Hommikut!

Äratajaks oli hiiglaslik sääsk, kelle pinin ihukarvad püsti kergitas ja tiivatuul juuksed liikuma ajas. Et kätega vehkimine asja kuidagi paremaks ei teinud, pigem eluka lähemale meelitas, kargasin püsti ja jooksin veidi aega korteris ringi, pinin kannul. Kui jalad väsima hakkasid, otsisin kärbsepiitsa ja jäin varitsema.
Hm. Pinin meenutas väga mu veetorude häält.
Aga tuul? Tundsin ju.
Arvestades, et mu vehklemine ajas jalule ühe pika ja koheva sabaga peni, hakkan taipama.

Südakevad

Mul on kadaka sees linnupesa.
Et söök nokaulatuses?

Peaasi, et nad toidumürgitust ei saaks.

Sääskede jooksuaeg?

Närvid on läbi. Pool ööd elasin justkui lennujaama kõrval. "Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuuuuuuuu" ja "iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuuuuuuuuuuuu". Ime, et tiivatuul teki peale jättis.

Padi ühe kõrva kaudu teise surutud, kaks tekki üle pea, suutsin korraks isegi tukastada ja näha unes elektritrelliga hambapuurimist. Sest seal, hingamiseks jäetud mikroskoopilise õhuava juures, ta tiirutas. VASSSTIK VINGUJA!

"Kasi minema!" üritasin ennast nii suuliselt kui kirjalikult arusaadavaks teha. Täiskuuvalgust oli piisavalt. Lugemisega kehvasti?

Pilt on hommikune. Enne aknapesu.

Lülitasin tule põlema. Tema istub palmioksal ja teeskleb isast! Ärgu tulgu ütlema, et see oli serenaad ja suudlemiskatse!

Ei suuda ükski naisterahvas kauaks peeglist eemale jääda. Sääsk ees, mina järel.
Tema oli see, kes riidu alustas ja terariistaga mu nina torkis! Mina andsin ainult kõrvakiilu.

Fotojaht. Tuulevaikus

Kui õhk seisab nii kindlalt, et võib üles-alla ronida...

Kogu tuul on rabast välja püütud. Jälle tühjad võrgud.

Tuulel on ju pea segi. Saa sa siin aru, kus taevas lõppeb ja laugas algab.

Teised tuulevaiksed

Aktiivne öö

Tegin endale ööpesa elutoapõrandale. Mõnusalt jahe. Kontimööda kõva.

"Kui undamine segab, keera vesi kinni," soovitasin põnnile, kes end minu toas kušetile filmi vaatama keris.

See oli viga. Torustik undab, nagu oleks meetripikkune sääsk dušinurka vangistatud. Aga ma TEAN, et need on torud. Nüüd valitses salakaval vaikus. Hetkeks.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!" andis esimene piniseja oma kohalolust märku. Panin tule põlema ja püüdsin ta kinni.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!" huilgas järgmine. Tuleb ikkagi aken sulgeda.

Tundus, et olin sellega lootusetult hiljaks jäänud.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Tõmbasin teki üle pea. 1, 2, 3, 4... Ei suuda! Õhku! Kohe!

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Surusin põse madratsi kõrval vastu jahedat põrandat. Ehk sääsed ei oska mu nägu sealt otsida?Kergitasin tekiserva nii, et jääks hädavajalik hingamispilu. Tundsin, kuidas sellest pahiseb välja kuum ja äraandlik hingeõhk.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!" laskub lärmakas huviline mu ninaotsale.

Kurrrrrrjam!

Veel kord tuli põlema. Tulge! Noh, ma ootan!

Vaikus.

Kui nii, siis nii.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Nüüd aitab! Ma vajan kaitset!

Püstitada elutuppa telk?

Ee... ma ei hakka ju peret keset ööd oma telkimissooviga üles ajama. Ma tõesti ei kujuta ette, kuhu põnn selle pakkis.

Rahu. See on kõigest sääsk. Paljukest ta ikka sööb.

"Iiiiiiiiiiiiiiiii!"

Aaaaarh! Too elukas lendas mulle kõrva ja sattus seal paanikasse.

Torman kööki, nopin akna eest maha pitskardina ja marsin sellega võidukalt asemele.

Probleem. Kardin vajub vastu nägu, jättes sääskedele mõnusat toiduavastamisrõõmu.

Mh? Hakkan naelu seina taguma ja baldahhiini konstrueerima?

Seon ühe kardinaotsa tugitooli käetoe külge.

Olgu. Ja edasi? Teist hoian näpuga õhus?

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ebamugav ju pisut on, aga vajan seda ainult uinumiseni. Edasi võin magada, kuidas heaks arvan.

Abiks algajale pildivaatajale: kardin, padi, taburet

Niiiiii surrrrnuuud!

