Aasta viimasel päeval

Ilus aasta on olnud. Mida lõpu poole, seda ilusam. Nii et mina küll paremat ei taha.
Isegi samasugust tundub palju küsida.
Tahaks muidugi.
Sõprade ja sündmusterohket.
Ja sellist, kus on aega iseendaga olla. Nagu täna. :)

Paremat uut aastat kõigile neile, kellel nii hästi pole läinud.

Jõuluhommikul

Unenäos olin võidelnud krokodillide massimaaletoomise vastu. Võitsin. 

Tundub, et jõuluvana on mind selle eest kiitmas käinud.

:D :D :D

Tänavu on meil eriliselt 3D piparkoogid. Mõnel sentimeetrist kõrgem suhkrukuhjatis. Põnn sai uued vormid ja lõbutses kogu õhtu.

Pühad. Mõnus.
Tundub, et ilm soojeneb. Pole küll piiluma jõudnud, aga teatud märgid näitavad. Toru on jääs.
:)

Tüli meie moodi

"Tee siis lauapealne ka korda!"
"Jaa-jaa! Ja siis see ja see ja see..."
"Ega sa täna just väga palju teinud ei ole. Ainult kõndinud arvutiga eest ära ühest toast teise."
"Jaa-jaa-JAA!"
"Sina tõstad häält! Siis ütled, et mina."
"Sina tõstad! Mina... mina olengi selline vaikse häälega."

Eks sa katsu tülitseda, kui mõlemat ajab naerma. :D

Jõulutaat on poolel teel

Kodused jutud

"Kasutan Vanish`it iga pesukorra ajal. Kuidas toimid sina?" uurib toimekas reklaamitädi teisel pool ekraani.
"Kasutan igal pool," kommenteerib kööki sööma siirduv Põnn13 telerist möödudes.
Küllap leian pärast Vanish`ipudeli tühja praetaldriku kõrvalt. Hm? Kes seda majapidamisse hangib? Mina mitte.

"PÕLEB!" röögatab Põnn22 nii, et ülejäänud pereliikmed stardivad vahtkustutit tooma ja väärtasju päästma.
"Arvuti tuli läks põlema!" rahustab ja rõõmustab ta, et aparaadil ikka hing sees. "Või oli elekter ära?"
"Pole siiamaani tagasi tulnud," osutab tema kaasa seinale. "Näed, kell seisab alles."

Kivist ja puust

"Kas me läheme sinna kaskede juurde bussi ootama? Jee! Siis saab liugu ka lasta!" hõiskab Põnn1 ja edasi tegeleb tema valvamisega lumehunnik. Kuidas on võimalik poolemeetrisest künkast nii palju rõõmu tunda, seda mina küll ei mõista. Põnn2 ka mitte.

"Mina ei taha liugu lasta. Mul võivad riided mustaks minna," nuriseb varases mudilaseas noormees.
"Mustaks vaevalt. Märjaks võib-olla küll," nõustun. Mina ka ei taha liuelda. Arvatavasti teeksin sellele "mäele" esimese korraga otsa peale.
"Seisame parem siin. See on väga tähtis koht seismiseks," kutsun.

Seisame. Viisakas oleks millestki vestelda. Ilmast? Pime ju. Mis sa ikka räägid sellest, mida näha pole.
"Seal on üks suur kivi," osutab P2 parkla taha.
"On küll."
"See on raske kivi. Ei jaksa tõstagi," teab kõneleja.
"Ega jah!" jääb üle nõustuda (paar tonni vast ikka). "On sul muidu talle mõni põnevam koht mõeldud?"
"Ma viiks sinna kuuskede juurde."
"Kuused sobiks hästi. Mis sa arvad... kui kivi tõsta ei jaksa, tooks hoopis kuused kivi juurde?"
P2 silmitseb mind kaastundega. "Need on ju kinni!"
"Mismoodi? Kes nad kinni pani?"
Tundub, et P2 jaoks on see mõte uus.
"Ühed mehed panid. Lumega!"
"Siis on küll kehvasti. Kui lumi ära sulab, võivad kuused ju ümber kukkuda."
"Jah! Kui nad mulle pähe kukuvad, võin isegi haiget saada!" kahtlustab P2.
Ajan pea kuklasse ja silmitsen puid. Kahtlustan, et mina saaks isegi rohkem kui haiget, kui nad pead tabaks. Kui mööda prantsataks, saaks paari-kolme kuu küttepuud. :D

P2 haarab kindaga lund ja heidab selle õhku.
"Loopimine pole hea mõte. Lumi võib sulle pähe kukkuda," hoiatan. Selle peotäiega läks õnneks. Lendas üle P2 õla. Maandumisega nii hästi ei läinud. Minu kulmuvahe oli kogemata liiga lähedal.
P2 tõstab silmad taeva poole. "Ei või pähe kukkuda. Praegu lendab alles üles. Nii kõrgele, et ei näegi!"

Otsime laotusepimedusest lumepeotäit. Tõepoolest ei näe! Ootame. Ikka veel ei kuku!

Minu issi ei jaksa taldrikut tühjaks süüa. Emme jaksab," vahetab P2 teemat.
"Jah. Naised on mõnikord uskumatult tugevad!" nõustun.
"Issi jaksab ka!" lisab P2 kähku. Et ma issit nõrgaks ei peaks.
"Arvata võib! Kui pingutad, suudad isegi seda!"

"Mina suudan! Kartulit ja kastet... ja magustoitu ka!" kinnitab P2.
Täitsa usun.

Buss tuleb. Ronime sisse ja valime mugavad istekohad. P2 leiab, et kõige mugavam on süles. ;)

Aga miks?

