Kas pole mitte rõõm elada kohas, kus laps saab oma "peoga" metsamarju suhu pista. :D
Ja kus vuravad vastu ratturid, keda sina elus esimest korda näed, aga kes teavad hästi nii sinu kui su koera nime. ;)
Liblikad on meil ka ilusad. Väikesed, aga väga säravad. :D
Teiste jahisaak.
Tõeline rõõm ja mõnu. Kenad saagid :)
ReplyDeleteKas jäljekütt on välja laenutatav... et viib ehk ka mind mustikametsa.
ReplyDeletesee kütt sööb ju ise kõik eest ära. :D aga ega ma ei keela.
ReplyDeleteNjaa, koerad on mustikamaiad. Hea pilt. Ja sellist imeilusat liblikat ma pole näinudki. milline suurepärane värv!
ReplyDeleteUrmas Tartes ütleb, et meil täitsa tavaline päevaliblikas. Küllap ei ole osanud märgata. :) http://www.kolumbus.fi/silvonen/lnel/lyc/Lycvirga.htm
ReplyDeleteHea meeleoluga pildid.
ReplyDeleteKui meil kunagi koer oli, siis tema sõi otse põõsast tikreid, kreeke ja avas uksi nagu inime...
ReplyDelete:D
Ma kaesin kõiksepealt, et nii tuttav kuts vedas perenaist paela otsas järgi, siis tuli meelde, kuskohast ma näinud olen.
Jälgides veidi su reaktsiooni, oli mul jube hea meel, et sain jälle kedagi üllatada...
;)
:D Üllatasid jah. Kreeke sööv koer?Kaelkirjak-tõugu? :D
ReplyDeleteOh ei, ta varikatuse otsas sõi neid kreeke... :D
ReplyDeleteKuhu küll maailm on pöörand. Koerad söövad marju.
ReplyDeleteLiblikas on ka ehk hoopis ... lihatoiduline.
Öpeta koer kukeseeni leidma (muide, selleks on siin isegi kursused, aga nutikas omanik saab nendetagi hakkama).
ReplyDeleteSuvel otsimisröömu ka loomadel, koer seeni ei sööks, aga meie kass sööb rohutirtse - see ju delikatess.