Pärast tormi külili

Mõni tuule pärast,

mõni tarbe pärast,

mõni mõnu pärast. ;)

Kevadel külas

Päiksepoolsed künkanõlvad on sinilillelillad ja ülasevalged. 

Ussskumatu! Ülased! (Eredas valguses ei nõustunud nad paraku pildile jääma.) Kõik tuleb tänavu kuidagi korraga.

Ja kõige selle lilleilu keskel jääkaanega järv. 

Tahtsin liugu laskma minna, aga sõtkapaar ei soovitanud. :D

Vennad pakases ;)

Fotojaht. Libe

Tihastele hokiväljak, majarahvale eskalaator. Tsiteerides kohalikku autorit: "Hea solgiämbriga õue sõita."

Teised libedajahtijad.

Minutisse ei mahtunud, küll aga päeva...

Mõnel pole kuhugi kiiret. Kükitab kasuka sees keras ja vaatab kuud...

Kuu on kättesaamatus kauguses, aga ilus ikka.

Mõni otsib pilguga, kuhu sõber kadus.

"Tule nüüd tagasi! Kohv jahtub ära! Täna näidatakse Tihase TV-s punkareid!"

Iga päev saab kord läbi. Ka sünnipäev. Olgu pealegi juubel.

Lipp kolib korterisse. Selgub, et tema ulatub. Kuuni.

:)

Vastlaliug

Teiste liuglejate seast tundsin ära Tegelinski. ;)

Lõksus

Mõnel päeval kohe tõmbad üht liiki veidrusi ligi.

Hommikul tegin autost koti võtmiseks masinale kolm ringi peale. Asju üle õla tagaistmele visates ei tulnud meelde, et uks streigib. Kohale jõudes ei tulnud meelde, et asjad on istmel, mitte pakiruumis. Ja loomulikult ei meenunud esimese hooga, et see polnud ainus pagas, mis tuppa viimist vajas. :P

Kaks toredasti ettevalmistatud õuesõppetundi riknesid äikesetormi tõttu. Litsusin koos lastega nina vastu aknaklaasi ja vaatasin, kuidas loodus mu tööleheküsimused pea peale pöörab.

Lõunapausile ajastunud üllatuskülaline kasutas lõksuna Volkonskit. :D

Töölt lahkumise ajaks olid naaberautod kahelt poolt usalduslikult külje alla pugenud.

Õhtused tunnid naabervalla lasteaias. Keegi tragi tegelane keeras kabineti ukse lukku. :D
Suhteliselt üksildane majanurk. Võinuksin hõikuma ja kloppima jäädagi. Piinlik ka. Õnneks oli mul juhataja number.
Huvitav, kuidas oleksin olukorra lahendanud, kui juhataja poleks vastanud? Oleksin kutsunud kohaliku päästeametnikust sõbra? :P

Lõksud. Lõksud. Lõksud.

Lõksuks võib lugeda sedagi, et õhtusele õuekutsumisele eitavalt vastama pidin, sest üks tellitud kirjatöö edeneda ei taha.

Ja seegi ei ole veel kõik. :)

Ilmaprognoos

http://www.ilm.ee/paide/

Kui sind ära tuul ei vii

murrab külm su nagunii.

Tabel laseb silmata:
üks öö on õnneks ilmata.

Lihtsalt hea

"Esimene talvepäev!" õhkas mu tänaõhtune sohver.

Mõtisklesin, kas minul oli ka mahti päikest ja valgust märgata.

Oli.

Isegi pildistada. Küllap tundus nii haruldane. :D

Läbi bussiakna.

Päike tegi inimesed rõõmsaks. Palju ilusaid sõnu ja naeratusi. Tegelikult meeldite teie mulle ka. Olen lihtsalt liiga pikaldane seda välja ütlema. :)

Lume- ja jääminek

Ega nad ise ei taha veel hästi minna. Tuleb mõjutada.