"Miks me peame rebima? Miks ei või kääridega lõigata?"
"Rebides tulevad tööd põnevamad. Ja näpud saavad trenni."
"Miks üleni peab rebima?"
"Siis on stiilsem."
"Kuidas stiilsem? Nagu stiilipäevikus?"

"Õpetaja! Täiega ägedad tööd tulid! Onju? Aga ärme enam mitte kunagi rebime, eks?"

1. ja 2. klass jõule ootamas.

Päkapikkudest

2. klassi tund algas teatega: "Päkapikke pole olemas!"
"Miks sa nii arvad?"
"Ema ise ütles, et tema ostab kommi ja paneb sussi sisse."
"Aga minu vanaemal oli ka sussi sees komm! Ei tea, kuidas see siis sinna sai?" kõlab vastulause.
"Hääh!" võetakse tilluke mõtlemisaeg. "Vanaema ise pani selle sinna. Lihtsalt... ta unustas ära."

Kõlab... tuttavalt. :D

16 aastat vanaisata

Sattus minu nimepäevale. Mis parata.

Vanaisa oskas hõbepaberist kuuli suhu panna ja kõrvast välja võtta. Põlvel kiigutada, nii et pea hakkas ringi käima. Õunu kuivatada. Sirelilehega suupilli mängida. Teadis pikki lorilaule. Tegi maailma parimaid pannikartuleid.
16 aastat? Pole võimalik.

Fotojaht. Ise tegin

Mind ümbritsevad väga andekad ja erilised inimesed. Nii jääb mulje, et minagi kõlban millekski.
Noh. Lapsed on päris hästi õnnestunud, aga nad ehk panevad pahaks, kui siit oma pildi leiavad. ;)

Suure tuulamise peale leidsin foto ühest tordist. Tore oli teha. Maitsel polnud viga ja nägi värviline välja. Aga sellest on juba aasta või paar.

Olen otsinud oma tugevat külge.

Ei ole leidnud. :D
Mõni asi teeb rõõmu ka. Enamasti selline, millest suuremat jälge maha ei jää. ;)

Veel parem, kui ise lausa varjus. 

Tänasest hommikust ka tilluke isetegemus. Ühte jõulukalendrisse. :D :D :D
Et jahti sobiks, tegin ekraanipildistuse. :D

Aga teised on tegijad!

Muidu on kõik hästi

Avastasin pool kaks öösel, et varahommikuseks reisiks on sularaha 20 senti. Bussijuht näiteks tahab märksa rohkem. Rongis sobib vast kaart ka, kuigi mõnikord küsitakse, et kelle oma see on ja ma annan väga originaalseid vastuseid.

Raha leidsin. Väga toredast kohast. Aitäh sellele, kes ikka veel minu eest hoolitsemast ei väsi.

Nüüd katsun veidi magada. Panin juba stopperi käima. Õnneks avastasin üsna kohe, et see pole äratuskell. :D

Rõõmsa ärkamiseni! :)

Nädalavahetuse võlud

Kõrvits purgis.
Uus sokipaar valmis.
Väga suur probleem lahenenud. Juubeldagem. Natuke kahju ka.

Lubasin ühe lause oma toa seinale riputada. Mõtlesin, et lõõbin, aga seal ta nüüd on. Iga kord, kui silmad seinale tõstan, meenub ja teeb tuju heaks. :)

Tuul veab volti lumekanga.
Päike piilub valget massi,
aga minema ei tassi,
sest et hangel pole sanga.

Kõikjale, kui karusnaha,
talv on laotand katte: „ Lama!“
Kutsub õue jalutama
lemmiklooma – lumesaha.

Suvekild veel soendab seest.
Jäise tuisumöllu eest
nurgataha varjume.
Metsas paugatavad puud.
Pakast lubab mõned kuud.
Küll me ära harjume!
_ _ _

Talveteemat me ei lahka.

Tema, jää ja lume looja,

pistab inimesed nahka

(paksu voodriga ja sooja).

Kätte kindad, jalga vildid

torkab. Hange matab majad.

Toksib ristmikele sildid:

„Valgustatud suusarajad“.

Talveteemat me ei puutu.

Aga jõule, palun väga!

Ehted, küünlad, kommituutud

katkem sõrmejälgedega!

Talv hakkab loomulikustuma. Vastumeelselt, aga võtan omaks. :D

Üheksa mehe ramm, kaheksa mehe laiskus

Ühel päeval läks mul pikendusjuhet tarvis. Kohe.
Kuidas ma siis küll kapi seinast eemale sain? Siiamaani imestan.

Nüüd tuli kõik uuesti oma kohale paigutada. Pikendusjuhe kapi taha. Kapp seljaga vastu seina. Riiuleid tühjaks ei viitsi ometi tõsta ega pealmist osa maha ubida. Aga alumine riiul on näiteks tihedalt keraamilisi seinaplaate täis laotud ning ega ülejäänudki tühjana seisa.

Õnneks on tuba nii väike, et nügimiseks ulatub igalt poolt seinast tuge saama.

"Ema, oota, ära liiguta. Ma toon fotoka!" palub põnn, kui parasjagu risti üle voodi viskun, kätega kapist haaran ja jalad vastu peeglikappi sirgeks surun.

Unistagu edasi. Ma olen kiire. Ja tugev.

Nüüd oleks tarvis külgepidi ka liigutada. See on pisut keerulisem. Ruumi vähe ja ega ma seina vastupidavust eriti usalda.

Ragiseme, aga ei murdu.
Valmis!
:D :D :D