Manöövrid

"Sa ei mahu sealt mööda. Kivi jääb ette."

"Sul on õigus. Ei mahu."

"Häh! Siit läheks isegi Hummer läbi."

"Hummer mingu, mina ei lähe."

"Olgu, ma ajan oma auto eest ära!" (Sõnaga OLGU on omavoliliselt asendatud sõna...? :P)

"Sa pead ainult nurga taha keerama. See ei ole nii keeruline, et teedeatlast vaja läheb."

"Nooh? Nüüd mahud?"

"Mhmh." (Sosin ühele saatmatulnuist) "Teed mulle teene?"

"Millise?"

"Sõida sina."

;)

Niiiiii surrrrnuuud!

Ninja-väimees,

Kung Fu Panda-täditütar,

seks saemees...

aga oleme ausad - kui ise ei tee, on tegemata kõik! :P

Kuna kirveid kõigile ei jagunud, sai halukutsariks täditütar.

"Las need hunnikud praegu olla, tassi sa see sealt kuuri ära," suunasin kallist sugulast naabrite puuhunniku poole.

"Kas need on ka sinu puud?"

"Ei ole, aga siis jään mina süüst puhtaks!"

Pool tundi enne keskööd taarusime tuppa, sääskedest ja kärbestest kasukad üll.

Väimees kandis lõhkudes kindaid, aga mulle muidugi ei soovitanud. Nüüd istun toanurgas nagu tõhus kärbsepiits: verelõhn meelitab pinisejad peopessa ja sinna (vaigu sisse) nad jäävad. Käsi kokku laksatada pole vaja. Kas neid lahti saakski? :P

"Sinu juures suudan ma end alati ära külmetada," hädaldab täditütar ja nurub pipraplaastrit.

Loomulikult on mul pipraplaastrit.

Kus on kõige loogilisem koht selle hoidmiseks? Loomulikult maitseainekarp. :P

Kell näitab veerand üks öösel. Väimees, kes paarikümne minuti eest voodisse hiilis, kihutas oma napis pesus just välisuksest välja.

"Ära mine! Las need puud nüüd homseni olla," hõikasin hästi vaos hoitud murelikkusega, sest kui inimene ikka tahab rassida, ei maksa seda talle keelata.

Hm. Tagasi tuli. Itsitab, aga mineku põhjust ei avalda.

Tuba on kärbestega vastikult tihedalt asustatud. Õnneks mul on 3 kärbsepiitsa ja ma isegi tean, kus need on. Kadunud. Ajan kiusajaid üleeilse ajalehega taga. See tekitab neis suurt elevust.

Puudelõhkumine tundub kurnav, ent toimiv moodus kaalulangetamiseks. Ainult et kõht läheb tühjaks. Hiilin kööki ja haaran kaasa ühe ülepannikoogi. Toormoosiga. Veidi aega hiljem õiendan arved singisaiaga ja seejärel hävitan viimased paar peotäit mureleid. Aga kui kellaajale mõelda, siis ma polnudki täna veel midagi söönud. :P

Yo, tulge meile külla!

See on juba koomiline. Sugulased-tuttavad oleks kui kokku rääkinud: üks lahkub, teine tuleb asemele; kaks läheb ära, kaks küsib ulualust. Ega ma ei kurda, isegi huvitav on. Kõigi jaoks lihtsalt ei jagu soovitult palju aega ja tähelepanu. :) Võiks ju mõni siis veidi pikemalt peatuda, mitte 1-2 päeva ja... läinud. Viimati nähtud noormeest vist ei tunneks teises ümbruses äragi. Magamiskohad broneerinud (:P) täditütre perest olen lausa ebaviisakalt kaua eemal olnud. Ehk seekord lobiseme pikemalt (unistada ikka võib!). ;) Pesapõnni sõpruskonda ei maksa mainidagi, sellest on 1-2 esindajat igapäevaselt platsis.

Lisaks veel üks elevust tekitanud kostiline, aga tema nii hõlpsalt ei pääse. Karta on, et vähemalt mingil moel kirjutan ta näidendisse. Ei saa ju nii suurepärast ainest kasutamata jätta! :D :D :D

Milleks see kõik hea on? Arvatavasti valmistan end ette poole aasta pärast saabuvaks elumuutuseks. Puudutab see ju natu-natuke mindki. ;)

Kõigile säärane segasummasuvila muidugi ei sobi. Õnneks on suvi ja võimalusi teisigi. :D

Üks pulmapilt

Vanaema muigas, et tal oli hirmus kihk mehele minna, aga vanemad ei lubanud. Kaheksateistkümneseks saanult, kui enam luba vaja polnud, kohe läkski. Seega peab foto olema aastast 1932.

See pilt jõudis minuni imelikke kanaleid mööda. Maailm on nii väike!

Mina mäletan sellist vanaema ja vanaisa.

1982. Viiskümmend aastat hiljem.

Fotojaht. Juured

Loomulikult on ka minul juured. Kuis siis teisiti. Kõige rohkem olen vanaemajuurne.

Tema kirju on ikka veel talumatult valus lugeda. Veerand sajandit temata.

Kümne päeva pärast saaks minu vanaema 97.

Ees pildil vanaema õde Hilda oma mehega, vanaema :) Meeri Lisette, õde Karine. Taga tema vend Albert ja õde Marta.

Teised.