Hommikul sentimeetrise jääkihi alt akent otsida on päris pingutav. Isegi pealt vaadata oli pingutav. :D

Katsusin kavalam olla. Katsin oma autoakna tekiga kinni. Mugav ju. Tõmbad teki ära ja klaas on puhas. Oligi. Katmata klaasid olid ka. Ilm juhtus selline. Hoopis uksed ei avanenud. Kallistasin neid tubli veerandtunni.

Sellistel puhkudel ongi mõnus märgata, et kuskil koorub siiski juba natuke kevadet.

Katus ajab tekki pealt.

Päike suudab end sutsukeseks ilmutada.

Seitel on muidugi kohe jaol.

Paha tuisk ja head inimesed

"Kas te aknast välja ka vaatasite?" küsis väimees leebelt ja rahulikult. Telefonitsi.

Hilja. Meie "maastur" oli selleks ajaks korralikult lumes kinni.

"Emaaa! Kuhu sa sõidad!!!" kiljus põnn hetk varem.

Edasi. Ei meetritki tagasi, kui see tobe tee kord juba valitud sai. Üüüüh!

Kaks hetke varem kilkas ta: "Lahe! Niiiii lahe!"

Me viibinuks justkui eri maailmades. Tema oma oli põnev ja imeliselt lumine. Minu oma õudne ja ahastamapanevalt tuisune.

Põnni maailmas murdis meie tubli ja uljas auto läbi lumevaalude, roolis kartmatu ja kangelaslik ema.

Minu maailmas ümbritses mind eakas ja üpris tühja paagiga Honda Civic, mis on sama palju maastikuauto kui mina Markko Märtin.

Esimene kibedam labidaliigutamine toimus hommikul hoovis, et auto lume alt üles otsida ja teeots lahti kaevata.

Teine 100 meetrit majast eemal, kui silm valgel väljal pisut suunaga eksis.

Nüüd siis lolli peaga valesti valitud teel eikuhugi.

Õnneks harrastasime oma sukeldumissporti selle ainsa maja aia ääres, mis lummeunustatud külakeses silma jäi.

Tore naisterahvas jalutas ligi.

"Edasi te siit ei saa. Meil on neljanda kategooria tee. Seda tullakse lükkama kunagi... hiljem."

Pole hullu. Paistis, et mul pole nagunii plaanis kuhugi minna.

"Nõksutame välja!" pakkus ta. "Ära sidurit lahti lase. Gaasi rohkem! Rool vasakule! Paremale!..."

"Ehk istute ise rooli? Ma parem lükkaks," anusin meelt heites, sest... justkui hullemaks läks kogu aeg.

"Kõige paremad juhendajad on need, kellel endal oskuseid napilt," muheles proua ja pakkus: "Ma kutsun taadi katuselt alla. Aga. Tema on vana kooli mees ja te peate rahulikult ära kuulama kogu arvamuse naiste sõidustiili kohta."

No see on kõige väiksem probleem. :D

Peremees üritas mind uuesti rooli torgata.

MKM!

"Põhjaga teekaldas kinni," kuulutas mees. "Suvekummid all? Ei, naelad," tuvastas ta, haaras labida ja kühveldas mõnda aega sealt, kust mind enne just eemale kamandati. "Labidas vähemalt on aus!"

Ma tean. :)

"See on meie ümmargune eurotee," vabandas perenaine. "No ja kus on liivakotid, müts, kindad? Tahad, ma otsin sulle midagi pähe?"

Eieieiei. Külm mul nüüd küll ei olnud. Hiljem selgus, et soe müts ja korralikud voodriga töömehekindad lebasid kogu selle aja kenasti autos. Ridikülisopis. :P

Meesterahvas kaevas.

" Vaata, et sa autot ära ei lõhu!" manitses memm taati ja kamandas, kui too auto liikuma sai: "Keera neile masin meie väravas ringi ja aja sellest kohast mööda!"

"Honda on linnasõiduk," kohmas pereisa. Ei ühtki mürgist märkust!

