Tore, et ikka-jälle retropäevi korraldatakse. Seekord siis rongis.
Torman üsna viimasel minutil vagunisse. Piletimüüja on just ukseni jõudnud. Ostan pileti ja hakkan istumiskohta otsima.
Raudteelaste lapsena mäletan sadu selliseid sõite: riiete rõskusest udused aknaklaasid, soe ja sumbunud õhk, võõrad tülpinud inimesed tihedasti üksteise vastu surutud. Kotihunnikud ja rahulolematud imikud...
Turnin teise vaguni otsa ja küsin istumiseks luba. Pingil-istuja nihutab end eest ja tõmbab puusad sisse. Saan ka ise sama trikki teha, kui meie vahele maandub veel keegi noorik.
"Kuhu teile?" tabatakse mind terava küsimusega kuklasse. Pressin parasjagu kotti pingi alla.
"Ma juba ostsin..."
"Ma tahan NÄHA!"
Oh jumal, muidugi, või talle kõik reisijad meelde jäid. Eriti, kui ma läbi vaguni rändasin. Kiirustan piletit otsima. Esimestena jäävad muidugi näppu poetšekk ja hambaravi kviitung. Tädi muutub kärsituks.
Leian viimaks vajaliku. Piletit uuritakse põhjalikult. Vaatan teenindajat. Muidugi, see pole üldse see, kellelt mina pileti ostsin! Midagi väga valesti?
Piletimüüja põrnitseb mind. Siis piletit. Seal ei olnud ju pilti! Oli?
Saan pileti tagasi. Tohin vist jääda?
"Kotid maha! Siia mahub veel inimesi!" kamandab ta. Surun pelglikult oma pingialuse kotiliistaka kõvemini jalgade vahele.
"VEEL KAKSKÜMMEND SENTI!" nõutakse kõrvalt-noorikult.
"Ma andsin täpselt..." habiseb see.
"MA EI PANNUD VEEL MIDAGI ÄRA. KÕIK ON PEOS. KAKSKÜMMEND SENTI!" kõlab toon karmimalt.
"Ma... ju ma siis..." kogeleb noorik ja otsib raha juurde.
Järgmine pilet. Ja järgmine...
"Vabandage. Te müüsite mulle sinna, aga ma lähen hoopis sinna..." märkab keegi reisijaist.
"Noo? Mis nüüd saab?"
"Mina ei tea, mis nüüd saab," on reisija nõutu. Tundub, et ta kallima pileti ostmise üle väga ei rõõmusta.
"Pühapäeval sõidate?"
"Esmaspäeval."
"Väga hea," ohkab teenindaja kergendunult ja nimetab kuu viimase esmaspäeva. Et siis nad kohtuvad ja ta teeb soodsama pileti.
"Ma hoian siis selle pileti alles," arvab reisija.
"Ega ma nii tainapea ka pole," solvub teenindaja ja siirdub järgmise pingi juurde.
Meenub suvise Pärnusõidu piletimüüja Eevi. Positiivsusest pakatav. Abivalmis. Kena. Kus Sa küll oled ja mida teed, Eevi?
Palav. Õhk ei liigu. Inimesed avavad pluusinööpe. Vastasistuja on end maikaväele koorinud.
Meenutan. Et mul on tegelikult täitsa viisakas pesu seljas.
Miskipärast ei tihka.
Telefonid helisevad. Vagunis ja kuskil vagunisolijate kodudes. Lepitakse kokku kohtumisaegu. Jagatakse juhtnööre. Tuntakse tuttavast häälest rõõmu...
"Ma pole kaks nädalat kodus olnud! MINU isiklikud vajadused on kõik rahuldamata!" kõlab ärritunud naisehääl üle mitme pingirea.
Tõstan silmad.
Temale ei julgeks küll vastu vaielda.
Kujutlen, kuidas heitunud abikaasa tormab ettevalmistusi tegema, et nimetatud kellaajal vajalikus olekus välisuksel valvel seista.
Muidugi võis see olla hoopis kurjustamine kohusetundetu alluva või sõnakuulmatu lapsega.
Käänan kaela vasakule ja paremale, lootes vaguniseinalt leida liini peatuste nimesid. Ei ole.
Õnneks vedurijuht ütleb. Selgelt ja arusaadavalt.
"Järgmine peatus - ...!"
Nihelen varakult tamburisse. Väljumiseks valmistuma. Et kindel olla, kummale poole seda teha tuleb.
Tuulekojas peab keegi kodanik telefonikõnelust. Jätan talle pisut omaette olemise ruumi. Mulle järgnev paar arvab, et ruumi pole vaja ja pressib end meie vahele. Ai.
Taandun. Pole hullu, nüüd vähemalt tean, kus pool uksed avanevad.
Õues tibutab. Hoian varvastega lahtiligunevaist kingataldadest ja hüppan üle asfaldiaukude ja kaablikraavide.
Nii tuttav! Nagu 25 aastat tagasi!
Meil maal on vahepeal teed musta katte alla pandud. Linnas tundub olevat tagurpidine trend.
No comments:
Post a Comment