Ok, annan andeks, et kogu selle hullumeelse töömahu peale antakse ainult 1 AP. Ülehomme on viimane praktikapäev ja ma jään tõsiselt neid lapsi taga igatsema.
5a. noormees, kes teise kohtumise eel kõrvaltoas oma logopeedilt häälekalt küsis: "Noh, kas see üiõpilane on jälle siin?", rõõmustas mind tänaseski tunnis oma arusaamade ja suhtlusvalmidusega. Vasika pildi juures teatas ta tähtsalt: "Ma tean seda!" (Järgnes sõna, mis algas küll V, A ja S-ga, aga lõpus oli raudselt R ja veel midagi, mida selles sõnas justkui olla ei tohiks).
"Elab mu vanaemal töökojas! Sealt saab piima!" jagas poiss oma tarkust. (Töökojast? Vasikast?)
Edasi vaja lause koostada.
"Mmmm... Vasikas lüpsis last!"
Aarh!
Uues ülesandes tulid sõnad konsonantühenditega -st ja -ts. Visandasin kodus pildid mütsi ja sakilise kestaga rästikust ja patsidega kitsest, kellel pidanuksid ka ketsid jalas olema, aga läks joonistades meelest. Saime kõik kenasti räägitud, siis teatas poiss: "Ma arvan, ma pean need pildid koju kaasa võtma!"
"Kui sa just usud, et on vaja..."
"Jah! Ma arvan küll!"
Nii tore tunne, et keegi su loomingut himustab...
No comments:
Post a Comment