"Sõitke keset teed (ega muud võimalust väga polnudki) ja - kole soovitada - hooga!"

Roolis muutun ma tavaliselt jutukaks.

"Palunteeniietkeegivastueisõidaksappimaeinäemittemidagimaeilähekraavimaeilähekraavimaeilähekraavi-

taadumikssajalutadkesetteedvaatakastajäielluappikuilibematahankojuuuuu!"

Kokkuvõtteks:

Ma sain arsti juures käidud, bensukas käidud, poes käidud... Ja viimane hanges istumine oli nii hästi ajastatud, et rõõm kohe. Sest samal hetkel keeras maanteelt alla kallis-armas sahkur, lükkas paar ringi lund auto ümbert (et minusugune igal juhul välja ukerdaks, jätkaku ma siis sõitu edasi, tagasi, vasakule või paremale). Isegi naeratas, kuigi ma olin proovinud (ebaõnnestunult) tema traktorit autouksega rammida.

Praegu on õhtu. Ahi õhkab kuuma, kuusk särab nurgas (no ei raatsi veel välja viia!), teetass soojendab peopesa... Palun, ärge sundige mind enam ku-na-gi autoga sõitma! Parem käin jala. Kaks korda nädalas 40 km võiks päris tervislik olla :D

Tänane Tartu

Tudengitel on raske. Vähemalt suudlevatel.

Linn oli vaikne. Inimesi vähe. Needki peamiselt katusel.

Ei jäänud silma erilist tunglemist kohvikus

ega tänaval.

Üksikud möödasõitvad autod kompasid tuledega uulitsaid.

Kursustel osalemine minu väljavaateid ei parandanud.

Tulin ära koju.

Siin polnud väljavaadet ollagi.

Tuisk. Tuisk. Tuisk.

Kes kardab Monikat?

Mina jään kõhklevale seisukohale, sest väga palju temaga kokku ei puutunud.

Hommikul oli naljakas loengusse minna. Kott käes ja käed laiali (sest muidu oleks märsike lumiseks saanud) sügavas ja kitsukeses käimiskanalis. Pingviinike, pingviinike...
Ämm komplekteeris kojumineja turvavarustust (retuusid, tuletikud, leivaviil ja lihatükk). Kujutasin täitsa ette, kuidas ma vahepeal tee ääres lõket teen ja liha vardasse ajan.

Vilded istusid kohviku ees pingil, poole meetri kõrgused papaahad peas.

Õhtul oli ehmatav avastada, et raudtee asemel on tuisulained.
Keegi segaduses proua üritas veidi supeldagi (tegelikult oli päris keeruline aru saada, kus perrooniserv lõppeb).

Rongis oli soe ja mõnus. Aeg kulges aeglasemas tempos kui mujal maailmas.

Lugesin kodustele sõnad peale, et nad tuisuga vastu tulema ei hakkaks (aga kui väga hull ei ole, siis muidugi võiks :P)
Kas nad kuulasid?

Traavisin kitsukest saharada pidi suure tee poole. Künka otsas urises traktor ja nügis lumevalli. Kust sinna selline imelik rinnuni ulatuv lumemüür välja ilmus, jäi mulle küll mõistatuseks. Roomasin vallist üle ja traktorist mööda ja mis ma näen? Minu pere autoga saha sabas. Sai just räägitud, et sellele teele ei roni!

Õnneks on uus sugulane väga hea manööverdaja. Tõstis auto kikivarvule, tõmbas tal kõhu sisse ja keeras kodusuunda.

Ma ei ole väga hea uurija.

Sain aru, et Põnn29 ei pääsenudki oma autoga välja. Sõber tõi ta meile.
Kui põnni masin on lumevangis, siis kelle autos ma istun? Minu omaks on see liiga suur. Sõbra oma? Aga millega siis sõbra naine tööle läks?
Issver,benssu pole ollagi! Tähendab, ikkagi minu auto!!! Heldeke! Minu väikseke selliste teeoludega maadlema sunnitud? Mul hakkas halb...