Kivist ja puust

"Kas me läheme sinna kaskede juurde bussi ootama? Jee! Siis saab liugu ka lasta!" hõiskab Põnn1 ja edasi tegeleb tema valvamisega lumehunnik. Kuidas on võimalik poolemeetrisest künkast nii palju rõõmu tunda, seda mina küll ei mõista. Põnn2 ka mitte.

"Mina ei taha liugu lasta. Mul võivad riided mustaks minna," nuriseb varases mudilaseas noormees.
"Mustaks vaevalt. Märjaks võib-olla küll," nõustun. Mina ka ei taha liuelda. Arvatavasti teeksin sellele "mäele" esimese korraga otsa peale.
"Seisame parem siin. See on väga tähtis koht seismiseks," kutsun.

Seisame. Viisakas oleks millestki vestelda. Ilmast? Pime ju. Mis sa ikka räägid sellest, mida näha pole.
"Seal on üks suur kivi," osutab P2 parkla taha.
"On küll."
"See on raske kivi. Ei jaksa tõstagi," teab kõneleja.
"Ega jah!" jääb üle nõustuda (paar tonni vast ikka). "On sul muidu talle mõni põnevam koht mõeldud?"
"Ma viiks sinna kuuskede juurde."
"Kuused sobiks hästi. Mis sa arvad... kui kivi tõsta ei jaksa, tooks hoopis kuused kivi juurde?"
P2 silmitseb mind kaastundega. "Need on ju kinni!"
"Mismoodi? Kes nad kinni pani?"
Tundub, et P2 jaoks on see mõte uus.
"Ühed mehed panid. Lumega!"
"Siis on küll kehvasti. Kui lumi ära sulab, võivad kuused ju ümber kukkuda."
"Jah! Kui nad mulle pähe kukuvad, võin isegi haiget saada!" kahtlustab P2.
Ajan pea kuklasse ja silmitsen puid. Kahtlustan, et mina saaks isegi rohkem kui haiget, kui nad pead tabaks. Kui mööda prantsataks, saaks paari-kolme kuu küttepuud. :D

P2 haarab kindaga lund ja heidab selle õhku.
"Loopimine pole hea mõte. Lumi võib sulle pähe kukkuda," hoiatan. Selle peotäiega läks õnneks. Lendas üle P2 õla. Maandumisega nii hästi ei läinud. Minu kulmuvahe oli kogemata liiga lähedal.
P2 tõstab silmad taeva poole. "Ei või pähe kukkuda. Praegu lendab alles üles. Nii kõrgele, et ei näegi!"

Otsime laotusepimedusest lumepeotäit. Tõepoolest ei näe! Ootame. Ikka veel ei kuku!

Minu issi ei jaksa taldrikut tühjaks süüa. Emme jaksab," vahetab P2 teemat.
"Jah. Naised on mõnikord uskumatult tugevad!" nõustun.
"Issi jaksab ka!" lisab P2 kähku. Et ma issit nõrgaks ei peaks.
"Arvata võib! Kui pingutad, suudad isegi seda!"

"Mina suudan! Kartulit ja kastet... ja magustoitu ka!" kinnitab P2.
Täitsa usun.

Buss tuleb. Ronime sisse ja valime mugavad istekohad. P2 leiab, et kõige mugavam on süles. ;)