Kõik on uus ka oktoobrikuus!

Hommikul avastasin, et rahakott ununes maha. Rahakotis pangakaart. Kusjuures poodi minna väga vaja.

No ja load.

Kolleegid julgustasid, et mõni isikut tõendav dokument ikka kaasas on. Poes pole sellest küll suuremat abi. Kuigi ei tea kah. Sõbrants ühel päeval mälupulgaga peaaegu maksis. Aga jah. Et dokument? Seelikuvoodri vahele õmmeldud ID-kaart? Juhataja lohutas, et kui isikukoodi tean, siis ehk kohe vangi ei panda. Leiavad oma tarkadest aparaatidest pildi ja saavad võrrelda.

Tegelikult ma muidugi pole oma autojuhiaastate jooksul teel kordagi korravalvuritega kohtunud. Sotsiaalnõunik lubas küll teatada, kuhu vaja...

Naist sõnast!

Kümne kilomeeri pärast peatas politseinik. Tundsin end nagu esimesel koolipäeval! Oleks teadnud, oleks valge pluusi selga pannud.

Et mis nüüd? Istun kinnimajas, söömata ja identifitseerimata?

Mkm.

Üks politseinikest oleks mu dokumentidetagi tuvastanud (minu endise abikaasa õe endine abikaasa - sama hästi kui vend!). ;)

Aga tutvus tutvuseks. Halval mälul on ka head küljed. Ei unustanud ma rahakotti koju! Unustasin selle eelmisel õhtul hoopis autosse. :D

Nõia elu. Urvaste moodi

"Naiste kohta üllatavalt hästi püsime graafikus!" nentisime, kui autonina seitse minutit plaanitust hiljem lõunaosariikide poole keeras. Tegelikult huvitas meid üks kindel riik. See, mille kodakondsus enamikul naistest olemas. :P

"Mis teid pidi te küll sõitsite! Miks?" imestati hiljem.

"Otsemaid. Võtsime atlase, tõmbasime sinna A-st B-ni sirge kriipsu (asfaldivärvi) ja seda mööda sõitsimegi!"

Noh. Natuke eksisime ka. Põltsamaal tundus tore mõte käia korraks linna keskel ja teha üks auring. Ja ühes kohas oli tee maha märgitud natuke teise nurgaga kui kaardil.

Igatahes olime Urvastes peaaegu poolteist tundi loodetust varem.

Nojah. Mitte päris kohal. Viimaste kilomeetrite läbimiseks kauplesime kohaliku geepeeesslase.

"Oleme kiriku juures."

"Väga hea! Nüüd künkast alla, üles, suurele teele, Võru poole ja kahekümneviienda kilomeetri tulba juurest vasakule. Kirjutate üles? Muidu läheb meelest."

MEIL? Nalja teete?

Nii. Künkast alla. Kü...üüüüü...üüüüüüü... See on MÄGI! See on väga mägi ja ma oleks jala läinud, kui oleks teadnud, aga nüüd ma olen teel ja taevas olgu tänatud, et üks "murutraktor" mu ees sõidab, sest nüüd on, mille küljes silmadega rippuda.

Suurele teele. Võru poole. Kilomeetritulp. Vasakule. Kiira-käära ja... jee! Nõiariik!

"Oh, me ei eksinudki teelt! OH!"

Varem tulemine andis suuri eeliseid. Sai valida kiike (kui aga kehakaal sobis), turnida matkarajal ja uudistada, kuidas kuulsad näitlejad (seeonjuseekeskelgukoertesseuueksuurijakstuli!!!), kohvitassid pihus, terrassil ärgata üritavad.

Ja loomulikult sai valida kõige paremad istekohad. Et miski märkamata ei jääks.

Etendusejärgselt oli mõnus veel korraks aeg maha võtta, jäätist limpsida ja kuulata kaaskodanike arvamusi.

"Ma olen viimasel ajal suvelavastustes ainult pettunud. Rutakalt tehtud, sellised "ah-käib-kah!" Aga see oli ju igavesti lahe: missugused kostüümid ja liikumine ja laul..." muljetab üks mööduv noorpere. Veidi hiljem astub mööda krapsakas vanapaar.

