Õnnelik. Lendamiseni

Elu on ilus, eks ju? :D

Üleeile.

"Tead, kuidas värvilõhna vähemaks saab?" on väimees valmis tarkust jagama.

"Nooh?"

"Hakitud sibulaga."

"Mina ei tunne mingit värvilõhna!"

"Muidugi ei tunne. Sa oled kogu aeg selle sees. Lihtsalt... paari päeva pärast, kui kõik valmis, oled sina meil närviline ja pahas tujus."

Põnn otsib põrandalt värvimata rada, et pesema pääseda.

"Vaata, siit läheb plaadivahe. Hoiad siia serva..." juhatan.

"Siia?" põntsatab jalg keset suurepärast värsket ja rohelist värvipinda.

Tagasi tulles on probleem hoopis suurem.

"Õde! Kas sul on mulle midagi selga anda? Ema värvis põranda ära, aga mu riided on kõik kapis!"

Teisest toast kostab vaikset itsitamist.

"Mis sa naerad! See ei ole naljakas!" toriseb põnn, ise vaevu tõsiseks jääda suutes.

"Tunnista, et on," muhelen.

"Oota. Ma teen sulle homme tagasi. Küll ma midagi välja mõtlen!"

"Arvatavasti juba tegidki. Ma ei taha teada, mis mind duširuumis ootab. Põrandatäis rohelisi tulnukajälgi?" :)