Ninja-väimees,

Kung Fu Panda-täditütar,

seks saemees...

aga oleme ausad - kui ise ei tee, on tegemata kõik! :P

Kuna kirveid kõigile ei jagunud, sai halukutsariks täditütar.

"Las need hunnikud praegu olla, tassi sa see sealt kuuri ära," suunasin kallist sugulast naabrite puuhunniku poole.

"Kas need on ka sinu puud?"

"Ei ole, aga siis jään mina süüst puhtaks!"

Pool tundi enne keskööd taarusime tuppa, sääskedest ja kärbestest kasukad üll.

Väimees kandis lõhkudes kindaid, aga mulle muidugi ei soovitanud. Nüüd istun toanurgas nagu tõhus kärbsepiits: verelõhn meelitab pinisejad peopessa ja sinna (vaigu sisse) nad jäävad. Käsi kokku laksatada pole vaja. Kas neid lahti saakski? :P

"Sinu juures suudan ma end alati ära külmetada," hädaldab täditütar ja nurub pipraplaastrit.

Loomulikult on mul pipraplaastrit.

Kus on kõige loogilisem koht selle hoidmiseks? Loomulikult maitseainekarp. :P

Kell näitab veerand üks öösel. Väimees, kes paarikümne minuti eest voodisse hiilis, kihutas oma napis pesus just välisuksest välja.

"Ära mine! Las need puud nüüd homseni olla," hõikasin hästi vaos hoitud murelikkusega, sest kui inimene ikka tahab rassida, ei maksa seda talle keelata.

Hm. Tagasi tuli. Itsitab, aga mineku põhjust ei avalda.

Tuba on kärbestega vastikult tihedalt asustatud. Õnneks mul on 3 kärbsepiitsa ja ma isegi tean, kus need on. Kadunud. Ajan kiusajaid üleeilse ajalehega taga. See tekitab neis suurt elevust.

Puudelõhkumine tundub kurnav, ent toimiv moodus kaalulangetamiseks. Ainult et kõht läheb tühjaks. Hiilin kööki ja haaran kaasa ühe ülepannikoogi. Toormoosiga. Veidi aega hiljem õiendan arved singisaiaga ja seejärel hävitan viimased paar peotäit mureleid. Aga kui kellaajale mõelda, siis ma polnudki täna veel midagi söönud. :P

Skleroos 2

Askeldan arvutis, vaatan ühest oma lemmikblogist liblikate pilte ja järsku meenub, miks õuest tuppa sai tuldud. Fotokat võtma, et üks miniatuurne ruudutiib pildile püüda. Ja et mul jäi väljas töö pooleli.

Nagu keegi hiljuti tabavalt märkis, on ainsaks asjaks, mida ma kunagi ära ei unusta, vetsuskäimine. Et see tuletavat end pidevalt meelde.

Liblikas oli vahepeal minema lennanud. Huvitav, miks küll? Olin ju ära napi pooltunni.

Pildistasin siis lilli. Need pole nii kärsitud. Kui just fotograafi oodates ära ei närtsi. :D

Hullumeelne aeg :D

Elamine on silmini rahvast täis. Kui keegi lahkubki, leidub talle kohe asendusliige. Või kaks.

"Emme! Mulle tuleb sõber kaasa," lõpetas üks põnnidest just telefonikõne. Olgu pealegi. Mis vahet seal. :D

Auto tervise pärast kannab hoolt arvukas meeskond. Seepärast julgeb sõiduriist endale rahuliku südamega lagunemist lubada.

"Leidsin starteri. Kohe sõidan linna."

"Kui tahad, võtan selle lihtsalt vahelt ära."

"Olen just lammutuses, otsi paberid välja."

"Too siia, teen 3-4 päevaga valmis..."

Ülivägavarahommikused tekstiharjutamised õuetrepil. Niivõrd, kui ööbik, rääk, sookured ja huhuhuu-lind sõna annavad. Sääsed. Hansaetenduselt koju kella kahe paiku, sõprade auto esiosal sentimeetrine putukalaibakiht. Viis tundi kurguni kinninööbitult kolmekümnekraadises kuumuses. "Põlema! Põlema! Põlema!"

"Kõrts - see on teistmoodi üteldes kohvik," tõlgib mu etendusepere pisitütar vennale võõra sõna arusaadavaks.

"Mõtle, ma avastasin, et kohe tuleb minu kord ja kuskil pole ühtegi kotti. Ja ma hakkasin tema käest ära rebima," vadistab "üleaedne".

"Ja muidugi seda, mille pael mul kaela tagant läbi käis," teeb kõnealune külanaine lämbumisliigutusi.

"Kui minu tütar tuleb nõu küsima..."

"Väikese sõrmega teise paela tagant..."

"...ja siis meile anti elamine, kus ei olnud ahju..." teeb hõlstides naistevägi prooviaega parajaks.

Pesupali. Kaev. Kõrts ja kirik. Paar nädalat veel. :D