Mõnus üksildane hommik. Linnud lärmavad öö läbi pärani olnud akende taga.
Aknad olid avali, sest... suvi ju.
Ja ma keetsin õhtul kaks tundi kartuleid. Unustasin, eks ole.
Köögis levib veel kerget lõkkeõhtuhõngu. Tegelikult võiks aiamaale minna, aga samas ei keela keegi lihtsalt mõnulemist. Napis särgis, riietumisega kiirustamata. Kohvitass pihus. Tuli selline tuju.
Tühi suhkrukott ei taha pliidialusesse ära mahtuda. Suvi. Tegelikult võikski paar halgu ära põletada. Viimaste päevade niiskust kiusata.
Aknad on küll mõlemalt poolt maja lahti, aga ega ei taha tõmmata. Tuulevaikus ju. Lehvitan laisalt pannilabidaga pliidiukse kohal tuult. Tegelikult peaks elutoas lõõriaugust ajalehega aitama, aga see natuke suitsu...
Või mitte nii natuke?
Olgu, olgu, ma lähen. Ajaleht? Siin. Tikud? Tikud? T I K U D ? Ahah. Siibri peal. Nagu kogu aeg.
Oleks pidanud noa kaasa võtma. Luuk on alati nii kõvasti kinni. Küll ma saan.
EI SAA!!!
Miks see pliidialune ära ei kustu, kui õhk seisab? Suitsusambal on lusti laialt. Klammerdun küüntega tahmaluugi servadesse, toetan jalad vastu müüri ja tõmmmmmban. Tuli! (Lausa veider, et ainult luuk. Poleks ka ruutmeetrikese müüri üle imestanud.)
See tahm, mis küünte alla ei mahtunud, pudeneb põrandale. Lõõris istuks nagu keegi tubli tuubamees, kes puhub mulle jõuliste pahvakatena ajalehe põlevaid tükke tuppa tagasi.
Kus müüakse neid rohelisi evakuatsiooniplafoone uste kohale? Varuks ka mõned.
Rooman köögilauani. Kuskil seal on kohv. Nähtavus on 0, aga kruus peaks olema kompamisel äratuntav. Jahedate külgede järgi.
Tegelikult on mõnus astuda suvehommikusele õuele. Aiamaa on täitsa mõte.
Riideid oleks võinud muidugi natuke rohkem selga panna. :S
No comments:
Post a Comment