"Mina tulen uuesti!" teatab taat kindlalt.

"Mida sina nägid?" uurime oma ekipaaži noorimalt.

"Kiiku!"

"Nägid, kuidas tantsiti ja lauldi ja..."

"Kiiku nägin."

Nojah, aga tema oli selle tüki jaoks ikka pisut liiga väike veel. Mitte, et ta igavuse üle kurtnuks. Nokkis istumiseks jäetud kasehalu ümbert tohtu, piilus teisi põnne, kiusas vanaema ja oli eluga üpris rahul.

Mida ma ise arvan? Kindlasti on keegi kuskil selle palju paremate sõnadega juba kirja pannud.

Mulle meeldis eelhäälestus.

Blocksbergi mäele kogunemine.

Kostüümid. Kostüümid. Kostüümid. Nende üle oleks tahtnud kohe pikemalt aru pidada. Et kes ja kust ja miks just niisugune.

Otse loomulikult meeldis kaaren. Eriti, kui ta lõpuks sai oma...

Väike nõid. Nii särav ja vahetu ja kui lahe hääl!

Peanõid. Hehee. Nii... (Ma ei ütle seda välja! Minge vaadake ise.) :P

Aga parim osa oli minu jaoks lõkke tegemine. Ha-ha-ha-halekoomiline! :D :D :D

Erilised tänud pühendunud kaardilugejale.

Tore päev oli. Tühja sellest, et kummitama ei jäänud "Nõia elu", vaid hoopis tagasiteel tagaistmel ohtralttarvitatud lauluke:

"Buss on auto sees.

Auto on bussi sees.

Buss on auto sees.

Lal-lal-lal-lal-laa..."

:D

Tartu maanteel oleks see võinud isegi teoks saada. Teate küll, mis seal toimub.

Ikka veel kahtlen oma oskustes :D

Sõber kutsus külla. Autoga.

"Ha-haa," vastasin ainult. "Tallinna???"

"See pole Tallinn," rahustas tema. "See on Haabneeme."

Vaatasin kaarti. See ON Tallinn. Seal on autod. Palju autosid. Kui ma ta elamisele just mereteed mööda ei lähene.

Igaks juhuks viskan pilgu Delfist leitud sõidujuhendile.

"Liigu 72 m sõidutee suunas."

Algus tundub kahtlane. Lähen, mõõdan sammudega üle. Kui sõiduteeks arvatakse suur maantee, mitte mu õuetee, siis jõuan 72 meetri järel heinamaale.

"Paremale. 143 m."

Kadund naabrimehe kartulimaa. Uus naaber istutas puud peale, aga need on õnneks väikesed veel.

Ahaa. Et toda maanteed mööda peaks paremale minema? Aga mis imevalemiga ma sinna peale saan? Mul jääb vähemalt mõnikümmend meetrit puudu! Ja kuidas paremale, kui maantee saab just meie juures otsa?

"Vasakule. 28 km."

Seda võrdleme juba atlases antuga.

Osutatud poole jätkub kõnealust maanteed napilt 7 km. Järelikult paremale. Paberkaart ütleb, et 19 km pärast tuleb keerata. Kumba ma usun nüüd?

Edasi järgneb loetelu paarikümnest teest ja tänavast. Mõni nimega, mõni ilma.

"Otse. Tänav. Sõida 83 m."

Ee...

Tohib, ma hääletan?

Meeleheitel mina ja kortsus pasun

Mulle ei meeldi autoga sõita. Lihtsalt. Kõrvalistmel - palun väga. See ka oleneb juhist.

Ja nüüd: ületan ennast, võtan ette (minu jaoks) hirmkeerulise sõidu ja - JEE! Järgin täpselt kõiki juhiseid. Ei eksi teelt. Jõuan kohale täpselt õigeks ajaks.

Ja siis...

Parklas,

kus ma jätan endale targu piisavalt manööverpinda,

kus on peale minu üleüldse veel ainult

üks auto,

ta heast-paremast

tagurdab mulle otsa.

Niuuu.

Kui selle juht olnuks suur, kuri ja kandiline, ma oleksin küllap alandlikult ka oma pasuna katki teha lubanud ja leppinud olukorraga, et tänasest siis sedaviisi.

