Kuidas nimetatakse foobiat: hirm rongireisijate arvustajate ees?

Pärast blogipostituste lugemist (elektrirongis), istun oma plasttoolil ebakindlamana kui eales varem. Miks see mees niiviisi vahib? Olen ma lahterdatud rohelist pingirida kollasele eelistajaks? (Teadmiseks: istusin kohale, mille lapsed olid välja valinud). Mida räägib minu kohta kõrval kõrguv kotihunnik? (Kaubareisija? Arutu kokkuahmija?) On nende sisu juba mõtenäppudel ükshaaval läbi näperdatud? (Aitan: ühes on lapse rahvariided; kahes laste kooliasjad, millega nad reedel koolist otse linna reisisid; kolmas on mu arvutikott; neljandas õhtu ja hommikusöögi esmaabi - pool leiba, sai, 300g vorsti, ca sama palju köömnejuustu, piim, 2kg mandariine, melon. See viimane paistab kindlasti kilekotist läbi ja laseb minu kohta üht-teist välja lugeda). Ja see teine mees, kes praegu kulme kergitades pilgu ära pööras? Oli ta just silmadega mu pea pooleks lõiganud ja sobras ajukäärude vahel? Tundub minu jalgülepõlve poosis midagi taunitavat? (Kui tohib märkida, siis nii seisab läpakas kõige paremini süles.) Kas see proua vilksab minu poole vaadata sellepärast, et mina teda umbuskliku pilguga põrnitsesin? Tunnen end nagu laborirott, kellele pole varjumiseks papptorukestki jäetud. Väljuv kodanik vaatas silmanurgast. No nii, nüüd läheb koju ja kirjutab mu osadeks lahti!
Appi! see mees, kelle eest üks just lahkus, vahib lausa jultunult. Nonii! Milline diagnoos?
:D
Mina olen unikaalne, sina oled unikaalne, om-m...