Pärast tormi külili

Mõni tuule pärast,

mõni tarbe pärast,

mõni mõnu pärast. ;)

Kass murdis hobuse maha ja Puumees kolis oma mööbli Albu mõisa

Tormasin, vajalikke vahendeid käigult kotti haarates, palutud suunas. Trepikojas nõudis kass tehtu eest tunnustust.

"No, Seitel!!!"

Polnud aega juhtunu üle juurelda, mind oodati mõisas.

Miks mind?

Ise ka imestasin, aga samas... vahva, et nii juhtus.

Toimumas oli midagi jäädvustamisväärset. MEIE mööblifirma Woodman valis kapist välja tulemiseks siinse mõisa.

Mööbli vahel askeldas Uus-Meremaalt Londoni kaudu meile sattunud peadisainer Leonhard, kellega mul oli võimalus suhelda ja ma tegin seda innukalt, talle oma kõige ingliskeelsemaid naeratusi heites.

Käis fotosessioon kataloogi koostamiseks.

Ligi 200 erinevat toodet!

Mõtlemine pole mu tugevaim külg. Rääkimine ka mitte.

Päeval kauplesin asendusgiidi: "Sul on ju võtmed olemas? Väga hea, siis tuled nendega ja ma jätan enda komplekti siia."

Tundus hea mõte. Kuni selle hetkeni, kus pidin ukse lukustama ja samal ajal võtmed majja jätma.

Ja seda plaani üritan ellu viia vähemalt kord suve jooksul! Aastast aastasse.

***

"Kuidas ma ütlen inimestele, et see päevitunud ja ujukates kutt on minu VANAISA?" muigas põnn päeval. "Ma mäletan, kui ta end ära põletas ja kuidas siis vanaema määris hapukoore ja ma-ei-tea-millega... No sa ei pea ennast 12 tundi grillima! Ühes asjas on vanaema ja vanaisa sarnased. Nad ei õpi oma vigadest!"

Et süüdistan geene? ;)

***

Askeldan köögis.

"Põnnid" on juba tüki aja eest oma tuppa pugenud.

"Emme!"

"Ma ei saa veel. Praen maksa lõpuni!"

"Emme!"

"Mis on? Ma kohe lõpetan."

"Tule siia!"

"Ma ei saa ju!"

"Tule siia!"

"Nooh?"

Vaikus.

Ei ole nii.

On ikka. Jälle ma pidasin maha pika ja sisuka dialoogi oma külmaveetoruga. (Naaber kord pidas mulle õpetliku loengu hüdrofoorist, survest, paigast ära õhkpadjast ja undavatest torudest, aga minu jaoks jääbki see nähtus Nutjaks Toruvanameheks. Kuidas ma küll tema kaotuse üle elan, kui nad selle asjanduse lähipäevil ära remondivad, nagu ähvardati...) :P

Mitte ainult ilmast

Lõunal kolistasin oma sajaaastase eiderattaga (naistekas ju) mõisa. Tuul oli vastu, aga ilm soe ja ilus, püsisin graafikus. Jõudsin poe juurest endale ühe väikse sõbrapoisigi kaasa meelitada.

"Kas see on ka põder?" imestas klutt seinale naelutatud sarvilise loomapea ees. Miskipärast seisab sildil Blue Wildebeest. Ju siis kõlab uhkemalt kui sinignuu. Mitte, et see lapsele kuidagi tuttavamalt oleks kõlanud. Metssead, kits, põder...

"Oota!" jääb poisile korraga midagi veidrat silma. Vaatab ühele poole ust, kus ripub jahimeeste nimekiri ja teisele poole, kus põdra pea. Veel. Ja veel.

"Aga... kus siis ülejäänud põder on???"

Õhtuks oli tuul pööranud. Ilm ka.

"#%/***@=¤£##!!!"

Varavarahommikuni! ;)

Restauraatori unistus ja Liiliad Köögikatale

Mõisas turgutatakse üht laemaalingut. Tuba tellinguid täis, ega meistreid väga tülitada julge. Aga inimesi ju huvitab, siis hea nende taha pugedes ennast ka sisse pressida.

