Õpetajal on äge amet

Olen töös lapsi kiusanud ja istutanud puude teema juures valikvastuste hulka riidepuu, käsipuu ja puujala.
Puujalg osutub paari lapse väitel kodumaiseks mürgiseks okaspuuks.
"Mis on puujalg?"
"Kuuse jalg."
"Sa mõtled seda, millesse jõulupuu püsti pannakse? Jaa. Kõlab küll sedamoodi. Aga..."
"Puu juured!"
"Neid võiks lausa varvasteks pidada, eks? Aga..." ja õpetaja saab oma uuele valgele tahvlile joonistada suurepärase puujalamehe. Ja siis meenub paljudele, et nad teavad ja et tänapäeval ei märkagi, kui sul jalga pole.

"Kirjandus tuleb mul peaaegu neli, aga eesti keel on küll kaks!" teadustab hoopis teine noormees hoopis teises tunnis.
"Miks?"
"No ma ei tee kaasa ja ei pane tähele."
"Tundub nii, sest õigekirjas saad sa juba täitsa hästi hakkama ja sõnavara poolest annad nii mõnelegi silmad ette."
"Oi, õpetaja, sa ei taha mu sõnavara kuulda!"

:)

Kodused kõnelused

„Mul on esihammaste vahelt vahe kadunud!“

„Enne magama ei lähe, kui üles otsid!“

„Hambad on kokku läinud, seda ma räägin.“

„Kui tulise veega sa hambaid pesed?“

Kodused jutud

Pudinad istuvad laua ümber ja vaatlevad aknast tihaseid.

"Teil on NELI võrku linnutoitu!" silmitseb küllatulnud naabritüdruk aknalauale virnastatud tagavara.

"Jah! Ta hoolitseb siin kõikide eest!" vastab meie pere vanim poja.

Appi, kui toredasti see kõlab! 

:) :) :)

Kas võtta kass?

"Meile pakuti kassi."
"Ärge võtke!"
"Ei võtagi. Me võtame mesilased."

Pole midagi selga panna!

Põnn14 kiljub mingi loomakostüümi-veebilehe ees: "Kui äge! Mõtle - tutipeoks!"
"Unusta ära! Ma ei osta sulle üheks korraks neljakümne euro eest mingit kaelkirjakukostüümi!"
"Aga ma saaks seda pärast terve elu kanda!"

Aitäh. Veensid.
:P

Uhke rüü ja ühissõiduk

"Mis metsaelanikele nende juures meeldis?"
"Rüü. Laul."
"Mis on rüü?"
"Ma ei tea."
"Tuleta meelde, milline oli peoleo rüü."
"Kollane."
"Sest tal olid kollast värvi..."
"...suled!"
"Linnu rüü on tema sulestik. Sinu rüüks on see tore dressipluus ja triibuga püksid. Mis on minu rüüks?"
"Särk."
"Täpsemalt küll..."
"...pluus."
"Veel täpsemalt?"
"Kampsun."
"Kampsun. Aga veel?"
"Püksid. Või ei... need... noh, need (kohmetu osutamine õpetaja säärte suunas)...ja siis see, mis nende peal on."

Kes oskab arvata? :D
_ _ _

"Buss, reisirong, tramm. Kõik need on..."
"...sõidukid."
"Õige. Aga... traktor ei sobi nende hulka. Mis sõidukid need nüüd on?"
"Linnasõidukid?"
"Rong ja buss sõidavad maal ka. Mõtle, milleks neid vaja on?"
"Inimeste sõidutamiseks."
"Just! Sinna mahub palju rahvast. Nende kohta öeldakse - ühissõidukid. Nimeta veel üks ühissõiduk."
"Mm... ma ei tea."
Osutan vargsi sõrmega aknast välja taeva suunas.
Segaduses vestluskaaslane: "Mis viib puu otsa? Kuhu? Pilvelõhkuja... lift???"

