Minu kodu. Sihtisin kaamerasilmaga õuest tuppa. Pilti põrnitsedes pidin tõdema, et toast välja vaadates näeb täpselt seda sama.
Minu kodu. Süsteemitu, stiilitu ja saamatult ravitsetud segasummasuvila. Perenaisesse. Muidugi häbenen. Aga kui kedagi nägemas pole, kes hukkamõistva pilguga vaataks, mõnulen oimetuks. Minu kodu!
4 comments:
Ohh, ma ei oska seda kõike nii täpselt mõeldagi, kui siin kirja pandud. Aga just kõik see sama käib ka minu kodu kohta. Kaasaarvatud männid akna taga. :)
Väga armas.
Meil on männid suvemaja akna taga.
Praeguse linnakodu akna taga on igat sorti puid, kus lähimad kuused tösist nooti annavad. Kahjuks naaber vöttis viimase männi maha, mis aknasse paistis ja see ajas nutma. Eks me kolime ka maale ja hakkame suvilat elamiseks köpitsema. Huvitav, mis nende mändidega on, aga nad peavad olema :)
Ringi vaadates ei jäänud silma ühtegi hukkamõistva pilguga vaatajat.
Kapp! See on sul siuke eestiaegne -natukene kopituse järele lõhnav -sünge kappikolakas, jah? Mu vanaemal oli samasugune. See kapp oli nagu pidev ähvardus ja meeldetuletus, et elu pole mingi lahe asi vaid raske töö ja sellele järgnev kannatus. Kruubipuder tuleb ära süüa. Piim tuleb meierisse viia (4 km). Hommikuks tuleb juua keedetud piima. Voodis on kirbud. Elu on piin...
Post a Comment