Südakevad

Mul on kadaka sees linnupesa.
Et söök nokaulatuses?

Peaasi, et nad toidumürgitust ei saaks.

Aaaaaaaaaaaa...

Tunnen end nagu tulnukas. Söön sisse järgmise tähelepanu- ja aktiivsushäire neoondražee. Maitseb ilgelt. Värvid on jubedad. Kuidas kellegi käsi üldse tõuseb midagi niisugust ostma?Külmkapis ootab kingiks saadud šokolaad, aga kapini on 7-8 meetrit.

Inimesed räägivad imelikult. Nende tahtmised ei jõua minuni. Kardan end sisse lülitada. Aiman, mis siis juhtub.

Tuba tundub võõras. Täis asju, millele ma funktsiooni ei leia või mis käituvad kummaliselt.

Toalillepotid, mis seisavad aknataguse õrnalt rabeleva männivõra taustal nii talumatult paigal, et valus hakkab.

Männioksad, mis kordavad ikka ja uuesti teatud kindlaid liigutusi. Ma ei suuda seda rohkem vaadata.

Punase tulega pikendusjuhe. Nagu liinilaev. Kaardus arvutijuhtme must pistik näib teda vaibapõhja vajutavat.

Tuttav harilik pliiats, mis on tuttava käekirjaga kirjutanud: ALATI. LAHUS. JÄLKUS. MITTE SABA KAOTADA.

Mobiil, mis vastas huvilistele: "Telefon, millele helistate, ei saa teiega hetkel rääkida."

Nojah. Ma magasin.

Pesumasin köögis kraanikausi juures korrutab: MINNA. MINNA. MINNA. EI JÕUA.

Veetorustik mõnitab (aga see sõna ei kannata kirjapanemist).

Unes oli kõik palju lihtsam ja arusaadavam. Aga uni sai otsa.

Pohmell. Üli-, super-, mega-, hiiglalahedast juunist. Juuli algab minu jaoks homme.

Uuuuu!

Ärkasin hommikul ja korter oli... tühi. Ei noh, mööbel seisis muidugi omal kohal. Aga inimesed?

Käed-jalad-näo üle katsunud, et ega see viimati uni ole (mis ei tõesta küll midagi, sest unenägu oli ehk veel rohkem päriselt puudutanud), istusin asemel ja ootasin, et kurb üle läheks. Läkski.

"Emme! Saad sa mulle vastu tulla?" rõõmustas mind Põnn21, kes varavarahommikul pealinna tööle oli tuisanud. "Selgus, et mul on vaba päev!"

Minu laps! Ei mingit kahtlust, kuigi ma tema sündimise maha magasin. :D

Fotojaht. Avatud

Eile jõudsin töölt koju õhtul seitsme paiku. Olin andnud ühe "aitäh-tunni-eest" ja teise "niisama nuputamise" tunni. Olin käinud oma poistega Kurgjal ja sillaaluse jõevulina, kaldapealse

konnapüüdmise, muruvahelise nastikuvonklemise, võrgualuse tibusiutsumise, aiataguse kalkunikohisemise jne jne endast läbi jalutanud. Olin kaasa kilganud ja manitsenud, rääkinud ja kuulanud, tagasi sõitnud, istunud vabaõhu-lasteaiapeo proovis tagareas ja peo ajal püünel. Lilled. Naeratused. Naer.

Jutuvadin. Ilm jätkuvalt ilus.

Olin lõiganud lauale kaks taldrikutäit õunu ja tassinud punktist A punkti B kolm taburetti. Kogu koormus.

Ja tegelikult? Niiiiii väsinud. Saamatu. Kasutu. Katkine.

Pargis on üks puu. Miks valisin märkamiseks just tema?

Mida ma näen?

Ennast.

Toimetasin autossepakitud ja halvasti koos püsiva põnnikuhila koju. Viimane kurv... ja hingetõmbamishetk enne väljumist.

Õuerahva hulgast jalutas vastu lohutajanäoga kallistaja.

"Mille eest?"

"Sul oli seda vaja."

Mh?

Oli jah!!!

Mis nägu mul küll autost väljudes ees rippus?

Sirelid hakkavad õitsema.

Emotsioonid. Avatud. :D

Teised avajad.