Appi! Ma poleks iial niisuguse asja peale tulnud. :)
Ja nüüd mõlgutan päev otsa mõtet, et kas lift on ühistranspordivahend või ei. Inimesi veab? Veab. Mõnesse mahub päris palju. Paarikilomeetrise jalutuskäigu pärast bussi peatama ei vaevu, aga liftinupu otsib käsi üles juba mõnemeetriseks tõusuks. Juhti pole, aga kas see on määrav? Ja kust ma tean, et pole? Ehk istub iga lifti lae peal oma kutsar?
Paras mulle. Esita veel kiuslikke küsimusi. :D

Õel ema ja ilus laps

"Kuidas köögivilju tehakse?" ilmub toauksele põnn.
"Nooh... võtad seemned, paned mulda, kastad..."
"NEID köögivilju!" turtsatab põnn ja vehib kilepakiga, millel ilutseb kiri "Pühapäevapada".
"Hautad."
"Pliidil?"
"Ei. Otsi kana."
"Tegelikult ka, panen vett peale?"
"Alla. Singitükke pole enam? Prae ära, saad natuke rasva..."
"Iuuu! Ma teen veega. Siis ma lihtsalt keedan ju?"
"Aga ära keeda lihtsalt. Keeda keeruliselt."
"Äh. Aga kui ma teen vesivannil? Et siia panen vett ja siia köögiviljad?" taritakse potid lagedale.
"No tee."
"Ah, ma vist ikka keedan..."

Pärast seda, kui perearst mainis, et mu tütar on normaalkaalus, algas draama. Laps leiab, et peab 20 kg alla võtma, sest... normaalne olla on äärmiselt ebanormaalne! Õnneks esialgu alandab ta kaalu riiete arvelt (jope näiteks aitas korraga mõnisada grammi maha võtta) ja õnneks on soojad ilmad.
Oh.

Pesu paistab

Põnn tuuseldab korteris ringi.
"Mida otsid?"
"Lühikesi teksasid."

Jee! Võimalus
1) laps õue meelitada,
2) motiveerida ta riideid nöörilt tuppa tooma.

"Ma pesin pesu. Ehk on nööril."
"Õues?"
"Õues. Mine vaata..." (Tahaks lisada: "Too riided tuppa ka, kui juba lähed.")
Põnnil on parem plaan.

"Kus binokkel on?"
:P

Kolm küsimust lindude kohta

"Ma ei tunne ju ühtki lindu hääle järgi ära. Käo kukkumise tunneks, aga kui ta laulma hakkab, siis enam ei tea. Mis häält ta teeb siis?"

"Kas kõik isaslinnud on kuked?"

"Mis linnud need kaks suurt on? Need, kes metsas kallale tulevad. Üks on metsis ja teine on..."
"Sookurg?" :P

Tihasekukk.

Kapsarullide kodustamine

"Emme! Mis täna süüa on?"
"Kapsarullid."
"Iuuuu! Ma ei söö kapsarulle!"
"Miks? Siin pole ju midagi hullu? Kapsas, hakkliha."
"Ikkagi ma ei söö!"

"Ma panen sinu jaoks ka? Igaks juhuks."
"Ma ei söö kapsarulli!"
"Kuidas ma ainult enda jaoks teen???"
"Ma ei söö kapsarulli!!!"

"Mm! Emme, mis siin nii hästi lõhnab?"
"Kapsarull."
"Okei. Lõhn on hea, aga maitse mulle ei meeldi."
:S

"Emme! Ma vist võtan ikka ühe kapsarulli?"

Kodused jutud

"Ema! Tead, ma sain kehalises viie miinuse! Tead, millist pingutust see mult nõudis? Ma suusatasin läbi puu!"

"Ema! Ma ei saanud kunstis oma tööd valmis, sest mul polnud kanepilehte kaasas. Õpetajal ka ei olnud anda." (Prinditud.)

"Ema! Ma tahaks papagoid."
"Elevanti ei taha?"
"Tahan küll. Ma hakkaks temaga koolis käima."
"Sina hakkaks talle siis talveks heina tegema!"
"Ja sina hakkaks tal kastis liiva vahetama!"

Emme! Kõht on niiiiiiiiiiiiiii tühi!

Põnn kangutab külmikuukse lahti.
"Vau!"
Kapis tõesti üht-teist leidub.
"Ravioolid? Mis need on? Head? Iuuuuu! Seente ja spinatiga!"
Pärast põgusat vastikusvärinat klammerdub rusikake paberisse keeratud vorstijupi ümber.
"Kas see on sul see peeeeeekiga?"
Ei. See muruga.
"Iuuuuu!"
Mis siis veel leidub?
Sinki. Mune. Värsket kurki. Hapukapsast. Sutsuke jogurtit. Piima. Nisukrõbinaid...

Näib, et miski pole toit.

Otsustan, et olen jõhker ja hoolimatu ema. Las laps nälgib!

Minu praetaldrik lõhnab puravikuliselt. Teen toidukuhjale hapukoorest mustri peale.

Süda läheb haledaks. Panen makaronipoti tulele.
Peab piimasuppi keetma, sest tomatikaste makaronide juurde oleks iuuuu! ananassitükkidega.

