Kogukond

Eile mõtisklesime kolleegiga külaelu plusside ja miinuste üle. Tema arvas, et ehk peaks leidma endale tööd kusagil kaugemal. Vast siis tekiks barjäär ja "...iga suvaline laia jutuga tegelane ei langeks sulle poes kaela."

Võimalik. Ei tea. Ei oska oletada. Küllap ma ise olen ka selline kaelalangeja-tüüp. Mind ei sega, et teinekord teab küla sinust rohkem kui sa ise. Eks mina tean mõnikord neist ka igasugu tõest kaugel seisvaid asju. Vahel ajab mõni ütlemine või tegu harja punaseks, aga ega külal minuga ka kerge ole.

Tegelikult on kõik mu lähemad ja kaugemad naabrid väga huvitavad ning toredad inimesed. Hea, et nad olemas on.

***

Täna hommikul, kui olin lõpuks telefoni üles leidnud, välja nuputanud, millisele nimeta numbrile töövestluse aja täpsustamiseks tagasi helistada tuleks, avastasin vastamata kõne. Ahhaa! Sõbranna. Küllap tahtis küüti.

Tahtiski. Aga kuna mind kuskilt ei paistnud, läks bussiga. Küsis igaks juhuks juhilt, et ega too teeristil mu autot märganud.

"Minu meelest jalutas ta alles hommikumantlis ümber maja," vastanud bussijuht.

Ha-haa. Kogukond! Majani on teelt ca 150 m. Puid ka vahel. Aga info jõudis õigesse kohta. Tõene. Käisin ju autost telefoni otsimas. :D