Kelluga.
Vähemalt üritasin.
Aga alustan algusest.
Ühel päeval kukkus mul jupike seina maha. Ega ta päris ise kukkunud, ma natuke urgitsesin ka. Sest mingi tükk oli lahti ja oleks nagunii ära tulnud.
Kui põnn teada tahtis, kuidas see juhtus, demonstreerisin teise seinaga. Seal oli varing palju vägevam!
Nüüd rõõmustas silma umbes pool ruutmeetrit telliskivimüüri.
Ega see tegelikult kõige ilusam vaatepilt polnud. Leidsin, et keegi võiks sekkuda.
Helistasin sõbrale. Noh, päris igale sõbrale ei julge oma totrate mõtetega pinda käia. Talle julgesin. Oli ära.
Helistasin teise sõbra õele. Kes elab siin lähistel ja kelle mees täpselt teab, mis niisuguse seinaga teha.
Õde lubas oma mehe numbri anda, et rääkigu ma ise.
Loomulikult ei andnud. Sellel numbril, mille ta anda raatsis, sai ka meeldiva meeskodanikuga suhelda, aga kuna me vestluse käigus ühtki ühist tuttavat ei tuvastanud, jätsin ta külla kutsumata. Vähemalt mitte krohvimise eesmärgil. :P
Pika pinnimise peale sain ka soovitud numbri. Kerge keelebarjääri tõttu läks tükk aega, enne kui teineteist lõpuni mõistsime.
Lubas tulla õhtul.
Kella üheteistkümne ajal otsustasime põnniga, et läheme magama, vast nii hilja ikka enam ei tulda. Seepärast ma ei teagi öelda, kas käidi või ei. Meie magasime.
Hommikuks polnud telliskivimüür endaga ikka veel midagi teinud.
Käisime põnniga poodlemas ja ühtlasi põikasime isade juurest läbi. ;)
Minu isa arvas, et tal isegi on mingi valmissegu. Et võib mõnel päeval läbi astuda.
Kuna mul on aastatepikkused kogemused, et kannatust oman mina märgatavalt rohkem, lunisin segukoti endale. Poole sõnagagi märku andmata, et plaanin ise ehitama hakata.
Ega ma krohvimisest midagi teadnud. Kunagi ammu nägin midagi sellesarnast pealt, aga mäletan, et too töö ebaõnnestus.
Kotilt võis muidugi üht-teist veerida. Näiteks, et soovituslik päevane toidukogus võib varieeruda seoses ilmastikutingimustega.
Sest algselt oli selles kotis olnud koeratoit.
Niisiis, otsustasin instinkte usaldada.
Mina ei saa aru, mismoodi nad selle kelluga mörti niimoodi seina külge loobivad, et see sinna kinni jääb? Mul jäi ka, aga vastasseina külge.
Mätsisin siis käega.
Olgu. Detailidesse ei lasku. Äkki kogemata loeb keegi, kes ehitusest rohkem jagab. Tal hakkaks väga valus.
Noh, lõpuks ma püüdsin pinna siledaks teha selle käepidemestatud lauajupiga, mille isa mulle pakiruumi surus, aga kellu tuli silendamisega minu meelest palju etemini toime. Okei, okei, ei ole veel päris sile! :D
Mingil hetkel turgatas mulle pähe, et netis on ka kindlasti mingi õpetus.
Parem, kui ma poleks seda lugenud.
Üldiselt tegin esimesest liigutusest alates kõik valesti, aga kuna mul on pool koeratoidupakki veel seda halli tolmu täis, siis ma väga ei põe.
Kindlasti on pereliikmeid, kes tahaksid mind hooldekodusse viia, aga pesapõnn ehk ei luba. Tundus, et tal oli päris lõbus päev. Kui õudne üle läks. :P
4 comments:
Mina olen ka ükskord seina krohvinud! Ega mindki keegi selleks ei usaldanud. Küsisin nõu sõbranna mehe käest, kes oli siis juba väga südamehaige ega võinud pingutada. Natuke näitas mulle ette. Natuke krohvi jäi ka minul seinale kinni. Aga siledus pole kõige tähtsam. Peaasi, et seinas enam auku ei ole. Nüüd pole seda seinagi enam. Aga nüüd on ju trendikas näidata, milline sein algselt oli.
julge pealehakkamine on pool võitu!
Heh! Päev hiljem tundub, et kõige halvemini ei läinudki. Sein kindlalt püsti. Teise laigu (mis pildile ei mahtunud, sest oli mujal ruumis) pahteldasin juba ära ka. Nii ilus, et polekski nagu minu tehtud! :D
Mina ka lihtsalt võtsin kätte ja hakkasin krohvima. Alles siis, kui suurem osa tööst tehtud, ilmus siit-sealt lahkeid õpetussõnade jagajaid välja. Aga konarused ilmusid nähtavale alles siis, kui tolm nendele kogunema hakkas. :D Ja metallist välisnurgaliistude vajalikkus sai mulle ka alles hulga hiljem selgeks...aga uut tegemist pole veel ette võtnud.
Post a Comment