Mesilase memuaarid

Ülesanne tundus lihtne. Lendan tuppa. Teretan. Jutustan-teen midagi lõbusat, lasen lastel laulda, annan sõna sõnavõtjatele, juhatan rahva pildistama ja tagasi koogilaua juurde.
"Jääb meelde? Lapsed tulevad sisse, õpetajad istuvad kohtadele ja siis sa tuled!"

Selge, selge. Mis siin segast saab olla?

Oodatud hetk lähenes. Pugesin nahast sisse.
"Võid täitsa rahulik olla. Külm sul ei hakka," kostus saateks kahjurõõmsavõitu kommentaar.

Heldus! On siin alles lämbe!
Nähtavus: nullilähedane. Prillidega koos ei mahu pea pähe. Võiks need kuidagi kaelaaugust sisse toppida, aga prilliraam varjaks niigi nappi vaatevälja.
Kuuldavus: kuidas võtta. Kui kõvasti möirata, jõuab sõnum kuulajani. Olles enne mitu korda minu kuulmekäikudest läbi kihutanud. Välismaailma häälte eest tõhusalt kaitstud.
Hingamine: ettevaatlik. Üsna kohe sai selgeks, et hapnikku on just nii palju, kui "kiivris" on. Liimiaurudega rikastatult.

Märguanne.
Sööstan saali.
Paraku reageeris samal ajal ka klaverimängija ja laste eeskava algab hoogsalt pihta. Trahh!

Ee... Et miks mina siin olen? No... et...
Tõmbun seina ligi ja katsun olla võimalikult mõttetu tegelane. Ei saa ju lapsi segada, neil läheb esinemine sassi.
Hingan säästvalt. Hapnikuvarud on otsakorral.

Minu kord. Eelnevalt välja nuputatud ideid kahjuks enam kasutada ei sobi. Improviseerin midagi.

Kõne.

Õhk, kui seda nii saab nimetada, on kolmandat ringi taaskasutusel.

Pildistamisaeg! ÕUE!!!

Lendan välisukse suunas, mööblit ja lapsi jalge alla tallates (või peaaegu). Pärast mõningast seinapaneeli kangutamist leian ukselingi.
TREPP!!!

Kas valmistada lastele pettumus ja eksponeerida lennuvõimetut mesilindu (kui ma trepiäärelt alla prantsatan) või üritada astmeid pidi alla ronida? Ronin.
Naeratada pole vaja. See on mulle näkku õmmeldud. Vaja on vaadata, et kõik jääks ellu ja pingsalt meeles hoida trepiastmete arv.

Tagasi toas.
Korraga on põrand täis ringisibavaid mudilasi. Nii alla ma küll ei näe! Tardun. Keegi kasutab mu taskut prügikastina. Keegi sosistab, et tundis mu ära. Keegi parastab vaikselt. Lapsed, kes mu sülle tuuakse, hakkavad nutma. Vahepeal tekkinud lõputantsu plaan jääb plaaniks, sest ma lihtsalt ei leia lapsi üles. Kui ühe rübliku poole pöördun, et kas kõht täis ja võib mängima hakata, tahab too koogitüki taldrikule tagasi poetada ja minema tormata enne, kui olen lausega lõpuni jõudnud.

Vabandust! Ma ei tahtnud kedagi laua juurest ära peletada.

Kultuuritädi haarab mingil hetkel käest ja saadab saalist välja. Põrge vastu piita, tagurdus, uus ja õnnestunum katse ning olengi päästetud.

Inimesed! Jäägem iseendaks!
:) :) :)