:)

Toitumisnipp

"Süüa tahad?"
"Teha?"
"Süüa."
"Ma nii hilja ei taha. Sest öösel toit ei seedu ja läheb ainult pekiks."
"Jäta tuli põlema. Siis toit näeb, kuhu läheb. Hakkab pigem seeduma."

Kõik algas tigudest

Hommikul juhtisid põnnid tähelepanu sellele, et kasvatan aknalaual lillepotitäit tigusid. Mu eesmärk oli olnud pisut teistsugune.

Kui juba koristamiseks läks, otsustasin voodi teistpidi keerata. Ära tüütas, et valgetel öödel paistab täiskuu lagipähe.

Ega mu toas üleliigset ruumi ole, nii et kui keegi mõtles, et keerasin sängil jalad ülespoole, siis... ma ise olin hetkeks sama meelt.

Tekkis parem plaan: viin kapi teise (õigemini küll kolmandasse) tuppa. See tähendaks aseme mahutamist magalasse nii, et jääb ka käimispinda. Ka poleks enam vaja voodiotsa kukil hoida, kui tahan kapiuksi avada.

Koristushoos tirisin sahtlid tühjaks. Korralagedus valitses neis nagunii - käsikaudu kobades sattusid asjad suhteliselt huupi kuhugi ukse taha. Kavatsesin ka võimalikult palju riideid garderoobist välja praakida.

Kui teha, siis korralikult!

Ülemus oli õpetanud, et kõige lihtsam on kappi sõidutada vaibaga. Oligi.
Ülemus ei öelnud, et kapi taga võib olla tapeedita sein. :(
Noh, eks ma pisut kahtlustasin.
Õnneks leidus meil seinakatteks sobivaid kardinaid. Ajutiselt, eks ju. Kuni tapeedi hankimiseni. :S

Esimesena sattus põrandalvedeleva rõivahunniku juures masendusse põnn, kes tahtis pesema minna.
Järgmine depressionist olin ise, sest mõistsin, et pean selle kuhja kuidagi kontrolli alla saama.

Välja suutsin praakida ühe pika villase vesti, mille keegi aktivist pesumasinaga korsetiks oli kujundanud. Kuigi kõik teavad, et kannan viimased kuud vaheldumisi halli pihikseelikut ja lillelist kleiti, omasid kõik teised triibulised-ruudulised-pikad-lühikesed ihukatted tohutut emotsionaalset väärtust. :S

Sai nüüd parem siis? Ruumi on tõesti rohkem. Samas tunnen, kuidas jalad väsimusest tuikavad, kui järjekordselt oma toast läbi marsin. Vähemalt ise usun, et asi pole mitte pesukuhjaga masina ja nööride vahet traavimises, vaid visuaalselt pikemaks veninud vahemaas köögist elutuppa.

Vorst vorsti vastu

"Tahaks kommi!" tuuseldan närviliselt elamises ringi.
"Tee siis midagi head!" soovitab põnn. "Tahaks ka..."

Kommimeisterdamiseni me siiski ei jõua. Sukeldume külmikusse ja väljume sealt, kummalgi oma vorstijupp käes.

"Iuuu! Mingi pekitükkidega!" põlastab põnn minu jahisaaki ja nüsib enda omast  viile.
"Sinu vorstis on kõik segi mikserdatud. Sul pole aimugi, mis seal kõik sees on!"
"Ongi hea! Sinu omas on ju mingi... muru! Sinu vorsti tegemine kahjustab loodust palju rohkem! Kujutad ette: kisutakse taimi üles ja topitakse vorsti sisse!"
"Sinu vorst on muidugi keskkonnasõbralik. Taaskasutus! Kilekotid, plastpudelid. Toiduvärviga roosaks toonitud..."

Magusaisu meie vorstileivad ei peleta. Mida järgmiseks? Praeme kartuleid? :D

e-laulupidu ja teised toredad mõtted

Kõrv muutis Ö E-ks. Aga miks ka mitte! Iseenesest vahva mõte ju. Neti- ja laulurahvas, nagu me oleme. :D

Pesamuna teises vabariigi otsas kurdab, et teksad läksid katki ja uusi saapaid ka vaja.

"Raha on kõik sinu käes!" üritan kohustustest kõrvale hiilida. "Meie siin Freddyga elame kokkuhoidlikult kuivikuid süües."

"Olgu, tulen, siis saame koos metssigu küttima minna!" lubab Põnn.

Kahtlustan, et selleks on mingit luba vaja, aga unistuseks tore küll.

