Maailma parim sõber

Sõber meelitas külla tulema. Ütlesin otsustavalt ära. Peaaegu. Siis meenus, et olen talle rongisõiduraha võlgu.

Istusime. Lobisesime. Limpsisime veini.
"Sauna tahad?"
"Mkm."
"See ei ole eriti huvitav lugemine," sikutas ta mul telelehe käest ja tõstis pataka ajakirju sülle, kui pidi ise korraks askeldama minema.
"Sa ei lähe ju praegu ära? Kohe on "Mõrvad Midsomeris"!"
"Ma vaatan kodus."
"Prillide pärast sa küll ei pea minema. Ma annan prillid."
"Kui kanged need on?" küsin, kui ulatatud prillidest esimesed pildi harjumatult teravaks teevad.
"Võta, need on paremad!" antakse uued. Ongi.
"Tegelikult, need on veel paremad," võtab võõrustaja viimase prillipaari endal eest. Jälle õigus.

Film algab.
"Kuidas ta niimoodi ilma püstolita metsa läheb!" on küllakutsuja tegevuskäigust elevil.
Mina nii elevil pole. Vahepeal tundub, et silmad on kohatult kaua kinni olnud. Aeg juba hiline.
"Ma pean ka läbi metsa koju minema. Püstolita."
"Küll me midagi välja mõtleme."

Film lõpeb. Keskööni pole enam kuigi palju jäänud.
"Tahad, ma teen sulle siia suurde tuppa aseme?"
"Ei. Tänan. Ma lähen koju."
"Väljas on pime."
"Nii pime ka pole. Ja ma lähen ruttu. Mul on ratas."
"Õues ongi enamasti valgem kui toast paistab. Külm ei ole? Tahad, ma annan sulle midagi selga?"
"Ei. Ma olen kohe kodus."
"Püstolit mul küll ei ole. Tahad, ma annan tühja pudeli?"