Puulõhkumismängud

Ma ei saavuta niimoodi iial soovitud vormi. Selle putukakoguse juures, mis alla olen kugistanud. Kui palju kaloreid on ühes keskmises kärbses?

Hiilisin poole kaheksa ajal laduma. Kartsin, et lõhkumist paneb naaberkond pahaks.

Kuidas lõpetada nelja meetri kõrgust riita? Tuleb selle ette laduda kahemeetrine riit, selle ette riit, mille kõrgus on meeter ja paarkümmend sentimeetrit peale, selle ette üle poole meetri kõrgune virn.

Ja siis jalutada tekkinud trepist halusületäitega üles.

Päris nii lihtne see siiski pole, sest too kahemeetrine oli pliidipuude ladum. St, et halud lühikesed ja riit kippus kõikuma. Õnneks jäi haardeulatusse üks endine riida otsalatt, mis seekord küll ühtki virna toetama ei sattunud, aga oli abiks tasakaalu hoidmisel.

Postitantsu algkursus peaks mul nüüd edukalt läbitud olema.

Kell üheksa on halud otsas ja aeg haarata kirves.

Aaaaah!

Päike keerab volüümi juurde, mina seevastu topin kätte oma paksu voodriga töökindad. Need teevad kirvevarre pisutki talutavamaks.

Loen halge. Esimene eesmärk on 365. Iga päeva kohta halg. Kujutlen, kuidas ma talvel pidulikult oma ühe halu suuruse päevanormi tuppa kannan ja sellest hardusega laaste lõikan, et ninu soojendada.

Pakud on pool meetrit pikad, suht sama läbimõõduga ja kohati tundub, et tegemist on mingi senitundmatu "kasvatan-oksad-risti-rästi-läbi-tüve" puuliigiga. Peenemaid notte on ka, aga neile ei pruugi ma oma "vasaraga" pihta saada.

Üle-õue-naabrimees heidab sirelipuhmaste varjust uudishimulikke pilke.

Annan oma parima. Mis näeb välja nii, et katan pakupinna tiheda, kuid süsteemitu sälk-ornamendiga, paar korda kukutan puu raiepakult maha, paar korda pillan käest kirve. Sihin totaalselt mööda. Kord ei ulatu kirvetera puuni, siis rapsan täiega üle, nii et kirvevars kõliseb. Müstika. Arvestades märklaua suurust.

Naaber isegi ei püüa oma naeru varjata.

"Kutsu see noormees, kes sul siin lõhkus. Tal tuli küll hästi välja!" soovitab ta.

Mühakas. Ma ju üritan väimeest pisutki säästa. Ta ju rabab nagunii. Palumatagi.

Kuskil 180 juures ütleb jõud üles.

Kell 12 algab siesta. Tuigun duši alla. Mmmmmmmm! Und. Und. Und. Söök pole oluline.

Kell 13 äratab mind nõudlik ja eiramist mittesalliv heli. Telefon? Uksetagune kass? Sääsk? Ei mäleta. Ajan end vastumeelselt jalule, venin kuuri juurde, valan kindad higist tühjaks ja jätkan üritust. 182. 184...

Põnn helistab. Tahab kojuuu. Kukutan kirve kahjutundega käest. Tund läheb kindlasti kaotsi.

Kodus tagasi, demonstreerib naabripoiss õigeid lõhkumisvõtteid. Mitu korda. Võtab noti, mille kallal ma olen põhjalikku eeltööd teinud ja lajatab ühe hoobiga mitmeks tükiks. Naeratab võidukalt ja tõstab mulle uue puu pakule. Keerab kuivamisprao vajalikku suunda... Rrrr!

Aga nüüd ma raevun!

Kurrrrrjam, ma oskan ise ka! Laks! Pooleks. Laks! Järgmine. Nätaki! Säh sulle! Nätaki! Siin on minuga tegu, said aru!

Assa! Viha teeb tugevaks!

Niipea, kui väimees saabub, on mu usinus otsas. Vean mõned kärutäied puid kuuri ja valgun vargsi tuppa. Õuest kostub veel paar tundi väsimatuid kirvelööke.

Ja milline tunnustus ootab töömeest?

"No ma ei tea. Tund aega ikka jaksad veel?" võtan öömajaletaaruja morni-ilmeliselt vastu.

Ta talub sellist elu ikka veel! :P