Raske tee toiduni

Kui ma eile avastasin, et eelistan hoida oma pangakaarti teiste käes, tegi see pisut murelikuks. Kõht oli tühi. Ja lubasin ju tänaseks peoks kausitäie salatit teha.

Kõht. Sellest pole lugu. Alati saab veepäeva pidada.
Aga salat?

Õunad on toored.
Kuusekasvudel kõlblik kuni möödas.
Maasikaid vähe.
Porgandeid ei raatsi.

Haa! Aga mul on kuskil A&O kinkekaart!
Ongi!
Sadulasse!
7 km sinna, sama tagasi. Tunniga käin ära. Kui suurt järjekorda pole.

Oi kui palav! Aga samas. Üks noormees minu ees juba tükk aega pressib minna... Pean ju talle näitama, kellel on Ratas. :P

Kurrrrjam! Kas täna on laadapäev? Eiiiii! Ma lähen tagasi. Mind ei huvita, mis sellest salatist saab. Ma... Aga samas. Just tuiskasin sellest klutist mööda. Kuidas ma nüüd kohe otsa ringi keeran?
Ooolgu.

Kas siitpoolt üldse lastakse sisse? Ma tahan ju ainult poodi. Äkki saadavad suure tee kaudu? Mhhhh.

HELDEKE!!! Mis siin on? Sõjatanner? Kaevikud. Barrikaadid.Tankid... Kuidas ma siit ära saan? Jube jube.
Näe, politseinikud! Või piletimüüjad?

LOLLAKAS! Täna on neljapäev. Täna pole mingit laata. Aga ma ütleks, et need väljakaevamised on palju hullemad.
Vabandust, aga mina lähen siit üle muru. Ise olete süüdi, et ümberringi on tee rulli keeratud.

Oi kui tore. Poes ongi vähe rahvast. Jama muidugi see, et mul pole halli aimugi, mis kaup maksma läheb. Silma järgi otsusta. Et tomatit on umbes nii mitu kilo, järelikult... Et paprika kaalub umbes... Lahe.

Korras. Korv täis. Hoiame pöialt, et puudu ei tule. Pangakaart on ekskursioonil ja sularaha kotis umbes 12 senti.

Letiesine tühi. Läks!
"Tere. Ma tulen teid kiusama. Mul on kinkekaart."

Müüa kaalub ja pakib kaupa. Ilme üha süngestub. "Kinkekaart, jah. Ma ausalt pole seda enne teinud. Ma ei saa anda."

Selge. Et siis... Lähen panen tagasi?

"Oota nüüd!"

Ootan. Järjekord tekib. Nii tore. Kaks müüjat sukelduvad kaupluse paberimajandusse.

"Ei ole. Saad aru, ma ei saa müüa, kui pole juhist, kuidas müüa. Järjekord on ka."

Mhmh. Saan küll. Et siis... laon tagasi?
Järjekord muudkui pikeneb. Jube. Tunne, nagu kõik arvaks, et olen selle kaardi leidnud. Või ei. Ise teinud. Ja nüüd püüan kaupmeest tüssata.

"Issake, ma..." üritan valutult häbi kätte surra.
"Vot, Issake!" kohmatakse kassast.
"... ma siis lähen panen ära," torman kaupa riiulitesse tagasi viima.
"Oota. Kus sa tormad!"
Ei noh. Ma võin siin ka seista. Vaadake kõik. Kaupa tahab, aga raha ei ole. Teistel ka osta ei lase.

"Seal on nupp: kinkekaardid!" hõikab kolmas müüja (mu päästeingel) riiulite vahelt.

"Aga siit jääb üle! Raha me tagasi ei anna!"
Ma tean! Olgu, andke sealt see, jah. Tänan. Ma kohe lahkun. Kui olen maa alt välja kaevunud.

Õues.
Lahe.
Suurt teed mööda ei lähe. Majade vahelt ei lähe. Lähen läbi metsa!

Oi, kui palju inimesi! Ujujad? Nii nunnu. Kus on inimesi, seal on ka autosid. Jee. Ja mina oma köögiviljakotiga keset liiklust! Kurvilisel metsateel. Kõik juhid armastavad mind!

Ja veel. Eile aidati mul ratta kallal nokitseda. Et pidur peale ei jääks. Ei jäägi. Ma võin sõita ükskõik kui järsust mäest alla. Pidurit see absoluutselt ei huvita. Ta ainult vilistab selle peale. Kõrvulukustavalt.
Üüh. Ma tahan koju!

Nii. Kodus. Elus. Ja kui nüüd selgub, et mingi väga oluline komponent jäi ostmata, siis mina igatahes... HAKKAN KARJUMA!