Ma usun, et sellega on nii, nagu minu toataimendusega. Kogemata juhtunud põuaperioodi järel hakkavad nad rikkalikult õitsema. :P
Esimesi pungi on juba märgata.
Kunagi tõi vanatädi korve. Et pakkugu ma, äkki keegi tahab. Ostsin kõik kümme korvi ise ära, ei raatsinud kellelegi teisele anda. Paar neist vist ikka kinkisin parimatele sõpradele. Oma 15 aastat vanad. Kasutada õieti ei raatsigi.
Vanatädi juba ära paremasse paika kolinud.
Mul on palju vanemast ajast pitsiga käterätte, mõni kauss ja vaas... Ega ma asjadest eriti pea. Aga nende korvide küljes küll süda ripub. Mis sest, et mõni meister oskaks ehk näpuga vigu togida. Vot seda armsamad just.
Teiste kuivikud.
5 comments:
Esimene on terav.
Teine Lugu on armas.
Puus on soojust.
Haa, väga hea ylekantud tähendus esimesel pildil!
Sydamlik postitus.
Priske pangakaart piilub kuivunud kukrukesest servapidi välja...
:D
Hingega (tehtud) asjad on ikka need kõige paremad asjad.
kummardan käsitöö ees. on asju mis kasvavad väärtust aja möödudes.
armas mõttekäik.
Post a Comment