Hea, et see nii ei olnud.

Hea, et on käepärast hakkajaid sõpru!

:D :D :D

Kas sa tahad?

"Kas sa tahad, et ma su auto ukse linki parandaksin?"

"No... iseenesest armas ju."

"Aga siis võib veel rohkem katki minna."

"?"

"Sest ma võtan polstri ära ja siis lähevad tüüblid puruks, aga mul pole uusi asemele panna."

"Aga sul on... tutvusi!" ;)

"Mhmh. Siis sa sõidad üldse sinise uksega."

Kohe raske otsustada. :D

Kuidas ma maakonnakeskuses käisin

See mõtegi oli hirmus. Et mina. Ise. Oma autoga. Lapsed peal.

Aga ma olen nii mõjutatav.

Valmistusin hoolikalt.

Ärkasin pool kuus, et uurida kaardilt tänavavõrgustikku. Ühtlasi vaatasin ilm.ee-st, kuidas ringtee liikluskultuur ka on.

Olematu. Osalt sellepärast, et vara. Osalt kindlasti ka sellepärast, et pool tundi jõllitasin taipamata, et see on liikumatu pilt ja kaamera sisselülitamiseks tuleb lisaklõps teha.

Siis maksin järjekordse portsu põnni autokooliraha ja alustasin igahommikusi toimetusi.

Kõigi üheksa töölesõidukilomeetri jooksul sisendasin endale, et pole hullu, küll hakkama saan.

Tööl avastasin, et rahakotti pole. Seega - ei ainsatki dokumenti. Nii ei saa ometi minna!

Sõbranna oli valmis tõendi kirjutama. Lõpuks pakkus oma raha ja lubegi.

Otsustasin siiski lõuna ajal kodus ära käia.

18 raisatud kilomeetrit ajas muidugi meele hapuks. Eriti, kui paarsada meetrit enne kodu meenus, et... võti jäi põnni kätte.

Kui juba tulin, siis lõpuni. Äkki on keegi täiesti juhuslikult unustanud võtme ukse ette, mati alla, minu taskusse...

Jõudsin maja ette. Minu auto polnud seal ainus.

Otsisin läbi autouste taskud, armatuurlauasahtli, istmealused, ukseümbruse, iseenda...

Võtit loomulikult ei olnud.

Nüüd et... Tahaks õuest minema!

Sadakond meetrit suurepärase nähtamatusega kurvilist teed lumevallide vahel ja tagurpidi? Mkm. Isegi ei mõtle sellest.

Asusin ees laiutava auto juhti otsima.

Lõpuks leidsin ka.

Andis ta mulle võimaluse edasi liikuda?

Ei! Ta andis mulle võimaluse manööverdada.

Ausalt? Oskan paaalju paremini.

Aga noh, keegi viga ei saanud. Isegi masinad jäid terveks.

Uhasin tagasi. 9 km. Astusin autost välja, lukustasin uksed ja märkasin äkki midagi kollast. Istme taga taskus.

Muidugi. Koduvõti.

Ots ringi ja tagasi. Uks lahti ja tuppa. Aga rahakott? Ei kuskil!

ÄRGE TULGE MULLE ÜTLEMA, ET SEE ON MUL KÕIK AEG KOTIS OLNUD!!!

Ei olnud. Padja all oli hoopis. Millal ma ta ometi sinna pistsin?

Üks ebamugav asi veel. Kui enne tundus, et bensiinist võiks äkki isegi jätkuda, siis nüüd kindlasti mitte. Mina kuskile tundmatusse bensukasse? Unustage ära!

Sain bensiini. Sain lapsed peale ja jõudsin sihtkohtagi.

Super!

Vaatamata sellele, et kogu aeg peas vasardas:

Aga mis siis saab, kui radiaatori lõdvik jälle katki läheb? Starter otsad annab? Ee... ratas tuleb alt ära? Piduriketas puruneb? Veel midagi, mida ma isegi karta ei oska? Kui keegi autole tagant sisse sõidab? Ette jookseb? jne jne jne.

Tänavad osutusid laiemateks, vähemlumisemateks ja hõredamalt asustatuiks, kui olin peljanud.

