Käed-jalad-näo üle katsunud, et ega see viimati uni ole (mis ei tõesta küll midagi, sest unenägu oli ehk veel rohkem päriselt puudutanud), istusin asemel ja ootasin, et kurb üle läheks. Läkski.
"Emme! Saad sa mulle vastu tulla?" rõõmustas mind Põnn21, kes varavarahommikul pealinna tööle oli tuisanud. "Selgus, et mul on vaba päev!"
Minu laps! Ei mingit kahtlust, kuigi ma tema sündimise maha magasin. :D
No comments:
Post a Comment