Naistest, putukatest ja muust

"Miks ämblikud seisavad ühe koha peal, kui nad putukat ootavad?" uurib üks noorema rühma põnn, kui oleme teel teiste juurde õue.
"Et putukad julgeks külla tulla," arvan ma.
"Õues on ka üks sinine putukas," mäletab põnn. "Tule, ma näitan. Mingi kaka on ka."
Kui nii, siis nii. Tuleb minna.

Enne aga vaja õueriided selga panna. Kükitan aitama.

"Mis need on?" silitab noormees käega mu põlve.
"Sukkpüksid."
"Miks naistel niisugused püksid on?"
"Ee... Et jalad paistaks ilusad."
"Miks poistel selliseid ei ole?"
"Poisid teavad niigi, et neil on ilusad jalad."

Hakkasime just jalanõudeni jõudma, aga nüüd vupsab sokk jalast.
"Vaata, mul oli siit ükskord verine!"
"Praegu on ilus. Pane nüüd sokk jalga."
"Oi, koll!" märkab põnn midagi varvaste vahel.
"Las olla. Ta on nii väike, ei kollita kedagi."
"Ta isegi ei kiigu. Ninakollid kiiguvad."

Olgu-olgu. 😊

"Tule, vaata putukat!" tuletatakse õues toas tehtud plaane meelde.
Aga sinine putukas on kadunud.
"Ehk linnud viisid ta oma pessa?" püüan mõistatust lahendada.
"Ei, ma arvan, ta on mulla sees... Lähme, vaatame parem kakat!"

 Pildi putukas on ühest teisest tänasest putukaprojektist. :)