abiks algajale pildivaatajale: kardin, padi, taburet

Puulõhkumismängud

Ma ei saavuta niimoodi iial soovitud vormi. Selle putukakoguse juures, mis alla olen kugistanud. Kui palju kaloreid on ühes keskmises kärbses?

Hiilisin poole kaheksa ajal laduma. Kartsin, et lõhkumist paneb naaberkond pahaks.

Kuidas lõpetada nelja meetri kõrgust riita? Tuleb selle ette laduda kahemeetrine riit, selle ette riit, mille kõrgus on meeter ja paarkümmend sentimeetrit peale, selle ette üle poole meetri kõrgune virn.

Ja siis jalutada tekkinud trepist halusületäitega üles.

Päris nii lihtne see siiski pole, sest too kahemeetrine oli pliidipuude ladum. St, et halud lühikesed ja riit kippus kõikuma. Õnneks jäi haardeulatusse üks endine riida otsalatt, mis seekord küll ühtki virna toetama ei sattunud, aga oli abiks tasakaalu hoidmisel.

Postitantsu algkursus peaks mul nüüd edukalt läbitud olema.

Kell üheksa on halud otsas ja aeg haarata kirves.

Aaaaah!

Päike keerab volüümi juurde, mina seevastu topin kätte oma paksu voodriga töökindad. Need teevad kirvevarre pisutki talutavamaks.

Loen halge. Esimene eesmärk on 365. Iga päeva kohta halg. Kujutlen, kuidas ma talvel pidulikult oma ühe halu suuruse päevanormi tuppa kannan ja sellest hardusega laaste lõikan, et ninu soojendada.

Pakud on pool meetrit pikad, suht sama läbimõõduga ja kohati tundub, et tegemist on mingi senitundmatu "kasvatan-oksad-risti-rästi-läbi-tüve" puuliigiga. Peenemaid notte on ka, aga neile ei pruugi ma oma "vasaraga" pihta saada.

Üle-õue-naabrimees heidab sirelipuhmaste varjust uudishimulikke pilke.

Annan oma parima. Mis näeb välja nii, et katan pakupinna tiheda, kuid süsteemitu sälk-ornamendiga, paar korda kukutan puu raiepakult maha, paar korda pillan käest kirve. Sihin totaalselt mööda. Kord ei ulatu kirvetera puuni, siis rapsan täiega üle, nii et kirvevars kõliseb. Müstika. Arvestades märklaua suurust.

Naaber isegi ei püüa oma naeru varjata.

"Kutsu see noormees, kes sul siin lõhkus. Tal tuli küll hästi välja!" soovitab ta.

Mühakas. Ma ju üritan väimeest pisutki säästa. Ta ju rabab nagunii. Palumatagi.

Kuskil 180 juures ütleb jõud üles.

Kell 12 algab siesta. Tuigun duši alla. Mmmmmmmm! Und. Und. Und. Söök pole oluline.

Kell 13 äratab mind nõudlik ja eiramist mittesalliv heli. Telefon? Uksetagune kass? Sääsk? Ei mäleta. Ajan end vastumeelselt jalule, venin kuuri juurde, valan kindad higist tühjaks ja jätkan üritust. 182. 184...

Põnn helistab. Tahab kojuuu. Kukutan kirve kahjutundega käest. Tund läheb kindlasti kaotsi.

Kodus tagasi, demonstreerib naabripoiss õigeid lõhkumisvõtteid. Mitu korda. Võtab noti, mille kallal ma olen põhjalikku eeltööd teinud ja lajatab ühe hoobiga mitmeks tükiks. Naeratab võidukalt ja tõstab mulle uue puu pakule. Keerab kuivamisprao vajalikku suunda... Rrrr!

Aga nüüd ma raevun!

Kurrrrrjam, ma oskan ise ka! Laks! Pooleks. Laks! Järgmine. Nätaki! Säh sulle! Nätaki! Siin on minuga tegu, said aru!

Assa! Viha teeb tugevaks!

Niipea, kui väimees saabub, on mu usinus otsas. Vean mõned kärutäied puid kuuri ja valgun vargsi tuppa. Õuest kostub veel paar tundi väsimatuid kirvelööke.

Ja milline tunnustus ootab töömeest?

"No ma ei tea. Tund aega ikka jaksad veel?" võtan öömajaletaaruja morni-ilmeliselt vastu.

Ta talub sellist elu ikka veel! :P

Kõige raskem asi puulõhkumise juures

...on vahet teha halu ülemisel ja alumisel otsal.