"Lahe! Sa tee vibu, ma nooled!"

"Hah! Mul vibu olemas!"

"Sead on ohtlikud. Läheks hoopis ja kaevaks lume alt siile?"

"Ma söön parem kuivikuid."

"Otsas!"

"A kuule! Müüme maja maha! Ma täna geos õppisin, et Aafrikas mingid marjad või maniad elavad hüttides, mis on tehtud puudest ja sõnnikust. Freddy teeb sõnnikut..."

Nojah. Ja meie kahe poolt on puuded.

"Ma kardan, et selle korteri eest kuigi palju raha ei saa."

"SMS-laen?"

"Surra saab ka valutumalt."

:)

Kallid sõbrad, kes te juba konserve pakite ja võileibu teete! See oli lihtsalt üks meie jõhkra pere igaõhtustest unejuttudest. Kõik on kõige paremas korras. Kõhud täis ja toad soojad. 

Ilusaid unenägusid! :D

Taas üks tore päev!

Põnn14 helistab: "Emme, kas sa poodi saad minna?"
"Mida vaja?"
"Meil läks suures toas pirn läbi. Ainult üks põleb veel." (Aga peaks põlema 6!)
"Vaata, ehk on kapis mõni pirn!" (Aeg-ajalt ostan neid hunniku.)
"Kas nad on seal kõik terved?"
"Noh, kui on kinnise karbi sees..."
"Ma ei julge!"
"Rahu! Kapis ja karbi sees ei ole nad reeglina ohtlikud. Aga kui kardad vaadata, pane ohutuse mõttes kummikud jalga!" (Lapsi on nii hea mõnitada. Ma ju sain aru küll, et ta pelgab: nüüd sunnitakse pirni vahetama!)

Bussis vestlevad kaks lasteaiasõbrannat:
"Mina hakkan suurestpeast Tallinnas elama!"
"Aga mina - Tartus!"
"Ma tegelt veel mõtlen. Äkki jään ikka koju."
"Miks?"
"Mul tuleb ju igatsus peale!"

Kodus mugime kolmekesi mandariine: põnn, mina ja Freddy. Kass ei arva sellest midagi. Nurub õue. Küllap kelgutama.

Näärikuu päkapikk

Eile ohkasin, et laps nõuab uusi villaseid sokke, aga pole aega kududa. Nädala lõpuks vaja. Ostsin poest mingid villasokilaadsed tooted.

Täna ilutsesid sokid lauanurgal. Lihtsalt. Heast südamest.

Ma kohe ei või. Olen nii liigutatud, et käisin pool päeva, sokid kaenlas ja rääkisin oma päkapikulugu ikka ja jälle.

Nüüdki veel ei suuda lõpetada. No hiiiiiiiiiiiiiiiiiiglama armas ju!

Need toredad kudumid leidsid õnneliku omaniku ja olid väga oodatud. :D

Kodused jutud

"Miks sa mulle seda teed?" ahastan pliidi ees.
"Mis on?" küsib Põnn14 kõrvaltoast.
"Tuli ei lähe põlema. Ma juba mitmendat korda üritan."
"Rääkida. Miks sa arvad, et see aitab?"

"Tead, et Freddy täiega urises öösel köögis. Ma mõtlesin: appi, nüüd on meil keegi korteris. Võtsin teki ümber ja tulin vaatama. Õde oli õhtul toidukoti põrandale jätnud, kana oli kotist väljas ja Freddy kaitses teda kassi eest!"


Õues oli vilu. Termomeeter näitab -15, aga paljasääri väga kaugele jalutada ei tahtnud. Õnneks koer ka mitte. :D

Hingelised traumad

"Kas üldse on võimalik last niimoodi suureks kasvatada, et tal poleks ühtki hingelist traumat?" ohkab Põnn22.
"Mina sain oma trauma, kui te läksite issiga poodi ja jätsite minu koju. Ma ei tahtnudki poest midagi, tahtsin lihtsalt kaasa sõita."
"Mind jäeti ka. Ootasin akna peal ja vaatasin kella. Ise ei tundnudki veel kella."
"Mina mäletan, kuidas ma püksi pissisin," tuleb uus meenutus. "Hüüdsin, aga ema ei tulnud. Vetsuukse sain ise lahti, aga potile ei ulatanud..."
"Või see kakaokrõbinate piim! Kõige parem osa selle söögi juures! Ja siis tuli vanaema... ja kallas selle oma kohvi peale."

Vaesed lapsed. Ime, et nad üldse nii normaalseteks on kasvanud! :D