Leidsin endale hea üksildase koha ja jäin ürituse lõppu ootama.

Üritus ei tahtnud lõppeda.

Lubatud kahest tunnist sai sujuvalt kaks ja pool. Siis helistas põnn ja teadustas, et nüüd on neil veerandtunnine paus ja siis tuleb teine pool.

Õnneks taipasid tibud ise ka, et jääme niimoodi oma kohalikule üritusele hiljaks. Hiilisid poolteist tundi enne lõppu ära.

Minu vaikne nurgake oli vahepeal ümber piiratud. Vasakule kerkis kolakas maastur, paremale midagi kergemat. Lõpuks otsustati ka seljatagune ära kaitsta. Et ei tekiks põgenemishimu, lömastas viimase nähtavuseraasu suur liinibuss.

Nii vahva.

Õnneks mingil hetkel minust tüdineti. Ainult buss pidas lõpuni vastu.

Manööverdasin eeettevaatlikult bussist mööda (näe, päevane koolitus oli ikka asjaks!), olin eeskujulik ja tähelepanelik ning... tõin põnnid eluga tagasi.

Huh!

Kevad

Kevad on tõesti käes. Uus hooaeg alanud. Vaja garderoob üle vaadata.

Ka minu neljarattaline sõber hakkab uusi asju tahtma. Nii vahva.

Ennustati, et starter võiks teda rõõmustada. Vaatasin hinda. Loomulikult! Mina ka rõõmustaks selliste kingituste üle. :D

Läheks tooks tuppa ja testiks? Väimees oleks ärgates kindlasti üllatunud :P

Õpetus on muidugi puust ja punane. Kui ma aga õige asja kapoti alt kaasa haarata oskaks.

:D :D :D

Kasutan parem oma läbiproovitud meetodeid. Ähvardamist näiteks. Et kui jonnid, siis sõidan jalgrattaga. Tee juba suhteliselt lage.

---

Vahepeal tirises kell. Väiksed töölesaatmisrituaalid. Auto oli reibas ja ärgas. Näis, mis minu käes teeb :)

Minuga on nagunii keeruline.

Nuputasin just, et äkki peaks ka kiiremaid liigutusi tegema - mootor jäeti vist käima. Mitte vist, vaid kindlasti - võtmed sain ju oma kätte. :S

Paha tuisk ja head inimesed

"Kas te aknast välja ka vaatasite?" küsis väimees leebelt ja rahulikult. Telefonitsi.

Hilja. Meie "maastur" oli selleks ajaks korralikult lumes kinni.

"Emaaa! Kuhu sa sõidad!!!" kiljus põnn hetk varem.

Edasi. Ei meetritki tagasi, kui see tobe tee kord juba valitud sai. Üüüüh!

Kaks hetke varem kilkas ta: "Lahe! Niiiii lahe!"

Me viibinuks justkui eri maailmades. Tema oma oli põnev ja imeliselt lumine. Minu oma õudne ja ahastamapanevalt tuisune.

Põnni maailmas murdis meie tubli ja uljas auto läbi lumevaalude, roolis kartmatu ja kangelaslik ema.

Minu maailmas ümbritses mind eakas ja üpris tühja paagiga Honda Civic, mis on sama palju maastikuauto kui mina Markko Märtin.

Esimene kibedam labidaliigutamine toimus hommikul hoovis, et auto lume alt üles otsida ja teeots lahti kaevata.

Teine 100 meetrit majast eemal, kui silm valgel väljal pisut suunaga eksis.

Nüüd siis lolli peaga valesti valitud teel eikuhugi.

Õnneks harrastasime oma sukeldumissporti selle ainsa maja aia ääres, mis lummeunustatud külakeses silma jäi.

Tore naisterahvas jalutas ligi.

"Edasi te siit ei saa. Meil on neljanda kategooria tee. Seda tullakse lükkama kunagi... hiljem."

Pole hullu. Paistis, et mul pole nagunii plaanis kuhugi minna.

"Nõksutame välja!" pakkus ta. "Ära sidurit lahti lase. Gaasi rohkem! Rool vasakule! Paremale!..."

