Näkku ütlemisega ei saaks ma hakkama, aga enda sisse jätta ei jaksa.
Sa oled superinimene! Olen Sind alati imetlenud. Sul on nii suur ja ilus süda, et seda ei anna varjata. Ma arvan, sa oled üks parimaid. Ja ma ei tea, miks jumal Sulle sellest niisuguste asjadega märku annab. Kui ma olen end piisavalt kaua kogunud, tulen ja sõiman Sind natuke. Kui sellest tõepoolest abi peaks olema, võin kasvõi mitu tundi järjestikku räusata. Juba praegu ütlen, et see on igavesti loll ja tarbetu muretsemine. Ega ainult meie tea, et tegelikult läheb kõik hästi. Kõik teavad. Mis võimalused veel oleks? Pole ju!
No comments:
Post a Comment