"Mis teie kaelad küll õhtuks ütlevad!" muretses keegi osavõtlik vanaproua.

"Kartuleid tahaks võtta!" õhati laealusest.

***

Et niisuguseid süüakse? Toorelt, kupatatult?

Millise vanuseni ei tohi võõrastelt onudelt kommi vastu võtta?

Mina igatahes ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kolm kommi võtsin. Niiiii magusaisu kiusas ja niiiii toredasti pisteti pihku. Ja onu kõrval oli kaks tädi ka. :)

Njah. Ma siin üritasin toiduga vähem sõbrustada. Et seitse tundi mõisas, kodust ja poest eemal. Hea võimalus.

Aga mul käis üks noor sõber külas ja tema vanaema arvas, et ilma söömata ma seda sõprust üle ei ela. Pärast nende minekut ilutses mu laual karbitäis köögiviljakooki, kringlitükk, kilekotitäis herneid ja teine mustikaid. Nüüdseks on sellest alles vaid korralikult prügikasti pakitud kiletaara ja paar peotäit tühje kaunu. Ja üks pesemata karp, mille ma sahtlisse unustasin.

Üldiselt pole see töökoht einestajasõbralik. Ei lusikat ega kahvlit. Õnneks leidsin sobiliku joonlaua. :P

Veel avanes mul võimalus vene keeles mõisa tutvustada. Oleksin seda pikemaltki teinud (avastasin, et mu sõnavaras on alles hunnik põnevaid sõnu: подвал, владельцы (kohhutav sõna hääldamiseks), имущества...), aga üks laia naeratusega tuttav nägu ilmus vaatevälja ja mu julgus kahanes silmnähtavalt. Kas ma väljendun väga valesti, kui ütlen mantelkorstna kohta труба-кухня? Lõuendil laemaal? Плафон на холсте? Džiiiiisus, kuidas keel sõlme läheb. Aga tahe on põhiline, eks ju? :D

Hurraaaaa! Õnnestus!

See oli minu giidiajaloo üks parimaid elamusi! Tööks on seda isegi raske nimetada. See oli nauding!

Kes on see salapärane külastajaskond, kes mõisagiididel põlved värisema paneb?

Koolieelikud! :D :D :D

Kogu kätteõpitud tarkus ei kõlba korraga kuhugi! Aastaarvud, nimed, nilbevõitu legendid... Kasutu!

Õnneks on muinasjutt. Natuke jube, parasjagu salapärane ja ilusa lõpuga. Nagu muinasjutule kohane.

Tundub, et meeldis. Ja näitus sobitus looga kui valatult.

"Tulge millalgi jälle külla!" kutsusin lahkujaid.

"Kui te järgmine kord jälle topiseid toote, siis võib mind kutsuda küll," arvas üks toimekam tegelane. Teised paarkümmend paistsid sama meelt. :D

Sama siin. Kuni jätkub selliseid kuulajaid-uudistajaid, võib mind kutsuda küll. ;)

Üldse oli ilus päev. Tegelt kah! :)

Nädalavahetus

algas võrgutamisega.

Hetkeke saastelainel.
Kuidas taimed õhku puhastavad?Kuusehekinäide.

Siis mess.

"Tulgemeilekülla! Meilonväikeagavägaerilisikohtitäisvald:Valgehobusemäesuusa-japuhkekeskusPõhja-EestisuusakuurortAlbumõisüksvanimaidpuitmõisuEestisSeidlatuulikainustöötavHollanditüüpi-tuuleveskiEestisVargamäemuueumpõnevjaprogrammiderohke..."

Oi, mulle messid meeldivad. Endast tüdineks ruttu ära, aga naabrid on toredad. Juba ainult Pireti ja Riina pärast tasub tulla. :D

Muljeid on, aga jagada ei jaksa. Mõndagi tuttavat leidsin siit:

http://soomets.blogspot.com/2011/02/eesti-turismi-hetkeseisust.html