Et kuidas lüüa "vastuoksa", kui oksa ei ole. Või kui oksakohti on kohutavas koguses, aga täisnurga all.

Mulle tegelikult meeldib puid lõhkuda. Aga mitte sellises tempos.

Niuu! Väimees on jälle puuhunnikus. Ma lähen. Juba hakkangi minema. Et lähen siis nüüd?

Niiiiii surrrrnuuud!

Ninja-väimees,

Kung Fu Panda-täditütar,

seks saemees...

aga oleme ausad - kui ise ei tee, on tegemata kõik! :P

Kuna kirveid kõigile ei jagunud, sai halukutsariks täditütar.

"Las need hunnikud praegu olla, tassi sa see sealt kuuri ära," suunasin kallist sugulast naabrite puuhunniku poole.

"Kas need on ka sinu puud?"

"Ei ole, aga siis jään mina süüst puhtaks!"

Pool tundi enne keskööd taarusime tuppa, sääskedest ja kärbestest kasukad üll.

Väimees kandis lõhkudes kindaid, aga mulle muidugi ei soovitanud. Nüüd istun toanurgas nagu tõhus kärbsepiits: verelõhn meelitab pinisejad peopessa ja sinna (vaigu sisse) nad jäävad. Käsi kokku laksatada pole vaja. Kas neid lahti saakski? :P

"Sinu juures suudan ma end alati ära külmetada," hädaldab täditütar ja nurub pipraplaastrit.

Loomulikult on mul pipraplaastrit.

Kus on kõige loogilisem koht selle hoidmiseks? Loomulikult maitseainekarp. :P

Kell näitab veerand üks öösel. Väimees, kes paarikümne minuti eest voodisse hiilis, kihutas oma napis pesus just välisuksest välja.

"Ära mine! Las need puud nüüd homseni olla," hõikasin hästi vaos hoitud murelikkusega, sest kui inimene ikka tahab rassida, ei maksa seda talle keelata.

Hm. Tagasi tuli. Itsitab, aga mineku põhjust ei avalda.

Tuba on kärbestega vastikult tihedalt asustatud. Õnneks mul on 3 kärbsepiitsa ja ma isegi tean, kus need on. Kadunud. Ajan kiusajaid üleeilse ajalehega taga. See tekitab neis suurt elevust.

Puudelõhkumine tundub kurnav, ent toimiv moodus kaalulangetamiseks. Ainult et kõht läheb tühjaks. Hiilin kööki ja haaran kaasa ühe ülepannikoogi. Toormoosiga. Veidi aega hiljem õiendan arved singisaiaga ja seejärel hävitan viimased paar peotäit mureleid. Aga kui kellaajale mõelda, siis ma polnudki täna veel midagi söönud. :P

Ristküsitlus

Põnn lahendab ristsõnu.

"Kas 500 on D?"

"Arvan küll."

"Mis on vana Vene pikkusühik? V, E, üks tühi ja siis S, T?"

"Verst."

"Muidugi. Kas magus kartul on banaan?"

"Bataat."

"Haaremivalvur, kohimees?"

"Eunuhh."

"Ääh! Ongi või?"

"Kas selline jalgpalliklubi on olemas, nagu Revalia?"

"Levadia."

" No vot. Sellepärast mulle meeldibki hoopis sudokusid lahendada."

Skleroos 2

Askeldan arvutis, vaatan ühest oma lemmikblogist liblikate pilte ja järsku meenub, miks õuest tuppa sai tuldud. Fotokat võtma, et üks miniatuurne ruudutiib pildile püüda. Ja et mul jäi väljas töö pooleli.

Nagu keegi hiljuti tabavalt märkis, on ainsaks asjaks, mida ma kunagi ära ei unusta, vetsuskäimine. Et see tuletavat end pidevalt meelde.

Liblikas oli vahepeal minema lennanud. Huvitav, miks küll? Olin ju ära napi pooltunni.

Pildistasin siis lilli. Need pole nii kärsitud. Kui just fotograafi oodates ära ei närtsi. :D

Fotojaht. Kodu/maja

Minu kodu. Sihtisin kaamerasilmaga õuest tuppa. Pilti põrnitsedes pidin tõdema, et toast välja vaadates näeb täpselt seda sama.

Minu kodu. Süsteemitu, stiilitu ja saamatult ravitsetud segasummasuvila. Perenaisesse. Muidugi häbenen. Aga kui kedagi nägemas pole, kes hukkamõistva pilguga vaataks, mõnulen oimetuks. Minu kodu!

Teised kodud ja majad.