"Ehk istute ise rooli? Ma parem lükkaks," anusin meelt heites, sest... justkui hullemaks läks kogu aeg.

"Kõige paremad juhendajad on need, kellel endal oskuseid napilt," muheles proua ja pakkus: "Ma kutsun taadi katuselt alla. Aga. Tema on vana kooli mees ja te peate rahulikult ära kuulama kogu arvamuse naiste sõidustiili kohta."

No see on kõige väiksem probleem. :D

Peremees üritas mind uuesti rooli torgata.

MKM!

"Põhjaga teekaldas kinni," kuulutas mees. "Suvekummid all? Ei, naelad," tuvastas ta, haaras labida ja kühveldas mõnda aega sealt, kust mind enne just eemale kamandati. "Labidas vähemalt on aus!"

Ma tean. :)

"See on meie ümmargune eurotee," vabandas perenaine. "No ja kus on liivakotid, müts, kindad? Tahad, ma otsin sulle midagi pähe?"

Eieieiei. Külm mul nüüd küll ei olnud. Hiljem selgus, et soe müts ja korralikud voodriga töömehekindad lebasid kogu selle aja kenasti autos. Ridikülisopis. :P

Meesterahvas kaevas.

" Vaata, et sa autot ära ei lõhu!" manitses memm taati ja kamandas, kui too auto liikuma sai: "Keera neile masin meie väravas ringi ja aja sellest kohast mööda!"

"Honda on linnasõiduk," kohmas pereisa. Ei ühtki mürgist märkust!

"Sõitke keset teed (ega muud võimalust väga polnudki) ja - kole soovitada - hooga!"

Roolis muutun ma tavaliselt jutukaks.

"Palunteeniietkeegivastueisõidaksappimaeinäemittemidagimaeilähekraavimaeilähekraavimaeilähekraavi-

taadumikssajalutadkesetteedvaatakastajäielluappikuilibematahankojuuuuu!"

Kokkuvõtteks:

Ma sain arsti juures käidud, bensukas käidud, poes käidud... Ja viimane hanges istumine oli nii hästi ajastatud, et rõõm kohe. Sest samal hetkel keeras maanteelt alla kallis-armas sahkur, lükkas paar ringi lund auto ümbert (et minusugune igal juhul välja ukerdaks, jätkaku ma siis sõitu edasi, tagasi, vasakule või paremale). Isegi naeratas, kuigi ma olin proovinud (ebaõnnestunult) tema traktorit autouksega rammida.

Praegu on õhtu. Ahi õhkab kuuma, kuusk särab nurgas (no ei raatsi veel välja viia!), teetass soojendab peopesa... Palun, ärge sundige mind enam ku-na-gi autoga sõitma! Parem käin jala. Kaks korda nädalas 40 km võiks päris tervislik olla :D

Kontrollitud

Ülevaatusele minek.
Minu mõistes pikem tee ees, põikasime tanklasse.

"Kas tosooli kontrollisid?"
"Täna mitte. Eile ka mitte. Aga seier ütleb, et pole hullu."

Seier kuulis ja ajas pea püsti. Laksaki.
Auto alla lahises ilus helesinine lombike.
Minu kallis ja paljukiidetud üliväimees sukeldus (see on küll vale sõna kuivaksjooksmiskatastroofi juurde) oma puhta jopega minu neljarattalise lemmiku sisikonda, karjatas korraks kurvalt: "Nii ei tehta!" ja oli siis natuke aega MacGyver.
Tassisin talle soovitud tööriistu. Õnneks mul on palju toredaid tuttavaid ja keegi ikka lähedusse satub, kui häda käes. Sain noa ja kruvikeeraja ja palju osavõtlikku suhtumist. Ja minu MacGyver ei ärritunud üldse, kui ma endagi nina õnnetuskoldesse toppida üritasin. Vähe sellest, kutsusin teisi ka.
Terveks saime :P

Nüüdseks on auto üle vaadatud ja kõlblikuks kuulutatud ning päeva tähistatakse koogiga. Kolm korda võib arvata, kes küpsetas ;)

Mul oli plaanis pikem kiidukõne kirja panna, aga just saabus e-maili teade:
"proovime saia ka!"
:D