Täna öösel sattusin imetoredasse paika. Jõesuudmesse, mis oli Pärnu omast vähemalt poole laiem. Ma teadsin küll, mis jõe nimi on, aga et pillasin arvatavalt mobiili vette (õnneks osutus telekapuldiks), läks mõte mujale ja nimi meelest.
Loodan, et leian koha kaardi pealt vähese vaevaga üles. Mäletamist mööda peaks olema põhjarannik. Tallinna lähistel. Astang, millele jõudsin, oli lumivalgest kivimist ja kujusid täis raiutud. Väga uhkeid ja ilusaid. Kujude ala ümbritses võrkaed ja sisse minek oli tasuline. Loomulikult. Milline rahateenimisvõimalus!
Huvilisi jagus. Nägin, kuidas inimesed aias klammerdusid võrgu külge ja vaatasid astangult alla.
All asus linn. Esimese hooga arvasin, et Maardu, aga siis sain aru, et eksin. Olen ju Maardus elanud. Veidi aega. Enne sündimist.
Linn meenutas natuke Tallinna vanalinna, aga oli tervem ja punasemate katustega.
Ukerdasin aiaäärt mööda. Piletit ei raatsinud osta. Otsustasin, et lähen suvel uuesti. Rattaga. Põnnidega. Siis priiskan.
Astang oli nii kõrge, et all-linna kiriku tornitipu nägemiseks pidi pigem pea langetama. Inimesi selles linnas silma ei jäänud. Mitte ainsamatki.
Ilus. Ilus. Ilus!
Märkasin, et aeda kogunenud ei vaatagi kõik linna poole. Nojah, valge astangupealne kidurate kadakatega oli samuti nautimist väärt. Siis nägin ühe klammerduja silmi. Väga lähedalt. Suuri, niiskeid ja meeleheitel.
Korraga oli väga hea meel, et ma piletit ei ostnud.
No comments:
Post a Comment