Päeval kauplesin asendusgiidi: "Sul on ju võtmed olemas? Väga hea, siis tuled nendega ja ma jätan enda komplekti siia."
Tundus hea mõte. Kuni selle hetkeni, kus pidin ukse lukustama ja samal ajal võtmed majja jätma.
Ja seda plaani üritan ellu viia vähemalt kord suve jooksul! Aastast aastasse.
***
"Kuidas ma ütlen inimestele, et see päevitunud ja ujukates kutt on minu VANAISA?" muigas põnn päeval. "Ma mäletan, kui ta end ära põletas ja kuidas siis vanaema määris hapukoore ja ma-ei-tea-millega... No sa ei pea ennast 12 tundi grillima! Ühes asjas on vanaema ja vanaisa sarnased. Nad ei õpi oma vigadest!"
Et süüdistan geene? ;)
***
Askeldan köögis.
"Põnnid" on juba tüki aja eest oma tuppa pugenud.
"Emme!"
"Ma ei saa veel. Praen maksa lõpuni!"
"Emme!"
"Mis on? Ma kohe lõpetan."
"Tule siia!"
"Ma ei saa ju!"
"Tule siia!"
"Nooh?"
Vaikus.
Ei ole nii.
On ikka. Jälle ma pidasin maha pika ja sisuka dialoogi oma külmaveetoruga. (Naaber kord pidas mulle õpetliku loengu hüdrofoorist, survest, paigast ära õhkpadjast ja undavatest torudest, aga minu jaoks jääbki see nähtus Nutjaks Toruvanameheks. Kuidas ma küll tema kaotuse üle elan, kui nad selle asjanduse lähipäevil ära remondivad, nagu ähvardati...) :P
No comments:
Post a Comment