Paberi päästmine

Et olen viimasel ajal bussile ja autole jalgratast eelistanud, kasutasin seda tänagi. Päike säras ja 8-9 km möödusid lennates.

Nooblima väljanägemise nimel haarasin õlakoti kaasa. Süvenemata sisusse. Kott oli iseenesest hea mõte. Nüüd leidus koht, kuhu jope toppida, sest sõites hakkas sellega hirrrrmus palav.

Tööl avastasin, et peale jope olen kaasa toonud ka vetsupaberirulli.
Nu-nuu.
Elus ei toimu midagi ilma põhjuseta. Küllap see millekski kasulik oli. Äkki kodus oleks keegi rulli minu eest ära kasutanud/peitnud/varastanud...

Tööl oli tore. Koju tulla toredamgi.

Päike säras ja taevas sinetas. Paar pilve tukkus ka. Üks neist tuli mind koju saatma. See oli üks väga melanhoolne pilv.

Iseenesest polnud vihmas midagi halba. Selline mõõduka lennuhooga ja soe. Ja kodus saab riided kuivade vastu vahetada. Aga mul lebas pakiraamil kott vetsupaberiga. Ja see kott oli riidest. Ja see paber väga vett-imav, väga vajalik ja väga viimane.

Hommikune ilmakaart oli ometi näidanud ilma piisata pilve!
Ah, ma olen liiga usaldav.

Pilv muutus järjest nukramaks. Kuigi pikk jahedas hoones viibimine tekitas kiusatuse jope selga jätta, langetasin targa otsuse. Sest mina olen töökorras ka vettinud peast. Paber mitte.

Selgus, et jope ei taha pakiraamil püsida. Varrukad vajusid pakihoidja vahelt välja. Panen jope ümber paberirulli ja siis kotti? Aga jope on juba niiske. Nojah, kott ka tegelikult.

Otsustan siiski jope koti ümber mähkida. Nüüd kuluks ära mingi sidumisvahend. Kleit on ainus, millest abi oleks, aga kleidist ei raatsi loobuda.

Haa! Jope pingutusnöör!
Kotisangad!
Tekib mingi pundar. Järjest enam märguv pundar.

Ah, vahet pole! Jätkan sõitu, ise nuputades, kas tualettpaberit on mõistlikum kuivatada rullis või üksikute lehekestena.

Jõuan koju ja sorisen tuppa. Palun, et põnnid mu välja väänaksid.
Põnnid ei vääna.

Akna taga särab päike. Vihmast ei märkigi.
Harutan  koti lahti.
Oi!
Paber kuiv!
Uskumatu!

"Hea, et sul see rull kotis oli!" rõõmustab põnn, napsab paberi ja siirdub teate küll kuhu.